Borneo finaal

Labuanilt sai laevaga sõidetud teise Borneol asuva Malaisia osariigi Sabahi pealinna, mis on nime saanud linnulennult nii poolesaja kilomeetri kaugusel asuva Malaisia kõrgeima mäetipu Kinabalu järgi, mil kõrgust 4095 meetrit. Tegelikult pole linna nime üle otsustamine kergelt käinud, sest viimase paari sajandi jooksul on see tal juba kolmas nimi. Algselt oli ta kohaliku pealiku järgi Apu-Apu, siis kellegi inglise võlli järgi Jesselton ja lõpuks siis mäe järgi Kota Kinabalu, mida aga kohalikud välja öelda ei viitsi ja nimetavad seda lihtsalt KK. 

Lõpuks juhtus rännakul ka see, et odavate hotellidega kalastamine tõi kaasa räpase ja haisva urka. Kuigi paljud teatavad veendunult, et Aasias pole hotelli mõtet ette broneerida, sest kohapeal sisse marssides saab odavamat hinda, siis ma sellega päris nõus pole, ja paaril korral kontrollinuna, see alati ka nii ei ole. Ja kui enamasti ka on, siis tegelikkuses saad kolmel korral odavamat hinda, neljandal on aga kõik mõistliku hinnaga asjad ära võetud ja oled sunnitud maksma sellist kirvest, et kokkuvõttes ikkagi võidus ei ole. Teiseks, kui just väga pikaks ajaks ei broneeri, siis ma ei viitsi aega kulutada hotellide läbitatsamisele ja nende ülevaatusega tegelemisele. Ja kolmandaks, mis võib-olla kõige olulisem, ette broneerides läheb valdavalt raha otse arvelt. Oma pangakaartidega pole siinsetes majutusasutustes reeglina midagi peale hakata, mis oli ka ette teada, kuid kotti oli tarvis pakkida ka muid asju kui sularaha. Raha väljavõtmine aga plekib siin lisaks tavapärasele protsendile ka üsna kopsaka teenustasu. Niisiis, valdavalt broneerin hotelli ette, ja Agoda või Booking´uga elus mõne asja juba broneerinuna ma üldiselt oskan vaadata, mida vaja, ja selle ka saan. Kuni siiani .... Ja seda linnas, kus erinevaid majutusasutusi ruutkilomeetri kohta hakkas ringi käies silma vist rohkem kui ma kusagil mujal näinud olen. Linn on täis tohutul hulgal turiste, nii erinevaid moslemeid, jaapani-korea-singapuri päritolu asiaate kui ka mõningaid valgeid. Kuigi eelnevalt väisatud naaberosariigi pealinn Kuching on kirjade järgi elanike arvult suurem, siis linnas ringi käies tundub pilt inimeste hulka vaadates vastupidine, ilmselt siis turistide arvelt. Ma kolm päeva mõtlesin, et mida kuradit need turistid seal kõik teevad. Kas neid viiakse bussidega dźunglisse? Mount Kinabalu otsa? Vist mitte. Välja ei mõelnud, ei saa ikka turismitööstuse liinidest vahepeal halligi aru. 

Kindlasti väisab aga enamik külastajatest KK külje all asuvaid saari, mis üheskoos kannavad Malaisia esimese peaministri järgi Tunku Abdul Rahmani merepargi nime. Saari on viis, mõnel saab snorgeldada, mõnel sukelduda, mõnel rannas lebotada, mõnel dźunglis matkata ja mõnel neid kõiki. Tavapäraselt väisatakse päevas ühte saart nii, et KK sadamas asuvate agentuuride paat viib su hommikul sinna ja toob tööpäeva lõpuks tagasi, aga mõned vingemad saarehopparid suudavad päevaga paadist välja-sisse karates läbi käia ka kõik saared. Ise valisin välja Manukani saare ja käisin seal vahetult enne äralendu ehk esmaspäeval, kui turistihordid mõnevõrra rahunenud. Oli kena, sai tehtud jalutuskäik dzunglis ja kümblus selges, maalilise värviga vees, seekord krokodilli kartmata.

Eelnevad kaks päeva sai aga ringi sõidetud võrriga, mis Malaisias on turistide hulgas  erinevalt muust Kagu-Aasiast pigem harvaesinev tegevus, kuna siinsetel korralikel ja kiiretel teedel eelistavad inimesed sõita autodes ning auto omamist saab endale lubada ka suur osa malaislasi. Mistõttu on näiteks laupäeval pooltel teedel konstantne ummik. Esimesel päeval sai külastatud wildlife park´i, kus elasid puurides kohaliku loomariigi esindajad. Kontsentreeritud ülevaate sellest, kes metsas vastu võib tulla, pargist sai, aga ma millegipärast arvan, et suur osa nendest elukatest on esindatud ka Tallinna loomaaias ja mõni elab vast isegi suuremas puuris. 

Teisel päeval uhasin ringi läheduses asuvates Kokoli mägedes, kus teedel siltide järgi enamik tõuse ja langusi 17-18% ja kus sõitmise käigus avanevad korralikud vaated ümbrusele ja kauguses asuvale merele. See oli vägev. Tervet päeva ringi uhada ja väga suurt kilometraaźi ette võtta on siiski suhteliselt keeruline, sest lõõskav päike mitte ainult ei edendanud juba ammu kehal olevat „võrrisõitja päevitust“, vaid seekord tahtis käsivartega suisa lõket teha. Jällegi ette teada asi, aga käed ei tõuse ka pluss kolmkümmend midagi tingimustes hommikul kampsunit selga ajama. Pärast võrrisõite sai käidud linna lähedal populaarses kohalike rannas end vette kastmas, vee soojus tuletas meelde pigem korteris asuvat vanni, kui merd. 

Käesolev postitus läheb juba kirja maailma kõige tihedamalt asustatud pealinnast ja ühtlasi Kagu-Aasia kõige kriminogeensemast linnast. Ja kui siinsed pätid otsustavad seda poolenisti mittetöötavat Lenovo aparaati siiski mitte ära võtta, siis kirjutan jälle.

Labuan

Brunei sultan omas riigi hiigelaegadel ka Filipiinide lõunaosas asuvaid Sulu saari, mistõttu käis kahe paiga vahel tihe kaubavahetus. Tee peale jäi Vormsiga samas suurusjärgus (kuid täna mitusada korda tihedamalt asustatud) Labuani saar, mis seetõttu jõudsalt arenema hakkas. 19. sajandil toimunud suuremate maadejagamiste käigus andis sultan sellegi saare inglastele, kes andsid saarele vabasadama staatuse. II maailmasõja ajal oli Borneole suhteliselt lähedal asuv saar jaapanlaste ja liitlaste vahel toimunud lahingute tallermaaks, mistõttu tuli see pärast sõda praktiliselt nullist uuesti üles ehitada. Malaisia andis 1980-ndatel saarele föderaalterritooriumi staatuse ja ühtlasi on tegu maksuvaba piirkonnaga, mis tähendab, et alkoholivaba Brunei alamad käivad seal hordide kaupa odavat napsi manustamas. Saare lähedal asub sõjaajast mitu laevavrakki, mistõttu on tegemist hinnatud sihtkohaga sukeldujate hulgas. Suur osa saare rannaribast on liivane, kuid hoolimata sellest ujujaid nädala sees väga ei paistnud. Bruneist Labuanile sõites oli suurel laeval vaid 10 isendit ja valgeid inimesi nägin ma suuremas koguses alles saarelt ära sõites - saare peal õnnestus silmata vist ainult ühte, kes valis endale tax free poes spraidi kõrvale sobivat viina. 

Panen siia ühe margi Labuani sümbolloomakesega. Tegemist siis harikrokodilliga (või inglise keeli lihtsalt soolase vee krokodill), keda pidada elama Borneol arvatavalt 12 000 tükki. Elavad jõgede suudmetes ja teinekord ujuvad ka päris kaugele avamerele. Kui kuuemeetrine ja kohati kaks tonni kaaluv elukas rünnata otsustab, siis võimalus ellu jääda praktiliselt puudub. Aeg-ajalt kohalikku lehte lugedes olen ma silmanud vähemalt kolme lugu krokodillide tegemistest Borneol, mis on kõik lõppenud kellelegi fataalselt. Nii, et peale nende juttude lugemist varvas vette minnes vähe väriseb, kuigi selle kohta kas Labuanil ja krokodillidel tänapäeval üldse mingeid seoseid on, ma kinnitust ei leidnud. 

Kuna viimane mootorrattalaenutus olla saarel suletud kolm aastat tagasi ja nende poolt laenutatavate jalgrataste jaoks olin ma juba kolmandas klassis liiga suur, sai pöördutud autolaenutusse. Kõigest 60 ringiti eest, millele lisandus ise ostetav kütus, mis Malaisias teadupärast midagi ei maksa, sai võetud 24 tunniks Proton ja seega ka Malaisia rahvaauto ära proovitud. 

 

Saare kõige tuntumaks museaaliks on korsten, mis kuulus tööstusele, kus inglased oma kuningliku laevastiku kütmiseks sütt valmistasid. Alumisel pildil aga II maailmasõja memoriaal.

Saare pealinn on täis vilkuvate tuledega asutisi, millede siltidele on kirjutatud „karaoke“, kuid on alust arvata, et sinna sisenevad kõrgetel kontsadel filipiini tütarlapsed seal just karaoket laulmas ei käi. Üldse on filipiinode järele tugev nõudlus, sest toitlustuskohtade uksel ei ole mitte sildid „vajatakse kokka“ või „vajatakse ettekandjat“, vaid „vajatakse filipiinlast“. Hotellitoast avastasin sellise huvitava asja nagu hiinakeelne Uus Testament ja üritasin retseptsioonist siira uudishimuga pärida, kes on teose sihtgrupp, kuid sealsed filipiinlannad ei olnud paraku kursis, mis raamatuid neil tubades leidub.

Sultaniriigis

Kuchingis oleksin äärepealt maha jäänud lennust, mis viis Sarawaki osariigi suuruselt teise linna Mirisse. Ma olen pea kindel, et taksomaffia maksab paljudes Kagu-Aasia linnades kellelegi või millelegi mingit raha, et ükski buss või mõni odav transport lennujaama ei sõidaks. Selleks, et Kuchingi taksistid rahalisest annetusest siiski ilma jätta, otsustasin leida mingi bussi, mis viiks lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuva suurema kaubanduskeskuse juurde, et sealt edasi juba jala lennujaama vantsida. Kuchingi bussijaamas juhatati lahkelt bussile, kus juba mingi osa reisijaid sees istus ja liikumahakkamist ootas. 40 minutit hiljem istus sama koha peal seisvas bussis veel rohkem reisijaid, aga juhti polnud endiselt ning kellelgi polnud halli aimu, mis kell sõiduks võiks minna. Samas nägin kõrval sõiduvalmis ja juhiga päevinäinud bussi, millel samuti vajalik objekt sildil kirjas ning kargasin sinna peale, jõudes lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuvale ristmikule nii 15 minutit enne välja reklaamitud boarding´uaega. Peas juba erinevaid stsenaariumeid läbi töötades, mida mahajäämise korral teha, sain lennujaama suunas astuda kiirkõnnil paar sammu, kui peatas suvaline auto, mis mind peale korjas ja lahkelt päeva päästes lennujaama viis. Muuhulgas tagab viimasel hetkel lennujaama jõudmine, et kellelgi pole aega vahtida su kotti, mis on konstantselt poole raskem, kui Air Asial käsipagasisse lubatud (koti äraandmine jälle maksab päris korralikult). 

Miris sai ronitud mäe otsa, kus paikneb Malaisia esimene naftapuurtorn. Nimelt oli Sarawaki osariik esimene paik tänase Malaisia territooriumil, kus eelmise sajandi algul naftat puurima hakati, ning peamiselt Shellile kuuluvad erinevad harukontorid teevad seda seal tänaseni. Hüüdnime Grand Old Lady kandev puurtorn, mis alustas tööd 1910. aastal, on viimased 40 aastat juba pensionil, kuid Malaisia majandusajaloo olulise esindajana on tal auväärne koht tänase Malaisia naftamuuseumi tiiva all. Kuigi muuseum polnud viimasel ajal uuenduskuuri läbinud, andis ta päris huvitava ülevaate naftaga seonduvast. 

Pühapäeva hommikul bussiga ca 400 000 elanikuga ja 5765 km² suuruse Brunei poole sõites näis enamus liiklusest kulgevat vastassuunas. Väidetavalt käivad Brunei riigi kodanikud nädalavahetustel Malaisia kaubanduskeskustes soetamas kaupu, mida rangemalt islamistlikus sultaniriigis müüa ei tohi. Bruneid roolib sultan Hassanal Bolkiah, kes pärast Tai kuninga surma on maailma kõige kauem võimul olnud valitsevate riigipeade edetabelis kuninganna Elizabethi järgi teisel kohal, tänavu täitub tal troonilesaamise 50. aastapäev. Seda küll mööndustega, sest päris iseseisvuse saavutas Brunei briti protektoraadi alt alles 1984. aastal. Riigi pealinna Bandar Seri Begawani, mille nimi paikneb kõrgel kohal maailma kõige raskemini meeldejäävate pealinnanimede seas, tuntumateks objektideks on kaks mośeed, mis vaatavad vastu igalt Bruneiga seonduvalt turistivoldikult (hoolimata sellest olen ma kahe päeva jooksul siin riigis näinud kokku umbes 10 turisti). Mõlemad mośeed – üks, kesklinnas paiknev, ehitatud 1950-ndatel ja teine, riigi suurim, mis veidi eemal – on suurejoonelised tõesti ja samuti on nafta- ja gaasiraha paigutatud teiste avalike objektide ehitamisse, kuid riigi elu-olult tervikuna ma millegipärast eeldasin suuremat luksuslikkust. Siltidel vahetab Miriga võrreldes hiina keele välja araabia keel ja kesklinna kaubanduspindadel valitsev putkamajandus meenutab rohkem mõne Euroopa linna araabia linnaosa kui näiteks Malaisia korralikke ärikeskusi. 

Sultani elulugu ja teiste riikide asjameeste poolt talle antud kingitusi võib näha Regalia galeriis (hoone pildil). Kahjuks pole seal välja pandud ühtegi sultani 500st või rohkemast Rolls Royce´ist, milliste maailma suurima kogu poolest on ta kantud Guinnessi Rekordite Raamatusse. Sultani enda paleed, mis väidetavalt maailma suurim riigipea residents, ma vaatama ei läinud, kuna see asub veidi kaugemal ja väidetavalt pole sealt värava tagant ka suuremat midagi näha. 

Teisel päeval sai vaatama mindud kolme muuseumi, mis püstitatud kesklinnast rohkem kui 5 kilomeetri kaugusel asuvale looduslikule alale. Neist Brunei muuseumi nime kandev asutus pidada olema kõige vingem, kuid seal käisid parajasti ehitustööd ja muuseum oli kinni. Nii tuli leppida meremuuseumiga, mis tutvustab kunagise merekaubanduse suurjõu Brunei tegemisi meredel, ning tehnoloogia muuseum, kust millegipärast eeldasin miskeid hi tech väljapanekuid, kuid mis tegelikkuses oli keskendunud bruneilaste traditsiooniliste kalapüügitehnoloogiate tutvustamisele. Tagasi tulles korjas mind peale taas kord juhuslik auto, mille islamirõivastuses juht tundis huvi kas Eestis elab ka palju moslemeid ja kas Eurovisiooni veel peetakse. Ta oli nimelt 70-ndatel olnud Inglismaal ja elanud kaasa punktide jagamisele ja ABBA võidule, kuigi laulu nimi, millega üritus toona võideti, talle meelde ei tulnud.

Borneo: kassilinna ümbruses

Borneo, mida mõnedes geograafiaõpikutes ka Kalimantaniks nimetatakse, on Gröönimaa ja Uus-Guinea järel maailma suuruselt kolmas saar. Saarele ebatüüpiliselt jaotub ta suisa kolme riigi vahel. Siin võib sattuda Indoneesiasse, kuhu ma seekord algsetest ideedest hoolimata üldse ei satu; võib sattuda külla Brunei sultanile, kelle riik ei olegi nii väike, kui kaardi pealt välja paistab; ja muidugi võib sattuda ka Malaisia kahte suuremasse osariiki Sarawaki ja Sabahi, mis muust Malaisiast eraldi just siin asuvad. 

19. sajandi keskel aitas inglise alam James Brooke Brunei sultanil kohalike pärismaalaste ülestõusu maha suruda, mille tulemusel andis sultan talle valitsemiseks tükikese maad. Brooke pani seejärel oma värsketes valdustes aluse valgete radźade dünastiale, kes asusid oma territooriumi jõudsalt laiendama ning tänaseks on sellest välja kujunenud Malaisia suurim osariik Sawarak. Ise maandusin Borneol kõigepealt Sarawaki pealinna Kuchingi, mille nimi tähendab malai keeles „kassi“ ja kus kasside kujutamisega linnapildis just tagasi pole hoitud. Krooniks paikneb linnas end maailma esinduslikumana tutvustav kassimuuseum, kus eksponeeritakse kõikvõimalikku kassidega seonduvat träni ja tutvustatakse erinevate nurkade alt kasside rolli maailma ajaloos. Linna nimetatakse Malaisia puhtaimaks, tänavatel liigub rahvast Aasia linnade standardeid arvestades meeldivalt vähe ja inimesed on väga sõbralikud. Islam oma tõekspidamistega ei domineeri (Sarawakis olla islamiste 30% kristlaste 40% vastu, potti sulanduvad edukalt ka animistidest põlisrahvad nagu ibanid) ja kohalik rahvas tśillib baarides ka nädala sees pärast keskööd. Mu hotellist kahekümne meetri raadiuses on selliseid baare neli tükki (ilma, et ma majutust broneerides sellest midagi teadnud oleks), jooke kallatakse seal välja Malaisia standareid arvestades väga odavalt ja kui hind ikkagi liiga kallis peaks tunduma, on võimalik väisata kohe kõrval asuvat hiinlaste poodi. Ka söögikohti on linnas kõikvõimalikus suuruses ja valikus, paljud neist paiknevad linna läbiva jõe kaldapealsel, kus kohalikele samuti hängida meeldib. Ühesõnaga olen ootamatult avastanud Kagu-Aasiast ühe väga mõnusa vibe´iga linna. Võib-olla annab lisaefekti ka asjaolu, et pärast kolme kuud Tais, Myanmaris ja Laoses on vajalikku infot võimalik lugeda arusaadavas alfabeedis ja teenust pakutakse välismaalase üldjuhul sama hinnaga mis kohalikule. 

Õhtuse linna nautlemine tähendas paraku seda, et selleks kellaajaks kui ma järgmisel päeval Borneo dźunglisse jõudsin, magas wildlife juba lõunaund. Väisatud sai nimelt läheduses asuvat Bako rahvusparki, mis eelkõige tuntud seal elavate ninaahvide ja habesigade poolest. Viimaste tegevusest andis lõunatunnil märku üksnes mõni vängelt haisev roojahunnik. Ninaahve, keda kohalikud omal ajal hollandlasteks kutsusid, kuna nende välimus neile just seda euroopa rahvast meenutas, sai mõne puu otsas isegi märgatud. Seda aga mitte dźungliradadel, vaid rahvuspargi peakorteri ja paadisadama (parki saab ainult paadiga) ümbruses. Samas liikusid ka mõned eriti pika sabaga tundmatut marki ahvid, kes erinevalt ninaahvidest end ka pildistada lasid, ning paar varaani. Dźunglis endas sedakorda mõnest ämblikust kedagi suuremat kohata ei õnnestunud. Aga jutud on kõvad, näiteks ei tohi üheski rahvuspargi rannas enam ujuma minna, sest oht on trehvata krokodilli.  

Otsi pildilt ahve:

Teha oleks siin veel - näiteks paikneb Kuchingi lähedal ka orangutanide nn rehabilitatsioonikeskus, kus kusagilt päästetud ahve poolvabaduses hoides järje peale aidatakse ja kus neid söötmisaegadel parki külastades suure tõenäosusega näha saab. Aga millegipärast sai just siit lennupilet järgmisesse kohta, tunniajase lennu kaugusel asuvasse Mirisse, varakult ära ostetud. 

Hsipaw ja Pyin oo Lwin

Vaikselt põhja poole liikudes olen jõudnud 22. ja 23. laiuskraadi vahele. Et niimoodi jätkates kogemata Eestisse välja ei jõuaks, püüan edaspidi end lõunapool hoida. Külmaga siin enam nalja ei ole, millest andis esmakordselt märku Mandalayst põhja poole suunduvale bussile kogunenud rahvas, kes kandis kasukaid ja karvamütse. Kuna nende jalatsivalik piirdus valdavalt siiski palja jala otsa käivate plätudega, võis eeldada, et väga karmiks asjad siiski ei lähe. Soojad riided on tulnud sellegipoolest välja otsida, sest siin mägedes langeb temperatuur praegusel aastaajal tõesti öösiti alla 10 kraadi. Kui Mandalayst 200 kilomeetri kaugusel kirdes asuv Hsipaw oli veel talutav, siis geograafiliselt nende vahel paiknevat, aga kõrgemal asuvat Piyn oo Lwin´i valitseb pärast päikesekuumuse kadumist karge Eesti sügisõhk, aga siseruumides puuduvad igasugu küttesüsteemid ja magada tuleb tekikuhja all. Mägipiirkonda mineku eesmärgiks oli Hsipaw lähedal matkata ja sõita Hsipaw´st Mandalay suunas tagasi Pyin oo Lwini rongiga, mis oma nii kuue- või seitsmetunnise teekonna käigus ületab ka maailma üheks atraktiivsemaks raudteelõiguks peetava Goteiki viadukti. 

Kui pikalt inglise kolonistide üheks kohalikuks valitsemispunktiks olnud ja seetõttu tänagi mitmete koloniaalstiilis hoonetega ehitud Pyin oo Lwin jääb administratiivselt veel Mandalay regiooni, siis Hsipaw asub Shani osariigi põhjaosas. Shani osariigi põhielanikkonna moodustavad shanid on tai päritolu rahvas, kes peamiselt elabki Birmas nimetatud osariigis, kuid samuti ka mujal Myanmari, Hiina, Tai ja Laose piirialadel. Neil on oma keel, mis ülesehituselt sarnaneb tai keelega, kuid mida kirjutatakse birma alfabeedile sarnanevas kirjas. Seda keelt õpetatakse mõnedes koolides ja kloostrites (põhiõppetöö käib Shani osariigis siiski birma keeles) ja enamus shani rahvast oskab seda küll rääkida, kuid kirjutada mitte. Huvitav on märkida, et mitmed välismaalastega asjatada püüdvad Hsipaw ettevõtjad on endale võtnud oma tegevusalale viitavad inglisepärased aliased ning nii tegutsevad linnakeses näiteks Mr. Food, Mr. Shake, Mr. Bike, Mr. Hike, Mrs. Popcorn (see peab siiski korralikku kohvikut, mitte ei äritse popkorniga), kuskilt jooksis läbi ka Mr. Bean, aga viimase tegevusala ei jõudnud välja selgitada. Aga ka näiteks Mr. John, Mr. Charles, Mr. Donald jne.

Hsipaw mägedes ja shani mägikülades sai kõnnitud kaks päeva, neist teise päevadistants ulatus üle 30 kilomeetri. Kui esimesel päeval sai liigutud omapäi (suuresti koos poolakatega, kes samades paikades teel olid), siis teisel päeval otsustasin juhuks, kui grupp kokku saadakse, giidiga teenuse kasuks, lootuses, et äkki giid räägib huvitavaid jutte Birma kohta laiemalt. Grupp saadi kokku, lisaks minule veel paar britti ja kolm hollandlast ja giidiks oli kohalik geograafiahuviline jorss (kes teadis isegi Eesti pealinna), kes valikut igati õigustas. Ilma giidita ei soovitata seal üldse eriti kaugele mägedesse kondama minna, sest kodusõja aegadest võib ümbruskonnas olla maamiine ja külades resideeruda erinevaid sõdureid-partisane, kes ei taha mingil juhul välismaalaste tehtavatele piltidele sattuda. Nimelt on Birmas, nagu giid jutustas, siiamaani tegutsemas üle 90 erineva armee. Lisaks riiklikule sõjaväele on igal osariigil oma armeed, mis tihti riigi sõjaväe vastu välja astuvad, näiteks nõudmaks oma osariigile suuremat sõltumatust (päris iseseisvust siiski keegi ei taotlevat). Samuti on rohkem või vähem põrandaalused armeed erinevatel rahvusgruppidel ja need siis võitlevad vastavalt vajadusele kas riigi või mõne osariigi armee vastu, taotledes peaasjalikult oma rahvale eraldi osariigi loomist. Vajadusel võivad erinevad armeed ühiste eesmärkide nimel koopereeruda, et näiteks erinevatest nurkadest riigiarmee pihta tuld anda, ja nii tuleb väiksemaid konflikte pidevalt ette. Alles paar kuud tagasi oli ka Hsipaw (see on shanipärane nimi, birmapäraselt on linnakese nimi Thibaw) läheduses tulistamist olnud, mis olla giidi sõnul turistide arvukust piirkonnas sel aastal oluliselt kahandanud. 

Malaisias ja Tais ajalehti lugedes oli Kagu-Aasia ehk siis ASEAN-i regiooni uudistest pidevalt esikohal Birma lääneosas Rakhine osariigis elavate moslemiusku rohingjade kohtlemine Birma valitsuse poolt, mis on endaga kaasa toonud rohingjade põgenemislaine eeskätt islamiusulistesse riikidesse nagu Malaisia ja Indoneesia. Kohati nimetatakse lehtedes Myanmari valitsuse tegevust rohingjate suhtes koguni genotsiidiks. Giid, kes ise oli samuti islamiusku, väitis, et tegemist on suuresti propagandistlikel eesmärkidel üles puhutud teemaga, kus üks või teine riik üritab oma mõjuvõimu (või siis n.ö oma riikliku usu mõjuvõimu) piirkonnas laiendada, konflikti olemus seisneda aga eeskätt rohingjade separatistliku armee tegevuse mahasurumises riigiarmee poolt. Suur osa Birmast rohingjasid omaette rahvaks üldse ei pea, nende käsitluses on tegemist suvaliste põgenikega Bangladeshist.

Matkal endal oli külaelu nagu Aasia külaelu ikka - ega muud oskagi välja tuua, kui mingil hetkel sai näha uudset karjatamisviisi, kus vanamutt oma kahe härja pihta, et need soovitud suunas läheks, ragulkaga kivisid lasi.

Myanmari teine rongisõit sai ette võetud Hsipaw´st Pyin Oo Lwin´i, kuna nimetatud distantsil liiklev rong läbib 19. sajandi lõpul ameeriklaste poolt ehitatud Goteiki viadukti ehk siis kuristiku kohal kõrguva raudteesilla, millest üle sõitmist peavad asjatundjad üheks silmapaistvamaks raudteeatraktsiooniks maailmas. Myanmari esimese rongisõidu olin ette võtnud pealinnast Mandalaysse ja kuigi lahtiste akendega rong hirmsalt kõikus, oli ruumi laialt ja üritus jättis bussisõiduga võrreldes pigem positiivse mulje. Seekordne rong pidi väljuma Hsipawst vist midagi 9.34 – hea, et nad graafikusse sekundeid taha ei kirjuta – ja kuna mõnikord juhtuvat, et rong saabub pool tundi varem (no ei usu mina, et kellegi silmad selles riigis mingit rongi pool tundi varem saabumas on näinud), siis kõik kohalikud soovitasid 8.30 raudteejaamas kohal olla. Jaamas selgus, et rong tuleb siiski nii pool tundi graafikust hiljem nagu tavaliselt ja pileteid hakatakse müüma s.t välja kirjutama, sest see on suur ja tähtis paberitöö, 15 minutit enne rongi saabumist. Seega ei õnnestu siin riigis vist ühtegi bussi- või rongireisi nii alustada, et tunni või kaks kusagil jaamas molutama ei peaks ja bussi- või rongisõit on ikka nagu üheksast viieni töö. Rongijaama oli kogunenud ohtralt teisigi välkareid ning paljud neist eelistasid reisida peamiselt kohalikega mehitatud puupinkidega ordinary klassis. Kuna aga on teatud risk, et mõni kohalik vend võib lisaks neljale riisikotile rongile saabuda ka näiteks kuke ja kahe põrsaga, siis ennast sellises seltskonnas seitse tundi istumist väga ei ahvatlenud, ja soetasin eurose ordinary asemel pileti kaheeurosesse upper klassi. Viadukti saabudes olid kõik udupeente kaameratega fotograafid paremad positsioonid rongi atraktiivsemal küljel vallutanud, oma fööniga ma sinna trügima ei läinud ja panen siia hoopis vaatamiseks ühe vastavateemalise video selle distantsilõigu kohta.  

https://www.youtube.com/watch?v=zEkHlfUdtZk&t=307s 

Pyin oo Lwinis oldud päeval sai renditud motosõiduk ning seekord anti majutuskohast kätte 125-kuubikuline korralik relv. Külastatud sai sellega linna ümbruses asuvaid koskesid ning botaanikaaeda. 70-meetrised kosed olid nähtutest ühed vägevamad, nende juurde alla pidi laskuma jala ja ühtlasi sai nende juurest tagasi tulles korraliku mäkketõsutrenni. Kuna mingite sõidukitega päris koskede juurde ei saa, ei käi seal tavapäraselt eriti rahvast. Täna (nagu ka botaanikaaias, mis oli lihtsalt suur lahmakas ilus territoorium, aga millegi väga erilisega silma ei paistnud peale järjekordse välismaalaste eri-piletihinna) oli aga liikvel väga palju birmalasi, kuna oli jälle riigipüha, sedakorda Full Moon Holiday ehk siis täiskuu püha. Botaanikaaias trehvatud riisikaupmehena töötav kohalik väitis, et tõepoolest on siin iga täiskuu ajal selline püha, siis ta saab oma poe kinni panna ja samuti ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. 

Sööginurka asendab täna jooginurk. Kuna kohalike hulgas on nii beer station´ites kui muudes sobivates urgastes kõige populaarsemaks tegevuseks kohaliku viski (joodaivamaks margiks Grand Royal) timmimine, siis hoolimata enda tavapärastest eelistustest, tuli ka see kraam ära proovida. Soetasin Hsipaw´s 1200 kjati eest (vähem kui euro!) 175 grammise pudeli – klaasiga seal keegi seda ei müü – ja proovisin kombinatsioonis nii paljalt, koolaga kui veega ning selgus, et viimased kaks varianti on täiesti joodavad. Automaatselt tagas antud tegevus ka kohalike külastajate tunnustuse. Pyin oo Lwinis leidsin aga beer station´i, kus müüdi ülitervislikuks vetikaks peetavast spiruliinast pruulitud õlut, mida on Mandalay õlletehas valmistanud juba 130 aastat. Praegu müüakse seda õlutit väidetavalt vaadist üldse vaid üksikutes Mandalayst põhjas asuvates beer station´ites ja leitud jaam ollagi hotellipidaja väitel Pyin oo Lwinis ainuke selline. Veerand tundi pärast beer station´is maandumist oli seekord pool samas tarbimiskohas istunud kohalikku kaadrit juba minu lauda liikunud, õllid ees ja suud punast beetlit täis. Tõsi küll, mingit väga asjalikku vestlust aktsentide sobimatuse tõttu sealt välja ei arendanud. Üldse tundub, et oleksin birmalaste jaoks pidanud paki oma CV-dega kaasa tarima, sest viimastel päevadel on kõikvõimalikes paikades suvalised inimesed jutustama tulnud ja peatselt sellekohaste küsimusteni jõudnud.

PS Kuna Myanmaris tuleb korralikku wifi ühendust enamikus paikades oodata veelgi kauem, kui nende ronge, siis seekord pilte ei pane.  

Farang

Tais hüütakse valgeid välismaalasi teadupärast farangideks (mis taide suust öelduna kõlab küll pigem „falang“, sest r tähe väljahääldamine pole neist enamiku tugevaks küljeks). Keegi täpselt ei teagi, kust see alguse on saanud, enimlevinud versiooni kohaselt on tuletatud nimest Frank. Seljakotiga ja veidi räpakaid välismaalasi eelistavad puhtust armastavad taid kutsuda aga farang khi nok, mis siis peaks tähendama `linnusita farang` või midagi sellist. Ja seljakotiga rahvast liigub siin palju.

Teekonda Taisse alustasin Langkawi saarelt laevaga, mis veidi rohkem kui tunniajase sõidu järel maabus Satuni nime kandvas Tai linnas. Seal tuli seista järjekorda, et oma paberid riiki sisenemiseks ära vormistada, aga et asja huvitavamaks teha, ei hoitud nn agente mitte piiritsooni sees, vaid lasti rõõmsalt juba selle järjekorra kallale. Nii pead sa seal seisma ja kuhugi minna ei saa, samal ajal kui neli venda ripub küljes ja uurib kuhu sa ikka minna tahad, et siis oma pakkumist teha. Ja vastus, et tahan minna Satuni bussijaama, et sealt siis rahus odavalt bussiga edasi sõita, neid muidugi ei rahulda.  

Kohalike ühissõidukeid: esimene vuras Satuni sadama ja bussijaama vahet, teised on Trangis ühistranspordi eest (näiteks kui vaja bussijaamast tsentrisse sõita).

Üks huvitav tähelepanek: seni külastatud bussijaamades müüakse küll kõikvõimalikku söögikraami, aga puudub koht, kus müüdaks näiteks ajalehti. Mitte, et Tai alfabeedist midagi aru saaks, aga teadaolevalt ilmub neil siin ka mõni inglisekeelne leht. Ja bussis pole veel kohanud ühtegi kohalikku, kes ajalehte või raamatut loeks. Peab uurima, mis teema neil selle lugemisharjumusega siin on.

Satunist Trangi viivas mikrobussis istus kõrvale tüüp, kes enda sõnul oli lisaks kodumaale käinud küll vaid Malaisias ja Laoses, kuid rääkis erinevalt enamikust Tai lõunaosa kaadritest inglise keelt ja kuuldes, et olen Eestist, teatas „oo, tean Eestit küll, Ragnar Klavan!“ Tüüp esitas küsimuse Malaisia ja Tai asjade võrdluse kohta ning kui bussijuht vahepeal hoopis rohkem taksot mängima hakkas ja parajasti sõitis ka mööda veoauto, kus mingid vennad lihtsalt püsti taga rippusid, siis vastas ise „Näed, see on Thailand, Malaisias nii teha ei saa.“ Mistahes sõidukis on aukohal ka vana kuninga pilt, mis hetkel siis leinalindiga kaunistatud, kuigi kuninga surmast on möödas juba üle kahe kuu. Trangi bussijaamas oli suure kuninga pildi juures laud ja tool, kus võisid kirjutada välja pandud raamatusse kaastundeavalduse, ning Trangis nägin ka poodi, kust sai soetada sobivas mõõdus kuninga pildi, et see siis leina märgiks välja panna. Uue kuninga pilte väga müügil ei näinud, ju siis vara veel.

Trangi nimelise linna väisamise eesmärk oli soetada sealt endale tuusik pääsemaks Koh Muki (alternatiivne kirjapilt Koh Mook) nimelisele nii Ruhnu mõõtu saarele. Tõlkes Pärlisaart tähendava saare peamiseks ataktsiooniks on Morakot Cave ehk siis Smaragdkoobas. Tehing õnnestus sõlmida juba esimeses „agentuuris“ ning loomulikult sai odavaima pakkumise otsimise peale välja mindud („Selle hinnaga visatakse sind hotelli ära, cheap, cheap“; „Tänan, aga ma võin sadamast jala ka minna“ jne). Tehingu tulemusel korjas mind järgmisel hommikul Trangi hotellist peale mikrobuss ning see ei olnud sugugi turiste täis, vaid bussis sõitsid ainult kohalikud ja sadamas jätkus sõit saarele kütuse järgi lehkava ning kõikvõimaliku träni vedamiseks kasutatava kohalike paadiga. 

Saar ise on selline sümbioos kohalike elukeskkonnast ja farangide teenindamiseks loodud äridest ning kuurortitest. Autosid saarel igapäevaseks kasutamiseks ei ole ja olemasolevatel teedel nendega ka sõitma ei mahuks, transport toimub võrridega, milledest osadele on farangide vedamiseks meisterdatud ka külgkorvid. Saarel on mitmeid söögikohti ja baare, pimedas on nende vahel lahe käsikaudu ringi liikuda. Kui Langkawil domineerisid välismaalastest sakslased, siis siin hakkas viskama väga palju põdrarahvast, kelle tuttavat keelt kohtas igal sammul, õnneks olid nad suhteliselt kained. Odavuse huvides valisin saarel elupaigaks bungalow ehk bambushüti, kus püsti seisma ei mahtunud, ent uni oli see-eest magus.

Sheff oli jälgida kohalike elu ujuvkülades, kuid kuna tahaks austada ka nende privaatsust ja ma üldiselt leian, et teiste inimeste elamist pildistada pole viisakas, siis pilte kohalikust päriselust pakkuda pole. 

Aga tagasi koopa juurde, kuhu on kõige vingem sõita kajakiga ja teha seda õhtupoole, kui kõik turistid (keda viiakse sinna otse laevalt ja inimjorus) on sealt välja toodud. Nii sai ka tehtud, koopas oli samal ajal veel vaid üks kajakk, kellele sai teekonnal oma kaasa võetud lambist näidatud valgust, sest tüübid polnud eelnevalt viitsinud süübida, kuhu minek. Kuna polnud just kõige õigem aeg hakata testima oma telefoni veekindlust, siis kahjuks sellest meeldejäävast tripist mul midagi välja pole panna. Aga panen siia ühe Youtube´i lingi atraktsiooni kohta.

https://www.youtube.com/watch?v=rRVYJ_fgNBY&t=181s

Hetkel on bambushütt selja taha jäetud ning pärast kuuetunnist bussisõitu laekusin Phuketisse, kus juba iga teine kohalik millegipärast arvab, et mul on kange tahtmine nende transpordiga sõita. Plaan on hoopis natuke võrriga saarel ringi vurada ja võib-olla vaadata turisminduse korras üle ka mõni filmimaailmas kuulsust kogunud legendaarne lähisaar.

Tour de Langkawi*

Selle saare peal õnnestus roller laenutada juba oma guesthouse´ist: 25 ringgitit ehk veits üle 5 euro päev ja sõida kuhu tahad. Kuna keegi oli sellega eelnevalt ilmselgelt küljeli käinud, klõpsisin hilisemate arusaamatuste vältimiseks hunniku pilte, aga ei huvitanud ka aparaadi korrasolek enne ega pärast kedagi, öeldi, et vaata ise kas töötab. Ainult kiiver, mille kaitsevõime ei erinenud ilmselt suurt arbusikoorest, anti kaasa ja kästi peas hoida, kuna see olla põhiasi, ilma milleta sõitmise eest valgeid trahvitakse. Kuna ilma kiivrita sõitmise eest miilitsate huviorbiiti sattumisega on mul Aasiast ka varasemaid kogemusi, siis sellel tripil üritaks kiivrit ka väiksemate motoriseeritud otsade puhul ilusti peas hoida. Niisiis sai varustus üle kontrollitud ja elus esimest korda juhina vasakpoolsesse liiklusesse tormatud. Kuna Langkawil suuremaid liiklussõlmi pole, mis juhtme kokku jooksutaks ja suurematel teedel enne ristmikke reastumisjooned maas, siis oli ülesanne suhteliselt lihtne. 

Esimene sõidupäev sai peamiselt veedetud saare selles nurgas, kus asub geopark. Selle peamiseks atraktsiooniks on taevasse viiv cable car, mille juures passis ka enamus saarel viibivast musttuhandest turistist (olgu öeldud, et muudes paikades turistide rohkus küll kuidagi tunda ei andnud). Süsteem ülesse saamiseks käis nii, et ostsid kassast pileti ja siis öeldi sulle kellaaeg, millal üles saab minna. Kuna broneeritud kellaaeg oli umbes kaks tundi hiljem, siis eeldasin, et sellel kellaajal astud väravast sisse ja saad kohe sõiduki peale. Kuid maja sisemuses ehk siis cable car´i jaamas sees oli veel hordide viisi järjekordi, mis tuli ära seista - asiaatidele ikka väga meeldib järjekordades passida. Aga sedakorda oli järjekord ka seda väärt.

On elus nii mõndagi köisraudteed (või mis iganes selle cable car´i eestikeelne nimetus täpselt ongi) nähtud, aga selle asja kõrgust juba alguses lähedalasuva kose juurest nähes sai vaadatud, et mida hekki. Üles minnes tekkis tõsine huvi teada saada, mida kuradi moodi nad selle sinna ehitasid. Üleval on veel võimalik eraldi tasu eest minna skybridge´ile (vt pilti), aga mul jäi seal käimata, kuna tunde järgi seisin mingil hetkel kogemata valesse järjekorda ning pimedus kippus peale tulema. Aga polnud hullu, sest kolossaalseid vaateid pakkuvaid platvorme oli ilma taevasillatagi küllalt. Repliigiks olgu ka kõigile islamistidele öeldud, et kui õhtuse palvekorra ajaks ei peaks alla jõudma, siis taevasilla kõrvale on lisaks WC-dele ehitatud ilusti ka palveruumid, kus oma traditsiooniline sett on allahi vahetus läheduses võimalik ilusti ära sooritada.  

Teisel päeval sai vuratud kõigepealt Malaisia kõrgeima kose juurde, mille kõrguseks väidetavalt kohati kuni 200 meetrit. Kuna hüpata sai ka kose alla tekkinud nn basseini, ei saanud võimalust külmas vees kümmelda kasutamata jätta. Jätsin seljakoti kividel istunud kolme tüübi lähedusse ja kargasin vette. Mingil hetkel nägin, et tüübid läksid minema ja kui järgmisel korral koti poole vaatasin, proovis üks ahv parajasti seda endale selga ajada või muul viisil minema viia. Õnneks oli paar kivi läheduses, mida ahvi poole teele saata. Tagantjärele mõeldes oleks väga huvitav dokumentidest olnud vabaneda mitte inimvaraste tegude tõttu, vaid sel moel, et ahv viis need ära dźunglisse.  

See ahv tahtis pahandust teha:

Siin on tema kambajõmm:

Kosealune ujumiskoht ja kosk ise:

Edasi mõtlesin, et astuks korra ka krokodillifarmist läbi, aga kuna sellele lähenedes astus suvalisel hetkel põõsast sõiduteele jälle meetrine varaan, kellel sedakorda käis ka keel meetrijagu suust välja, ja oli tunne, et tuleb torkab sellega kohe võrril kummid läbi, siis tundus mõttetu maksta 30 ringgitit mingi uimase krokodilli vaatamise eest. Hiljem nägin ka varaanide liikluse eest hoiatavat silti. Peamiseks „wildlife’iks, mis teedel passis, olid siiski ahvid ja kui keegi oleks motikal kaameraga taga sõitnud, siis poleks mõnedel lõikudel olnud hetke, kui mõnd ägedas poosis ahvi kaadrisse poleks saanuks võtta. Käisin veel ühe kose juures ja kahes rannas ning sõitsin lõpuks Langkawi keskosas asuvasse mäkke, kust pidada olema parim vaade tervele saarele. Paraku, kui mäe all oli suurepärane ilm, siis mäe otsas lookles selline udu, et üleval asuv vaatetorn oli halva ilma tõttu kinni. Hea, et sadama ei hakanud, vihma ja libedaga oleks oma rolleriga tore sealt mäest alla tulla olnud.

Kokkuvõttes on nii Penang kui Langkawi kindlasti kohad, mida asjaolude kokkulangemisel võiks tulevikuski väisata. Selleks korraks on Malaisiaga mõneks ajaks kõik (võimalik, et paari kuu pärast satun tagasi veel Borneo saarel asuvatesse osariikidesse) ja kuna head tsitaadid kuluvad kokkuvõtete tegemisel ikka marjaks ära, siis lugesin mingi hetk mingit blogi, kus Malaisiat on kirjeldatud kui Aasiat algajatele, kus asjad on arusaadavad, tänavatel ei ole ülekaalus prostituudid ning transseksuaalid ja ühel mootorrattal ei sõida reeglina üle nelja inimese. Nüüd on siis aeg astuda järgmistele levelitele :)

* Selline tuur on ka päriselt olemas, kuid sõidetakse seda rolleri asemel jalgratastega ja lisaks Langkawile ka mujal Malaisias. Üritusele pani 1990ndatel alguse taaskord peaminister Mohamad ja ikka selleks, et riiki populariseerida. Mingil ajal oli isegi tegemist Aasia mainekaima velotuuriga, millest kõikvõimalikud rattamaailma ässad osa võtmas käisid.

Kotkasaarel

Mu hetke viimaseks peatuspunktiks Malaisias on riigi loodeosas asuv, Kedahi osariigi koosseisu kuuluv Langkawi saar või õigemini rohkem kui sajast saarest koosnev arhipelaag, mis pindalalt nii poole Hiiumaa suurune. 1986. aastal tuli Malaisia viimaste aastakümnete ehk kurikuulsamal peaministril Matathir Mohamadil mõte rajada seni üsna vaikselt tiksunud saarekesele mõni kuurort ning nii pannud ta väidetavalt selleks vajalike uute ehitiste projekteerimisel ka ise käe külge. Tänapäeval väisab 65 000 elanikuga peasaart aastas üle kolme miljoni turisti (võrdluseks vaatasin järele, et nt Saaremaa puhul on see number 400 000). Saare nimi tähendab malai keeles `punakaspruuni kotkast` ning kotka kuju võtab kõiki laevadelt saabujaid ka saare halduskeskuses Kuah´is kenasti vastu.

Esimeste päevade kogemusel ei saa öelda, et liikudes turiste kahe käega laiali peaks ajama, muidugi suuremat tiiru mööda saart pole seni veel teha saanud. Esimesed kaks ööd sai viibitud Kuah´is mingis korteri tüüpi majutuses, kuna soovitud sihtkohas, rannapiirkonnas Pantai Cenang´is polnud nädalavahetuseks enam midagi broneerida, sest malaislastel on holiday season. Esmaspäeval kulgesin siiski Pantai Cenang´i, pidades selleks sooritama kogu reisi esimese taksosõidu. Langkawil nimelt ametlikku ühistransporti pole, mingid salajased bussid siiski liikuvat (näinud küll ühtegi pole), kuid nende marsruute ja sõiduaegu turistile keegi ei avalda. Taksistid liiguvad fikseeritud hinnakirja alusel ning neid saab värvata taksopunktidest, kuhu on välja pandud suur tabel erinevate liikumiskohtade vaheliste hindadega. Pantai Cenang´i guesthouse on selline mõnus nõuka-rannapiirkondadest tuntud kodumajutuste kontseptsiooniga, kus hoovi peal asuvates katusealustes leidub ohtralt igasugu tube. On aga paar sellist huvitavamat reeglit: näiteks kell üheksa õhtul läheb kogu teenindav personal koju ja hoovi jäetakse korda valvama neli (sõbralikku, vähemalt klientide suhtes) suurt koera. Üldkasutatavas külmkapis aga võib hoiustada kõike peale alkoholi ja sealiha, seda ilmselt moslemitest klientuurile vastu tulles. Guesthouse´i lähistel asub ka eraldatud vaikne rand, nii kilomeeter-poolteist pearannast eemal (nagu guesthouse ise), selline suht vähese rahvaga, looduslikult mõnus ja korraliku lainega.

Kui turismindusest tulenevalt on Langkawil näiteks söögid ja majutused keskmiselt tiba kallimad kui mujal riigis, siis näiteks kärakas (ja veel mingid kaubad, mida eurooplane ilmselt siia just ostma ei tule) on tänu tax-free tsoonile kontrastina väga odavad. Esimesel õhtul tuli juba kellegi hiinlase poolt peetavasse liqueri-kauplusesse asja uurima minna ja selgus, et pooleliitrise õllepurgi saab kätte nii 50-60 eurosendi vääringus. Öeldes hiinlasele, et pärast kuud aega Malaisias on heameel selliseid hindasid näha, tuli vastuseks: "Crazy Government" ja paluti esitada dokument. ID-kaardilt läksid andmed tšeki tagaküljele kirja ja küsimuse peale, kuhu need tšekid saadetakse ja kes seda infot töötlema hakkab, tuli uuesti: "Crazy Government! Crazy Government". Kuna iga taolise poe ukse peal on suurelt kirjas "NO HALAL", siis äkki küsitakse Eestist välja rahvaloenduse andmed ja veendudakse, et religioossete tõekspidamiste lahtrisse `moslem` pole kirjutatud.

Saare peale ringsõitu tegema pole aga jõudnud seetõttu, et organism andis alla soojade maade kombinatsioonile palavus+meri+konditsioneer ja korraga ilmnesid kõik hädad tatitõvest kuni peavalu ja lahtise kõhuni. Kui nii paari päeva jooksul organism oma jõududega asja paremuse poole ei keeranud, tuli vanarahva tarkusele tuginedes suunduda abi otsima tax-free poest. Seal asjaomaseid riiuleid läbi kammides selgus, et maitsestatud kilose margiviina võib poest soetada nii 6 euro vääringus ja peamiselt sealt kiloseid tooteid haaratigi, ma sobivas suuruses pudeli leidsin alles kolmandast poest. Aga vanarahva jutu õigsus sai taaskord tõestatud, täna kannatas juba rannas olla, ujumas käia ning ka söök tundus jälle isuäratav.

Sööginurgas täna roti´dest, mis on siis india päritolu pannkoogitaolised küpsetised, mida saab sobiva kraamiga täita. Kuna hommikul pole mingit tahtmist nuudleid ega riisi sisse vohmida, siis olen hommikusöögina eelistanud just "rotte". Enamikus india ja kohalikes söögikohtades on hommikul ukse juures ahju kõrval spetsiaalne rotimees, kes tellimuse peale sobiva asja kiirelt koha peal valmis küpsetab. Ise olen peamiselt varieerinud roti cheese (juustuga roti), roti canai teluri (munaga roti) ja roti pisangi (banaaniga roti) vahel, muidu on populaarsed ka igasugu sibulaga värgid (nt roti bawang). Täna hommikul jalutasin rõõmsalt esimesse ettejuhtuvasse pärismaalaste söögikohta ja tellisin roti cheese´i ning teh-o (nii nimetatakse siin tavalist kuuma teed suhkruga). Ajal, mil ma seal sõin, astus mööda mitu komplekti ilmselt värskelt riiki saabunud välismaalasi, kes vaatasid, et kuna valge istub sees, siis peab järelikult väärt koht olema. Mõne aja pärast muutusid nende näod aga mõistmatuks, kuna mingit menüüd kellelgi neile anda ei olnud, rotivärgist ei jaganud nad veel midagi ja nii järgnesid põlastavad pilgud minu suunas. Kogu selle kuu aja jooksul olen korduvalt mõelnud, et siinkandis oleks kuradi keeruline reisida koos inimestega, kes väga täpselt tahavad teada, mis nende toidu sees saab olema ja söögikohas "pimedat" kunagi ei pane.

"Lugejakirjades" on juhitud tähelepanu, et käsitlemata on ka see põletav küsimus, et palju siis ikkagi raha kulub. No näiteks 1 euro eest võib saada (ei tähenda, et igalt poolt saab) Malaisias järgmist:

- hommikusöögi (roti + tee vm kuum jook);

- pesumajas lasta ära pesta oma riided, mis tagastatakse triigitult ja lõhnastatult;

- universaalse töötava adapteri, mida saab kasutada üleminekuna Euroopa omalt kohalikule (Eestis Euronicsis maksab nii 13 eurot);
- umbes kaks ja pool liitrit bensiini;

- bussiga päris pika maa sõita.

Enda kulude üle olen arvestust pidanud ja tuvastanud, et seatud orientiir töötab hästi, mis tähendab, et varsti ilmselt ei viitsi enam pidada ja võib julgelt samas stiilis edasi lasta. Täpsemaid numbreid ei hakkaks lahkama, et mitte laskuda arutlustesse teemal, et miks ei ole odavat asja saadud veel odavamalt.

Aga tagasi Langkawi juurde tulles: sellest, mida veel saare pealt leiab, teen eraldi postituse, kui selle välja selgitanud olen. Millal see kirja saab, ei tea praegu lubada, sest lebotamise ja kirjatöö juurest tuleb nüüd naasta aktiivse reisimise manu.

Penang

"Kookost? Massaaźi? Rannalina? Ei taha? Aga äkki tahad näiteks raha vahetada - kuna on jõulud, siis ma teen sulle hea kursi.“ Penangi saare rannapiirkonnas viskas juba igasugu koomilisi agente, aga seda, mida vaja, agentidel pakkuda paraku polnud. Mõte oli päevaks või paariks võrr võtta ja sellega saar läbi sõita, aga Kagu-Aasiale ebaomaselt hakati laenutuskohtades rahvusvahelisi tsiklisti lube nõudma, ja kaherattalist esialgu rentida ei õnnestunudki. Kui Penangil sai seejärel kiiresti asutud olemasoleva ühistranspordi liikumismarsruute kaardistama, siis järgmisel saarel Langkawil, kuhu minna plaanis, igasugune ühistransport väidetavalt puudub. Georgtowni naastes sai kontoris, kus Langkawile laevapileteid müüdi ja mis muuhulgas tegeleb ka rollerilaenutusega, situatsiooni arutatud ja seal anti lootust, et Langkawil vast saab laenutada, kuna seal erinevalt Penangist liiklusmiilits puudub ja rendikontoril on ükskõik, millised load sul on või ei ole.

Penangil sai siis ringsõiduks mõeldud päeval liinibussi hüpatud ja kõigepealt edasisi plaane omamata saare otsas olevasse kalurikülla kütetud. Kaluriküla lõpus algas rahvuspark, mille väravas asuvale kaardile olid märgitud vägagi väljakutsuvad jalutamisrajad dźunglis. Valisin välja edasi-tagasi nii kolmetunnist jalutuskäiku nõudva teekonna Monkey Beachile. Etteruttavalt olgu öeldud, et Ahvide rannas ühtegi ahvi näha polnud, kuid see eest passis neid juba mõnekümne meetri kaugusel rahvuspargi väravast terve kari. Neist kõige tegijam jõi parajasti purgist spordijooki, paraku lendas purk fotografeerimissoovi peale minu suunas. Üldse oli rajal kohatud pärdikutega see häda, et nad ei tahtnud kuidagi poseerida. Seejärel nägin mõne aja möödudes vees ujumas umbes meetrist varaani, kes peale kerget kümblust kaldale kivide vahele kulgema suundus. Kuna selle eluka käitumiskommetega ma väga kursis ei ole, siis päris meetri kaugusele teda pildistama ei julgenud minna.

Otsi piltidelt varaani:

Pilte Ahvide rannast: ühel on märgata ka araabia turistide rannariietust. Nood siiski ei jõudnud Monkey Beach´ile mööda dźunglit turnides, vaid tulid sinna paadiga. Paadiga viiakse õhtul minema sealt ka päeval seal sööke-jooke müüvad tegelased ning nende müügikohtadest pidada saama kujundada endale korralikud ööbimisasemed sealses looduses öö veetmiseks, mis pidada olema väga huvitav kogemus.

Viimasel Penangi päeval sai külastatud saare üht suuremat turismiatraktsiooni, Penangi mäge, kust avanevad korralikud vaated kogu saarele ja ka üle väina Malaisia mandriosale. Mäkke viib rong, millele sai ostetud ühe otsa pilet, kuna mõtlesin, et pärast oleks vinge alla jalutada. Mäe otsas läks aga ühe tailannaga nii pikaks jutuks, et järsku oli pimedaks kiskunud ja selgus, et ülevalt ühe otsa pileteid osta ei saa. Lõpuks siiski asi lahenes, pimedasse dźunglisse ekslema mind ei saadetud, vaid lubati lollil välismaalasel ikka alla sõita ja oma pilet sealt osta.

Esimesel pildil mäest alla tuhisev rong ja teisel vaade (mis laivis nagu arvata võib, oli oluliselt parem):

Enne Penangi saare peal ekslemist ja pärast esialgseid Georgetowni päevi sai paar päeva tiksutud saare populaarseimas, kuid tegelikult suht mõttetus ja läbipaistmatu veega turismikuurortis Batu Ferringhis, kuna tavatingimustes särgi alla jäävad kehaosad oli vaja ka kuidagi pruunimaks saada. Said nad loomulikult punaseks, sest kesse põhjamaalastest ikka oskab ilma üledoosita päikest võtta. Aga ei tea, kas on see päevitusest või mingist telepaatilisest sidemest, aga viimasel nädalal olen täheldanud, et mind tänaval jalutamas nähes ei vaevu ükski tänava ääres passiv taksist enam sammu ette astuma ja oma pakkumist tegema. 

Päris mitmel korral on siin viimasel ajal tulnud jutuks, et sellises vormis reisimine on pigem nagu töö. Ei ole nii, et hakkad hommikul õlut jooma ja mõtled millega oma päeva ära sisustada, vaid ikka kõvad tunnid igas päevas kuluvad võimalike sihtkohtade osas info uurimisele ja selle läbitöötamisele, mõistlikumate lahenduste otsimisele, broneemiste jms peale. Peatselt peaksin läbi hakkama töötama Tai saartega seonduvat, millest mõnele on peale Langkawit plaan minna. Võrk on küll igasugu toredat infot täis, kuid sellega on see häda, et enamik neist on kahe-kolmenädalaste reiside baasilt kirja pandud ja sellistel reisidel opereeritakse teistsuguste summadega (eeskätt nt hotellide ja laevasõitude osas), kui kuid ringi tiksudes. Aga kel Tai lõunaosa saartega seoses oma kogemustest mingeid huvitavaid paiku välja pakkuda, siis andke kas kommentaarides või muul viisil ühendust võttes teada!  

Georgetown

Kapten Francis Lightile anti 18. sajandi teisel poolel ülesanne leida Kagu-Aasiast baas, kust inglased saaks hakata piirkonnas äri ajama. Light kauples Kedahi (tänane osariik Malaisia põhjaosas) sultanilt välja Penangi saare, rajas sinna Kagu-Aasia esimese inglaste koloonia ning asutas saarele linna, millele pani toonase inglise kunni George III järgi nimeks Georgetown.

Praeguseks elab Georgetownis ja seda ümbritsevas linnastus üle poole miljoni inimese, kuid ajaloolises kesklinnas, mis kuulub sarnaselt Melaka linnasüdamele UNESCO maailmapärandisse, on elu sellest hoolimata väga tśill. Turiste liigub nii pilusilmseid kui valgenahalisi, aga sellisele tasemele linna ära turistindatud ei ole, et kohalikud igasugu agenditeenuste pakkumisega väga tüütavaks muutuks. 

Selline mõnus linnapilt lausa kutsus õlut libistama ning kui peavoolukõrtsis esimene Tiiger sisse tõmmatud, tuli sammud seada linna kuumimasse napsusõprade kogunemiskohta ehk kellegi hiinlase poolt maksuvabalt s.t madalate hindadega opereeritava poe juurde. Siga leiab ju ikka pori ning nii koguneb sinna kohalik kui ka rahvusvaheline informeeritud seltskond ja süsteem käib nii, et võtad poest joogi ja siis istud poe ette, kuhu on pandud lauad ja toolid, vabale kohale ning alustad kõrvalolevate kaadritega juttu. Rahvusvahelises seltskonnas tuli mõne aja möödudes jutuks, et erinevalt suurtest rahvastest on eestlasena eripärane reisida, kuna kogu tripi jooksul ei pruugi kohata ühtegi teist eestlast ega saada rääkida eesti keelt. Möödus umbes viis minutit ja saabus õllekõhuga taat, kes oli end juba eelnevalt korda teinud, naases poest õlle asemel teravaga ja maandus meie lauda. Selgus,et tegemist oli prantslasega Courchevel´ist, kes mingit rahvusvahelist tööd tehes oli 1990-ndatel tihti Eestisse sattunud ja koos toonase soomlasest pruudiga ka tihedalt Saaremaad väisanud. Tüübil oli keelte peale kõvasti annet, sest kuigi viimased 20 aastat polnud Eestisse sattunud, mäletas ta väga palju eestikeelseid lauseid ja kaevas kuskilt välja sõnu nagu "kukeseen", "ajuvaba" jne. Mingil hetkel hakkas polüglott pikemalt rääkima Johannes Aavikust, kes olla omal ajal kirjutanud, et erinevalt mitmetest teistest Euroopa rahvastest hakkavad prantslased eesti keelt õppides seda rääkima aktsendivabalt, kuna sõnad on nende jaoks välja hääldatavad. Selliste jutuajamisteni võib siis jõuda poe juures.

Juba majutusasutused kannavad siin huvitavaid nimesid:

Tänavapilti kõrtsihoonestusest:

Sellelt tänavanurgalt alustas oma teed maailmakuulsusele kuulus kingadisainer Jimmy Choo, mis on jäädvustatud asjakohase taiese kaudu:

Koloniaalpärandit meenutab ühe sümbolina kuninganna Victoria 60-ndaks valitsemise aastapäevaks püstitatud kellatorn, mis seetõttu on 60 jalga, kõrge. 

Võtsin ette ka pikema jalutuskäigu, uudistamaks staadionit, millel löödud värav kandideerib sel aastal kolme finalisti hulgas FIFA maailma ilusaima kolli tiitlile ehk Puskase auhinnale. Paraku ümbritses staadionit kõrge plekist aed, mille tagant polnud suurt midagi vaadata ega pildistada, nii tuleb leppida ainult sildiga.

Üldse on Penangil inimesed kuidagi varmad juttu alustama, tihti läheb pikemaks vestluseks söögikohas ja eeskätt saab jutu peale hiina sugemetega malaislastega. Ühe sellisega sai guesthouse´is mitmel puhul Kagu-Aasia elu-olu üle mõtteid vahetatud. Tüüp valgustas, et kuigi hiinlased, malaid ja hindud käivad ühesoos lasteaias, on koolid kõikidele gruppidele eraldi ja kokku saadakse taas ülikoolis ning sellele järgnevas tööelus. Ühist Malaisia asja ajades saadakse malaide ja hindudega hästi läbi, aga lähemaks lävimiseks on tema sõnul malaid liialt moslemid ja hindud liialt juua täis või muude asjade mõju all. Linnades omavahel mingeid suuremaid pingeid ei olevat, maapiirkondades aga tõmmatakse aeg-ajalt klassivõitlus käima. 

Malaisias oldud kolme nädalaga on ringgiti kurss suurte valuutade suhtes päris mitu protsenti kukkunud. Siinsel majandusel ei lähe praegu hästi, kuna liialt ollakse sõltuvuses oma peamise kaubanduspartneri Hiina käekäigust, kellel pole hetkel parimad ajad. Soodne ringgit toob aga Malaisiasse ohtralt välisturiste ning väidetavalt olla koguni 90-95% majutusasutustest detsembris ehk Kagu-Aasia suurel puhkuste perioodil välja müüdud, mida saab siin plaane tehes kogeda ka omal nahal. Malaislane veeretas osa süüd riigi halvast käekäigust valitsuse kaela, mis tema  sõnul olla täielikult korrumpeerunud. Arutlesime ka naaberriigi Tai uue kuninga üle, kuid kuna teadupärast võib seal isegi kuningat kritiseeriva postituse laikimine sotsiaalmeedias tuua kaasa kopsaka vanglakaristuse, peab nende juttude vahendamise vist tulevikuks jätma. 

Ipohist Penangile sõites sai lisaks praamile kasutatud esimest korda transpordivahendina rongi, mis sisaldas taaskord kõiki mugavusi ja tuiskas valdavalt kiirusega üle 150 km/h. Üldse on siinne transpordialane infrastruktuur, millest polegi suurt juttu teinud, väga korralik ja annab ka paljudele Euroopa riikidele silmad ette. Lõunast põhja kulgeb mitmerealine kiirtee, kus iga mõne kilomeetri järel on mõni mitmetasandiline ristmik, teedel kulgevad ühissõidukid on valdavalt mugavad ja hilinemine ei ületa üldjuhul akadeemilist veerandit. Kogu selles virr-varris on natuke tahaplaanile jäetud jalakäija. Linnades kohati lihtsalt pole kuskilt üle tee minna või kui seda spontaanselt teha, siis autod on kõik jalakäija jaoks mingite eriti lollakalt tuunitud klaasidega, millest sa ei näe korralikult läbi, et mida see juht seal teeb ja kas ta on sind märganud või mitte.