Sultaniriigis

Kuchingis oleksin äärepealt maha jäänud lennust, mis viis Sarawaki osariigi suuruselt teise linna Mirisse. Ma olen pea kindel, et taksomaffia maksab paljudes Kagu-Aasia linnades kellelegi või millelegi mingit raha, et ükski buss või mõni odav transport lennujaama ei sõidaks. Selleks, et Kuchingi taksistid rahalisest annetusest siiski ilma jätta, otsustasin leida mingi bussi, mis viiks lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuva suurema kaubanduskeskuse juurde, et sealt edasi juba jala lennujaama vantsida. Kuchingi bussijaamas juhatati lahkelt bussile, kus juba mingi osa reisijaid sees istus ja liikumahakkamist ootas. 40 minutit hiljem istus sama koha peal seisvas bussis veel rohkem reisijaid, aga juhti polnud endiselt ning kellelgi polnud halli aimu, mis kell sõiduks võiks minna. Samas nägin kõrval sõiduvalmis ja juhiga päevinäinud bussi, millel samuti vajalik objekt sildil kirjas ning kargasin sinna peale, jõudes lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuvale ristmikule nii 15 minutit enne välja reklaamitud boarding´uaega. Peas juba erinevaid stsenaariumeid läbi töötades, mida mahajäämise korral teha, sain lennujaama suunas astuda kiirkõnnil paar sammu, kui peatas suvaline auto, mis mind peale korjas ja lahkelt päeva päästes lennujaama viis. Muuhulgas tagab viimasel hetkel lennujaama jõudmine, et kellelgi pole aega vahtida su kotti, mis on konstantselt poole raskem, kui Air Asial käsipagasisse lubatud (koti äraandmine jälle maksab päris korralikult). 

Miris sai ronitud mäe otsa, kus paikneb Malaisia esimene naftapuurtorn. Nimelt oli Sarawaki osariik esimene paik tänase Malaisia territooriumil, kus eelmise sajandi algul naftat puurima hakati, ning peamiselt Shellile kuuluvad erinevad harukontorid teevad seda seal tänaseni. Hüüdnime Grand Old Lady kandev puurtorn, mis alustas tööd 1910. aastal, on viimased 40 aastat juba pensionil, kuid Malaisia majandusajaloo olulise esindajana on tal auväärne koht tänase Malaisia naftamuuseumi tiiva all. Kuigi muuseum polnud viimasel ajal uuenduskuuri läbinud, andis ta päris huvitava ülevaate naftaga seonduvast. 

Pühapäeva hommikul bussiga ca 400 000 elanikuga ja 5765 km² suuruse Brunei poole sõites näis enamus liiklusest kulgevat vastassuunas. Väidetavalt käivad Brunei riigi kodanikud nädalavahetustel Malaisia kaubanduskeskustes soetamas kaupu, mida rangemalt islamistlikus sultaniriigis müüa ei tohi. Bruneid roolib sultan Hassanal Bolkiah, kes pärast Tai kuninga surma on maailma kõige kauem võimul olnud valitsevate riigipeade edetabelis kuninganna Elizabethi järgi teisel kohal, tänavu täitub tal troonilesaamise 50. aastapäev. Seda küll mööndustega, sest päris iseseisvuse saavutas Brunei briti protektoraadi alt alles 1984. aastal. Riigi pealinna Bandar Seri Begawani, mille nimi paikneb kõrgel kohal maailma kõige raskemini meeldejäävate pealinnanimede seas, tuntumateks objektideks on kaks mośeed, mis vaatavad vastu igalt Bruneiga seonduvalt turistivoldikult (hoolimata sellest olen ma kahe päeva jooksul siin riigis näinud kokku umbes 10 turisti). Mõlemad mośeed – üks, kesklinnas paiknev, ehitatud 1950-ndatel ja teine, riigi suurim, mis veidi eemal – on suurejoonelised tõesti ja samuti on nafta- ja gaasiraha paigutatud teiste avalike objektide ehitamisse, kuid riigi elu-olult tervikuna ma millegipärast eeldasin suuremat luksuslikkust. Siltidel vahetab Miriga võrreldes hiina keele välja araabia keel ja kesklinna kaubanduspindadel valitsev putkamajandus meenutab rohkem mõne Euroopa linna araabia linnaosa kui näiteks Malaisia korralikke ärikeskusi. 

Sultani elulugu ja teiste riikide asjameeste poolt talle antud kingitusi võib näha Regalia galeriis (hoone pildil). Kahjuks pole seal välja pandud ühtegi sultani 500st või rohkemast Rolls Royce´ist, milliste maailma suurima kogu poolest on ta kantud Guinnessi Rekordite Raamatusse. Sultani enda paleed, mis väidetavalt maailma suurim riigipea residents, ma vaatama ei läinud, kuna see asub veidi kaugemal ja väidetavalt pole sealt värava tagant ka suuremat midagi näha. 

Teisel päeval sai vaatama mindud kolme muuseumi, mis püstitatud kesklinnast rohkem kui 5 kilomeetri kaugusel asuvale looduslikule alale. Neist Brunei muuseumi nime kandev asutus pidada olema kõige vingem, kuid seal käisid parajasti ehitustööd ja muuseum oli kinni. Nii tuli leppida meremuuseumiga, mis tutvustab kunagise merekaubanduse suurjõu Brunei tegemisi meredel, ning tehnoloogia muuseum, kust millegipärast eeldasin miskeid hi tech väljapanekuid, kuid mis tegelikkuses oli keskendunud bruneilaste traditsiooniliste kalapüügitehnoloogiate tutvustamisele. Tagasi tulles korjas mind peale taas kord juhuslik auto, mille islamirõivastuses juht tundis huvi kas Eestis elab ka palju moslemeid ja kas Eurovisiooni veel peetakse. Ta oli nimelt 70-ndatel olnud Inglismaal ja elanud kaasa punktide jagamisele ja ABBA võidule, kuigi laulu nimi, millega üritus toona võideti, talle meelde ei tulnud.