Songkran

Aprilli keskel tähistatakse enamikus Kagu-Aasia budistlikes riikides uue aasta saabumist. Pidustused kannavad igal pool erinevat nime, kuid tuntuimaks on ilmselt Tai üritustesari, mil pealkirjaks Songkran. Kulminatsioon saabub igas linnas erineval päeval, kuid kontorid on kinni ja enamik rahvast puhukusel kogu riigia ligi nädal aega. Sai siis ka ise erinevates paikades asja tśekata ja kui muud mitte, siis nüüdseks olen vähemalt saanud vastuse ammu piinanud küsimusele, miks on tailastel vaja nii palju kastiautosid nagu Toyota Hiluxid ja muud sarnased. Neid on vaja selleks, et saaks Songkrani ajal mööda linnasid ringi sõita, kastis veetünn ja nii 12 nägu kohalikku kärakat joomas ja tantsu löömas. Veetünnist pritsitakse möödakäijaid, eriti julgeks muutunud tegelased avavad seejuures mööduvate autode uksi ja viskavad sinna vett sisse. Ja rohkem nagu polegi Songkranist midagi kirjutada. Kirjutan siis lühidalt linnadest, milles ja mille ümbruses ma käisin. 

Kõigepealt Ayutthaya, mis oli 14. sajandist kuni aastani 1767, mil birmalased selle puruks peksid, tailaste pealinn ja väidetavalt mingil hetkel isegi maailma suurim linn. Birmalaste sajanditetagust tegu pole taid neile senini andestada suutnud ja ei suhtu tänaseni Myanmari kodanikesse just lugupidavalt. Pealinna ajast on Ayuthhayas säilinud mitmed toonased templid, mis asuvad mööda taas suureks kasvanud linna laiali ja mis on peapõhjuseks, mis turistid tänagi Ayutthaya´sse kohale toob. Templid on kaugelt vaadatuna vägevad, kuid kahjuks ei lubata enamiku otsa neist turnima ning võrreldes näiteks Myanmari Bagani templitega oli minu jaoks seetõttu tegemist suhteliselt lahja elamusega.   

Edasi Kanchanaburi. Selle linna ja tema ümbruse kuulsus seostub II maailmasõjaga, mil jaapanlastel oli vaja sõbralikust Taist enda poolt vallutatud Birmasse läbi dźunglite raudteed ehitada. Selleks puhuks rakendati tööle lugematu hulk asiaate ning inglastest, ameeriklastest ja austraallastest sõjavangid. Äärmiselt rasketes tingimustes kulgenud ehitustöö käigus andis otsad üle 100 000 inimese ning kui arvestada, et raudtee sai lõpuks kasutuses olla vaid aasta ja üheksa kuud, kuni liitlased suure osa sellest õhku lasid, polnud kogu ürituse kasutegur just eriti suur. Kõige karmimasse kohta, inglisekeelse nimega Hellfire Pass, rajati austraallaste eestvedamisel mõnda aega tagasi muuseum-jalutusrada, mis sellest kõigest päris huvitava pildi annab. II maailmasõda avab Aasias üldse uue telje, millele koolis ja Eesti kirjastuste poolt välja antavates Hitleri-Stalini kesksetes raamatutes ülearu tähelepanu ei pöörata, kuid milest on kogu siinne ajalugu läbi imbunud. 

Kanchanaburi linna lähedal viis raudteesild üle Kwai jõe, mis andis inspiratsiooni sealkandis väidetavalt spioonitööd teinud ja hiljem ka „Ahvide planeediga“ maha saanud Pierre Bouille´le oma teise kuulsa teose kirjutamiseks. Teose järgi väntas David Lean omakorda 1957. aastal filmi ja kuigi algse puust silla on tänaseks välja vahetanud raudbetoonsild, toob just raamatust loetu või filmilinalt nähtu sillale nii mõnegi inimese kohale. Muide, kohaliku suslaga on ka kaasajal võimalik rongiga silda ületada. Kanchanaburi ümbruses sai vaatamas käidud ka kahte koske, mis pidada olema Tai vingeimad, kuid aprill on paraku kuu, kus veevarustuse seisukohalt hõisata pole. Huvitavaima elamuse pakkus hoopis ühe kose all suplevate turistide kõrvale kümblema jalutanud metssiga. 

Siis Lopburi, mis ka ajalooliselt kunagi ammu Tai pealinn olnud. Selle linna suurimaks vaatamisväärsuseks on ahvid, kes linna keskel asuvas templis ja selle ümbruses segamatult ringi jõlguvad. Neid võib näha elektrijuhtmete otsas rippumas, rõdudel kõõlumas ja teed ületavate inimeste koti sisu inspekteerimas. Kohalikel on käepärast õhupüss, kui ahvid liiga jultunuks lähevad. Ka endal ei möödunud templi territooriumile sisenedes just palju sekundeid kui üks ahv eikuskilt õlgadele kargas, ilmselt eesmärgiga kontrollida ega seljakotis leidu mõnd banaani. 

Ja lõpuks Bangkok. Seal ma olin varem käinud ja seal sai üles otsitud mõni varasemast tuttav koht, maitstud Khao San Roadi paralleeltänavas tuttavat ämbrijooki, kuhu alkoholi valamisega ei koonerdata, tśekatud Soi Cowboy meelalahutustänavat, mis osutus oodatult sama ebameeldivaks nagu Pattaya Walking Street, sai sõidetud mööda linna läbivat Chao Praya jõge paadiga. Kuningalossi territoorium, mis jäi ka eelmisel korral väisamata, jääb ootama järgmist korda, mil tai rahvas eelmise kuninga surmaga seonduvast leinast üle saab ja kuningalinnaku inimestele avab. 

Toidu kohta ikka ka. Mitmel korral olen pidanud vastama küsimusele, millises riigis on (minu arvates) kõige parem söök. Ma ei tea, olen head toitu leidnud nii ühest, teisest kui kolmandast. Kuid ühes asjas on Tai ületamatu. Sõltumata kellajast (olgu 6 hommikul või 3 öösel) leiad paarisaja meetri raadiusest mingi toidukohtade rea ja sellest reast toidu, mis tol hetkel näib isuäratav.   

Ja vahel on muidugi tee äärest võimalik osta grillitud rotti:

Bantayan & Cebu & Filipiinid kokku

Pärast Boholi väisasin Filipiinidel veel Cebu saare põhjaosa lähedal asuvat Bantayani saart ja enne äralendu ka Cebu saare keskuseks olevat Cebu linna. Viimane on see paik, kus hispaania kolonisaatorid esimest korda Filipiinidel jala maha panid ja mille lähedal kohalik pealik Lapu-Lapu Fernando Magalhäesi ära killis. Tänaseks on linn oma 900 000 elanikuga kerkinud Filipiinide tähtsuselt teiseks linnaks, mis peale mõne ajaloolise kaitserajatise vaatamisväärsustega ei hiilga, ja mis on riigis Manila järel teine tõenäoliselt ka saastetasemelt ning tänaval magajate ja prostituutide arvult. Bantayani saar seevastu on tore Vormsist veidi suurem, kuid koguni 125 000 elanikuga saareke, kus sai nautida veel rannamõnusid, käia snorgeldamas lähedal asuvatel väikesaartel ja võrriga ringi kimada, millega ühtlasi kaasnes kohustus kümnest üheksale tee ääres liikuvale sõbralikule kohalikule vastutervituseks käppa visata.   

Filipiinidel sai läbi astutud niisiis neljalt suuremalt ja neljalt väiksemalt saarelt, mille baasilt statistikute arvates ilmselt ei tohiks rohkem kui 7000 saarega riigi kohta üldse mingeid üldistusi teha. Ka siia blogisse sai kahe suurema saare pinnalt kirja pandud mõni tähelepanek, mis ülejäänud saartel kinnitust ei leidnud, näiteks enim levinud söögikohatüüpide osas. Küll võib  üsna kindla veendumusega väita, et Filipiinidel on oma geograafilise eraldatuse ja hispaania-ameerika koloniaalperioodi mõjude tõttu palju sellist, mida kusagilt mujalt maailmast ei leia. Just eeskätt looduse tõttu tahaks sinna kindlasti tagasi minna ja veel mõne saare lähemalt üle vaadata. Aga iga saare väisamiseks peab siin olema aega, sest kuigi vahemaad võivad olla näiliselt väikesed, kulub üldise liikluskaose tõttu 100 kilomeetri läbimiseks ühistranspordiga ikka neli tunnikest ikka ära. Lisaks on suur tõenäosus, et mõnel päeval on ilmastikuolud sellised, mis sunnivad tehtud plaane edasi lükkama ja võivad mõjutada ka näiteks saartevaheliste laevade graafikuid. 

Filipiinide suuremad hädad saavad alguse rahvaarvust. Kui 50 aastat tagasi elas riigis alla 30 miljoni inimese, siis täna on neid siin üle 100 miljoni. Viimase 10 aastaga on rahvaarv seejuures kasvanud 15 miljoni inimese võrra. Selles olukorras pole imestada, et kõigile ei jagu tööd, süüa ja eluaset ning infrastruktuuri planeerimisel pole selliste hulkadega keegi arvestanud. Aga kuna tegemist on Vatikani kõrval ilmselt kõige katoliiklikuma riigiga ja abort on mõistagi keelatud, siis lastakse ilmselt samas tempos edasi. Erinevalt paljudest teistest riikidest hakkab eriline vaesus silma just linnades (mida suurem linn, seda rohkem), väljaspool linnasid on pilt palju ilusam. Filipiinid ja Ida-Timor on ainsateks Aasia riikideks, kus domineerivaks usuks on katoliiklus ja kuigi võiks arvata, et see asjaolu võiks islamiga võrreldes positiivne näitaja olla, jagub seda fanaatilist usuvärki Filipiinidele ikka mõnuga: abordist oli juba juttu, kirikud on rahvast täis igal kellaajal, paljud ühissõidukid on maalitud täis Jeesuse pilte ja tsitaate piiblist, mingitel päevadel liha ei sööda ja pühapäeval ühtegi olulist asja ette võtta ei tohi. Viimane ei takista siiski enamikul kohalikel jorssidel koguneda pühapäeviti kukevõitluse areenide juurde, mis on paksult rahvast pungil. Kukkede vedamisest ühistranspordis oli juba enne juttu, mööda saari ringi liikudes aga näeb ka ohtralt võitluskukkede kasvatusi (vt pilti). 

Ajale (või siis rahvaarvu kasvule) on täielikult jalgu jäänud ka kohalik transpordisüseem: näiteks traditsioonilise kolmerattalise käruga võib ju olla odav ja tore sõita, aga kui neid teedel siiski oluliselt ruumi võtvaid ja olematu jõuallikaga aparaate seal igas linnakeses sadade või tuhandete kaupa ringi vurab, siis võib igaüks ette kujutada, mis liikluses toimub. 

Huvitavad asjad on filipiinidel ka keelega ja ma ei olegi täpselt läbi närinud, et kas selleks puhuks  kui erinevatelt saartelt pärit filipiinod kokku saavad, on olemas mingi üldine lingua franca või sünnib see vastavalt vestluspartneritele spontaanselt. Riigi ametlikuks keeleks on küll filipiini ehk tagalogi keel, mida räägib esimese keelena veerand filipiinlastest ja teise keelena enamus, kuid seda miksitakse vastavalt saarele rohkem või vähem inglise keelega. Keskosa saared räägivad esimese keelena sebu keele erinevaid dialekte ja seal on kohalike sõnul saartevaheliseks suhtluskeeleks cebuano või sellegi inglise keelega miksitav variant. Tihti hakkad kõrvalt kuulma justkui inglisekeelset juttu, mis mõne aja möödudes läheb arusaamatuks kätte. 

Filipiinidelt lahkudes Manilas lennuki check in´i järjekorras seistes tabasin end veel mõttelt, et kuigi kagu-asiaatidele ei meeldi kõndida ja iga väiksem kui vahemaa läbitakse võimalusel mingi sõidukiga, siis suvalises asendis suvalises kellaajal suvalises kohas magada või tundide kaupa kuskil kitsas kohas järjekorras seista, pole nende jaoks üldse probleemiks.

Bohol

Mindanaost põhjas asuv Bohol on Filipiinidel pindalalt 10. saar, kuid ikkagi umbes poolteist korda suurem kui Saaremaa. Ära mahub sinna elama aga terve Eesti jagu inimesi. Klassikud ütleks selle saare kohta, et on ka koledamaid saari nähtud – mis tähendab, et koledamad on nii 95%. 

Mindanao põhjaosas asuvast Cagayanist, kuhu tuli kõigepealt Davaost kaheksa tundi bussiga sõita, viis mind Boholi saarele öölaev. Magamisasemetega täidetud praam, kus oli võimalik ainult seista või lamada, meenutas kõige enam üht suurt haiglapalatit (seda mitte inimeste, vaid ruumipaigutuse mõttes). Kuigi ühtegi tekki ega patja ette polnud nähtud, tuli uni seal sellegipoolest hea, kuni mõni aeg pärast seda, kui eelmises postiuses mainitud kukk oli rahva üles ajanud, kõlas ka laevasignaal, mis teatas sadamasse saabumisest. Kell oli 4 öösel ja selleks, et kusagil edasi magada, suundusin saare keskusesse Tagbilarani viivasse bussi, mis tagantjärgi logistiliselt vaadatuna ei olnud kõige targem otsus. Saare suurus on selline, et seda on kõige parem avastada võrriga, kuid Tagbilaran asub mitte keskel, vaid ühes ääres, ja kui tahta sealt üheks päevaks ka teises ääres asuvaid asju vaatama minna, siis läheb liialt kangutamiseks ära. 

Esimesel päeval sai üle vaadatud kaks Boholi peamist kaubamärki - filipiini kandlased ja Ṧokolaadimäed. Filipiini kandlane ehk inglise keeli tarsier on endeemne elukas, kes päriselus on nii väike, et oma originaalsuuruses „Tähesõdades“, kus jedi armeelased väidetavalt just tema eeskujul loodi, vaevalt mõnele võitlejale ohtu oleks kujutanud. Käisin neid vaatamas kahes kohas, üks vähem ja teine rohkem turistikam. Kui esimeses kohas magasid öise eluviisiga elukad varjulises oksavahes und, ja juurde räägiti, et iga isend on sedavõrd individuaalne, et vajab päris suurt territooriumi, siis teises paigas passisid tüübid kõrvuti puudel päikese käes päranisilmi. Võimalik, et vastavad tõele jutud, et seal antakse neile midagi sisse, et turistid ilusaid pilte saaksid. Ṧokolaadimäed on „śokolaadist“ aga seetõttu, et teatud päikesevalguse korral meenutab nendel asuva muru värv just śokolaadi. Sai neid vaateplatvormilt jõllitada ja hiljem ka nende vahel natuke motikaga ringi sõita, aga veelgi parem oleks asi siis, kui saanuks ka neist mõne otsa füüsiliselt ronida. 

Ülejäänud päevadel hakkas kiusama vihm, mida Filipiinidel ikka ette tuleb. Nii ei saanud asja plaanist sõita kajakiga lähedalasuvatele väikestele saartele ning võrrimaraton saare teise otsa (ca 100 kilomeetrit ots) kujunes vaid uhamiseks, sest mingi osa päevast ei saanud tugeva vihma tõttu üldse sõita. Aega ei jäänud taevatreppi meenutavate riisiterrasside ülesotsimiseks ja üksnes pisteliselt sai väisata koopas asuvat ujumiskohta, kuhu on võimalik 4-5 meetri kõrguselt sisse hüpata (panen ka pildi, iseasi palju ta tegelikkust edasi annab). 

Üks huvitav ollus on Boholi sümboliks veel. Nimelt lillat värvi jamss, kohalike poolt ubiks kutsutav kraam, mida interneti andmetel eesti keeli vesijamsiks peaks nimetama. Seda topitakse näiteks pirukate sisse ja poes saab osta ka sellest tehtud komme meenutavaid maiuseid, mis lahti pakituna osutusid niivõrd pudedaks, et nende söömise nippe peab õppima.

Mindanao

Juba lennujaamast Filipiinide suuruselt teise saare Mindanao pealinna Davaosse sõites pidas taksojuht sütitava kõne sellest, kuidas Davao on Filipiinide kõige turvalisem linn. Seda tänu mehele, kes pidas 23 aastat Davao linnapea ametit ja valiti eelmisel aastal esimese davaolasena Filipiinide presidendiks. Rody Duterte on oma kodulinnas nimelt jumal. Neid kohti, mida Laose revolutsioonilembesed autojuhid eelistasid oma sõidukitel ehtida kadunud Che Guevara piltide ja kirjadega, kaunistvad siinkandis olevikumehe Duterte omad. Tõsi küll, vaheldumisi Piiblist välja kirjutatud sõnumitega, mida jeepney´dele ja kolmerattalistele võrridele ehk trikśadele samuti ohtralt kritseldatud on. Duterte olla nimelt linnast välja juurinud narkokaubanduse, lisaks on ta keelanud suitsetamise avalikes kohtades ning napsuvõtmise ja -müümise pärast kella ühte öösel (seda, et viimase reegli rikkujaid leiab, õnnestus tõestada). Kõike seda soovib ta oma valimislubaduste kohaselt presidendina ellu viia Filipiinidel tervikuna, lisaks juurida riigist välja korruptsiooni. Kui välismaaga asju ajavad filipiinod valdavalt leiavad, et president on pisut tricky ja Manila ajalehed tegelevad tema üle ironiseerimisega, siis kõik minu poolt küsitletud taksojuhid on tema truud valijad ja nii mõnigi pakkus ennast viima tema maja vaatama (vahemärkusena, et takso on siin odav, ei huiata, ja sinna on kotiga mugavam sisse ronida kui veelgi odavamasse jeepney´sse). Davao, mille linnapea ameti on Rody Duterte pärandanud nüüd oma tütrele, on enda arvates lisaks veel üks maailma suurema territooriumiga linnasid (nn city´t pole siiski laiaks venitatud, tegemist on pigem piiride tõmbamise tulemusel kujunenud olukorraga) ja maailma puhtaima joogiveega linn. Kõigele eelnevale vaatamata meeldib siingi inimestele tänavale soristada ja seal magada ning lastele kerjata, kuid kõik need tegevused toimuvad siiski oluliselt väiksemas mastaabis kui Manilas. 

Mindanaole tulin ma tegelikult seetõttu, et ronida härra Karuga koos Filipiinide kõrgeimasse tippu Apo mäele. Kuidas me sinna ei jõudnud, kirjutab Karu ka vast oma blogis. Nimelt küsiti meilt mäe all asuva linna turismivalitsuses, et poisid, kas teie üldse ajalehti ei loe ja telekat ei vaata? Mägi olla metsatulekahjude tõttu suletud juba aasta tagasi ja avatakse 12. aprillil. Huvitav on pigem see, et seda fakti ei teadnud varem mainida ükski filipiinlane, kellele plaanist räägitud sai, mistõttu tuli edasi-tagasi nii kaheksa tundi bussiga sõita ja vahepeal ööbida baaslaagri asemel vulkaanilise järve ääres asuvas resordis, mis kahtlemata läheb ajalukku 1 dollari maksnud kohaliku Tanduay rummiga (375-grammine pudel). Ülejäänud 2900+ meetrisele Apole ronimiseks ette nähtud päevad sai veedetud Davao lähedal asuval Samali saarel, kus muuhulgas õnnestus vallutada sealne kõrgeim, Apost umbes nii neli korda madalam tipp. Aga saarel sai läbi viie auguava vaadatud ka koobast, kus elavat maailma tihedaim nahkhiirte kogukond. Guinessi rekordite raamatusse kandmise tarvis oli keegi seal nad üle lugenud ja saanud tulemuseks kaks miljonit. Selle numbri õigsust me kontrollida ei suutnud.  

Kõigile selle saare külastamine nii edukalt lõppenud ei ole, sest mõni aasta tagasi pani filipiinlaste tuntuim islamirühmitus Abu Sayyaf saarelt mõned turistid tuuri. Väidetavalt ISIS-ega mestis olev organisatsioon, mille peamisteks tegevusvaldkondadeks on terrorirünnakute korraldamine ja lunaraha eest inimeste pantvangi võtmine, võitleb enda sõnul Filipiinide lõunaosas asuvale moslemienamusega Sulu saarestikule suurema iseseisvuse andmise eest. Selle tulemusena ei soovita paljude riikide esindused oma kodanikel Mindanao lõunaossa nina toppida ja kohapeal eelneb ükskõik mis avalikku kohta sisenedes kohaliku armee esindajate poolt korralik koti kontroll. 

Lubasin eelmisel korral kirjutada ka korvpallist, kuna eeldasin, et olen praeguseks ära näinud ka mõne kohaliku kossuliiga mängu, aga vaatasin kalendrit vähe valesti ja mängupaikadega ei sedakorda ei vedanud. Filipiinid on nimelt Leedu kõrval teine riik maailmas, kus korvpall on populaarseim spordiala. Kohalike ajalehtede spordikülgi täidab muu Kagu-Aasiaga võrreldes inglise vuti asemel NBA ja endalgi on tänavavestluses tulnud vastata korvpalliteemalistele küsimustele. Mõned aastad tagasi elas korraliku uuenduse läbi kohalik korvpalliliiga, misjärel seal osalevad 12 tiimi kannavad neid sponsoreerivate ettevõtete nimesid ja kus võistkonnad minu arusaamise järgi ei ole seotud konkreetsete paikadega ning mängivad oma nn kodumänge erinevates hallides. Ühe võistkonna ametlikuks mängivaks peatreeneriks on seejuures Filipiinide kuulsaim sportlane, poksihunt Manny Paquiao, kes on päriselus siiski andnud oma treenerikohustused abitreenerile ja eelistab ise vahetusmängijate pingi asemel istuda hoopis kohalikus senatis. Kossu väliväljakuid ja mängijaid nendele väljakutele siin riigis samuti jagub ning ehk saab mõne järelejäänud saare peal ka ise kusagil kätt proovida. Teiseks filipiinlaste lemmikalaks on kukevõitlus, võitlejad kuked on turul hinnas ja nii reisib igas teises transpordivahendis pappkasti pakendatuna ka mõni kukk. Näiteks Mindanaolt mind juba järgmisele saarele Boholile viinud öölaeva iga nurga peal oli punasega läbi kriipsutatud kuke pildiga silt, kuid võib kolm korda arvata, mis helid hakkasid tulema keset ööd ühest reisijatesalongi nurka paigutatud pappkastist.  

Söögist ja joogist ka. Olen filipiinide köögi kohta lugenud erinevatest blogidest igasugu irinat, aga ju tuleb see peamiselt inimestelt, kellele liha ei meeldi. Viimast oskavad filipiinlased kahel juhul kolmest päris hästi teha (minu väga subjektiivsel hinnangul), lihakõrvane küll jätab soovida. Kaks Filipiinidele omast rooga, mida on saanud eri variantides päris palju proovida, on adobo ja sisig. Esimene neist võib sisaldada mistahes liha, nimetusele adobo vastavaks teeb temast äädikast, paprikast ja küüslaugust kokku segatud marinaad. Sisig on aga väikesteks tükikesteks lõigatud sea pea ja -maksariismed, mida praetakse koos erinevate maitselisanditega ja mida ühe teenindaja jutu kohaselt süüakse alati koos riisiga ja teise andmetel alati ilma selleta. Loomakaitsjate lemmikroog balut ehk keedetud pardiloode on ehedal kujul veel proovimata. Muust Kagu-Aasiast rohem hakkab Filipiinidel silma igasugu toidukette, ilmselt on tegemist ameeriklaste kultuuripärandiga. Ja õlledest pakutakse siin kõikjal eelkõige San Migueli ning 6,5-voldist Red Horse´i.

Järgmine jutt juba kandlaste ja śokolaadist mägede saarelt Boholilt.

Manila

Kolm päeva Manilas on möödunud esialgu kadudeta. Eks siin ole nagu loomariigis, et kui püsid enda territooriumil ja kellelegi oma käitumisega väga närvidele ei käi, siis lastakse sul toimetada, aga kui ronid teiste kapsamaale, siis karatakse kõrri. Seega ma slummidesse oma nina ei toppinud, kuid tänavatel magavaid, kerjavaid, kusevaid või mõnd oma kehaosa pakkuvaid kaadreid sai ringi jalutades näha hordide viisi sellest hoolimata. Kogu see vibe, mis siin valitseb, meenutab rohkem Brasiiliat ja ilmselt muud Ladina-Ameerikat, kui Kagu-Aasiat. Pole ka ime, sest olid ju Filipiinid Hispaania koloonia, kuni ameeriklased 19. ja 20. sajandi vahetusel toimunud USA-Hispaania sõja tulemusena nad endale said. Ameerika ajastu pärandiks on filipiinodel suus inglise keel, mida mõnuga miksitakse koduse tagalogi keelega. Põhilised Manila kesklinna linnaosad, kus võõramaalane jalutada tohib, on Ermita ja Malate ning linna vanim linnaosa Intramuros (hispaania keeli „müüride vahel“), mis on kohandatud suures osas koloniaalajastu muuseumiks. Hotelli ümbruses, mis asus Ermita ja Malate vahepeal, hakkas silma kõvasti jaapani kogukonda. Lisaks on linnas ka palju näiteks hiina sugemetega tegelasi, mis pole üllatav sest asuvat ju Manilas maailma vanim Chinatown. Ühel päeval sai külastatud ka veidi kaugemal asuvat modernset Makati linnaosa, mis on täis pilvelõhkujaid, kaubanduskeskuseid ja siinsete suurfirmade peakortereid, ning kus rahvas tänaval ei maga. 

Eelmisel aastal ametisse saanud Filipiinide president Rodrigo Duterte on viimasel poolaastal maailma uudistes ilmselt populaarsuselt teine riigipea Donald Trumpi järel. Mees, kes pole suu peale kukkunud ja rebib ikka korralikult teravat, on lisaks oma suuvärgile sattunud rahvusvaheliste organisatsioonide kriitikatule alla kohalike narkogrupeeringute vastu algatatud sõja tõttu, mille käigus Manila tänavatel igapäevaselt mõned inimesed maha lastakse. Duterte nimelt vabastanud oma kodulinna Davao narkootikumidest ning oma presidendikampaanias lubas nüüd vabastada terve riigi. Ei tea, kas sellest tulenevalt, aga igaljuhul tiksub teatud kellast alates ka näiteks Seven Elevenis väikese püssiga turvamees, rääkimata kaubanduskeskuse juures patrullivast suure automaadiga turvatöötajast. Paljudesse paikadesse sisenedes tuleb läbida turvavärav. 

Kui suurlinnad on tavapäraselt suutnud tekitada hästi arusaadava ühistranspordivõrgu, siis Manila ühistransport on selline ussipesa, mille lahti kodeerimine võib aega võtta nädalaid. Taksojuhtide meelehärmiks asusin seda siiski tegema. Levinumaks transpordivahendiks on jeepney´d, mis on reisijate veoks ümber kohandatud Teise maailmasõja ajal kasutuses olnud ameeriklaste autodest. Mingeid numbreid jeepney´del ei ole, marsruudi kohta on kirjas linnaosa täpsusega kolm märksõna. Kui arvad, et jeepney võiks sõita soovitud koha lähistele, tuleb see lihtsalt kinni pidada, kuuti ronida, sõidu hind välja selgitada, raha (nii 15-30 eurosendi väärtuses peesosid) läbi teiste reisijate juhi poole teele saata ja soovitud kohas eelnevalt „para“ karjudes maha hüpata. Kui kõvasti linna kaarti vahtida ja mingid asjad sealt selgeks õppida, siis hakkab jeepney´de kulgemisteede põhimõtetest pikapaeale sotti saama, aga esimesel päeval on kogu see asi ikka täielik kaos. Mööda suuremaid magistraale sõidavad ka bussid, aga teabe hankimise võimalused nende marsruudi kohta piirduvad samuti bussile kribatud kolme märksõnaga. Liikumiskiirustest sellises liikluses pole suurt mõtet üldse rääkida. Veidi kiiremaks edasiliikumiseks on linnas kolm rongiliini, nende marsuudid leiab hea õnne korral internetist, aga mitte jaamadest või vaguni seintelt, nagu muus maailmas kombeks. Mõnes sõlmjaamas käis asi nii, et astud metrooväravast läbi ja pead juba seal koha sisse võtma pikas rongile pääsemise järjekorras, mis kulgeb meestele ja naistele eraldi. 

Mul oli eelnevalt mõte külastada Manilast mitte just eriti kaugel paiknevat vulkaani kaldeeras asuvat Taali järve, mis on siis selline ainulaadne järv, mis asub saarel, mis omakorda asub saarel asuvas järves. Infot, kuidas sinna bussidega saada, on aga pehmelt öeldes raske leida ja kui selle bussiasja ka ära lahendaks ja jõuaks pärast kolmetunnist sõitu lähedalasuvasse linna, siis peaks hakkama üle järve saamiseks läbirääkimisi pidama paadimeeste grupeeringuga. Kuna üksi paati kinni maksta pole just hea mõte, siis sõltub edasine sellest, kas seal samal hetkel on veel mingeid muid sama eesmärgiga huvilisi või mitte. Ja no ei olnud seekord valmidust seda testima minna, ehk satub kunagi tulevikus veel siiakanti. Kokkuvõttes, kui tavaliselt jaotuvad linnad ilusateks, koledateks jne, siis Manilale paneks ma diagnoosi „väsitav“. 

Korvpallist ja kohalikest söökidest ja muudest asjadest juba järgmisel korral Filipiinide suuruselt teiselt saarelt Mindanaolt. 

Allolevad pildid siis mõistagi paikadest, kus julges telefoni pildistamiseks taskust välja võtta: 

Borneo finaal

Labuanilt sai laevaga sõidetud teise Borneol asuva Malaisia osariigi Sabahi pealinna, mis on nime saanud linnulennult nii poolesaja kilomeetri kaugusel asuva Malaisia kõrgeima mäetipu Kinabalu järgi, mil kõrgust 4095 meetrit. Tegelikult pole linna nime üle otsustamine kergelt käinud, sest viimase paari sajandi jooksul on see tal juba kolmas nimi. Algselt oli ta kohaliku pealiku järgi Apu-Apu, siis kellegi inglise võlli järgi Jesselton ja lõpuks siis mäe järgi Kota Kinabalu, mida aga kohalikud välja öelda ei viitsi ja nimetavad seda lihtsalt KK. 

Lõpuks juhtus rännakul ka see, et odavate hotellidega kalastamine tõi kaasa räpase ja haisva urka. Kuigi paljud teatavad veendunult, et Aasias pole hotelli mõtet ette broneerida, sest kohapeal sisse marssides saab odavamat hinda, siis ma sellega päris nõus pole, ja paaril korral kontrollinuna, see alati ka nii ei ole. Ja kui enamasti ka on, siis tegelikkuses saad kolmel korral odavamat hinda, neljandal on aga kõik mõistliku hinnaga asjad ära võetud ja oled sunnitud maksma sellist kirvest, et kokkuvõttes ikkagi võidus ei ole. Teiseks, kui just väga pikaks ajaks ei broneeri, siis ma ei viitsi aega kulutada hotellide läbitatsamisele ja nende ülevaatusega tegelemisele. Ja kolmandaks, mis võib-olla kõige olulisem, ette broneerides läheb valdavalt raha otse arvelt. Oma pangakaartidega pole siinsetes majutusasutustes reeglina midagi peale hakata, mis oli ka ette teada, kuid kotti oli tarvis pakkida ka muid asju kui sularaha. Raha väljavõtmine aga plekib siin lisaks tavapärasele protsendile ka üsna kopsaka teenustasu. Niisiis, valdavalt broneerin hotelli ette, ja Agoda või Booking´uga elus mõne asja juba broneerinuna ma üldiselt oskan vaadata, mida vaja, ja selle ka saan. Kuni siiani .... Ja seda linnas, kus erinevaid majutusasutusi ruutkilomeetri kohta hakkas ringi käies silma vist rohkem kui ma kusagil mujal näinud olen. Linn on täis tohutul hulgal turiste, nii erinevaid moslemeid, jaapani-korea-singapuri päritolu asiaate kui ka mõningaid valgeid. Kuigi eelnevalt väisatud naaberosariigi pealinn Kuching on kirjade järgi elanike arvult suurem, siis linnas ringi käies tundub pilt inimeste hulka vaadates vastupidine, ilmselt siis turistide arvelt. Ma kolm päeva mõtlesin, et mida kuradit need turistid seal kõik teevad. Kas neid viiakse bussidega dźunglisse? Mount Kinabalu otsa? Vist mitte. Välja ei mõelnud, ei saa ikka turismitööstuse liinidest vahepeal halligi aru. 

Kindlasti väisab aga enamik külastajatest KK külje all asuvaid saari, mis üheskoos kannavad Malaisia esimese peaministri järgi Tunku Abdul Rahmani merepargi nime. Saari on viis, mõnel saab snorgeldada, mõnel sukelduda, mõnel rannas lebotada, mõnel dźunglis matkata ja mõnel neid kõiki. Tavapäraselt väisatakse päevas ühte saart nii, et KK sadamas asuvate agentuuride paat viib su hommikul sinna ja toob tööpäeva lõpuks tagasi, aga mõned vingemad saarehopparid suudavad päevaga paadist välja-sisse karates läbi käia ka kõik saared. Ise valisin välja Manukani saare ja käisin seal vahetult enne äralendu ehk esmaspäeval, kui turistihordid mõnevõrra rahunenud. Oli kena, sai tehtud jalutuskäik dzunglis ja kümblus selges, maalilise värviga vees, seekord krokodilli kartmata.

Eelnevad kaks päeva sai aga ringi sõidetud võrriga, mis Malaisias on turistide hulgas  erinevalt muust Kagu-Aasiast pigem harvaesinev tegevus, kuna siinsetel korralikel ja kiiretel teedel eelistavad inimesed sõita autodes ning auto omamist saab endale lubada ka suur osa malaislasi. Mistõttu on näiteks laupäeval pooltel teedel konstantne ummik. Esimesel päeval sai külastatud wildlife park´i, kus elasid puurides kohaliku loomariigi esindajad. Kontsentreeritud ülevaate sellest, kes metsas vastu võib tulla, pargist sai, aga ma millegipärast arvan, et suur osa nendest elukatest on esindatud ka Tallinna loomaaias ja mõni elab vast isegi suuremas puuris. 

Teisel päeval uhasin ringi läheduses asuvates Kokoli mägedes, kus teedel siltide järgi enamik tõuse ja langusi 17-18% ja kus sõitmise käigus avanevad korralikud vaated ümbrusele ja kauguses asuvale merele. See oli vägev. Tervet päeva ringi uhada ja väga suurt kilometraaźi ette võtta on siiski suhteliselt keeruline, sest lõõskav päike mitte ainult ei edendanud juba ammu kehal olevat „võrrisõitja päevitust“, vaid seekord tahtis käsivartega suisa lõket teha. Jällegi ette teada asi, aga käed ei tõuse ka pluss kolmkümmend midagi tingimustes hommikul kampsunit selga ajama. Pärast võrrisõite sai käidud linna lähedal populaarses kohalike rannas end vette kastmas, vee soojus tuletas meelde pigem korteris asuvat vanni, kui merd. 

Käesolev postitus läheb juba kirja maailma kõige tihedamalt asustatud pealinnast ja ühtlasi Kagu-Aasia kõige kriminogeensemast linnast. Ja kui siinsed pätid otsustavad seda poolenisti mittetöötavat Lenovo aparaati siiski mitte ära võtta, siis kirjutan jälle.

Labuan

Brunei sultan omas riigi hiigelaegadel ka Filipiinide lõunaosas asuvaid Sulu saari, mistõttu käis kahe paiga vahel tihe kaubavahetus. Tee peale jäi Vormsiga samas suurusjärgus (kuid täna mitusada korda tihedamalt asustatud) Labuani saar, mis seetõttu jõudsalt arenema hakkas. 19. sajandil toimunud suuremate maadejagamiste käigus andis sultan sellegi saare inglastele, kes andsid saarele vabasadama staatuse. II maailmasõja ajal oli Borneole suhteliselt lähedal asuv saar jaapanlaste ja liitlaste vahel toimunud lahingute tallermaaks, mistõttu tuli see pärast sõda praktiliselt nullist uuesti üles ehitada. Malaisia andis 1980-ndatel saarele föderaalterritooriumi staatuse ja ühtlasi on tegu maksuvaba piirkonnaga, mis tähendab, et alkoholivaba Brunei alamad käivad seal hordide kaupa odavat napsi manustamas. Saare lähedal asub sõjaajast mitu laevavrakki, mistõttu on tegemist hinnatud sihtkohaga sukeldujate hulgas. Suur osa saare rannaribast on liivane, kuid hoolimata sellest ujujaid nädala sees väga ei paistnud. Bruneist Labuanile sõites oli suurel laeval vaid 10 isendit ja valgeid inimesi nägin ma suuremas koguses alles saarelt ära sõites - saare peal õnnestus silmata vist ainult ühte, kes valis endale tax free poes spraidi kõrvale sobivat viina. 

Panen siia ühe margi Labuani sümbolloomakesega. Tegemist siis harikrokodilliga (või inglise keeli lihtsalt soolase vee krokodill), keda pidada elama Borneol arvatavalt 12 000 tükki. Elavad jõgede suudmetes ja teinekord ujuvad ka päris kaugele avamerele. Kui kuuemeetrine ja kohati kaks tonni kaaluv elukas rünnata otsustab, siis võimalus ellu jääda praktiliselt puudub. Aeg-ajalt kohalikku lehte lugedes olen ma silmanud vähemalt kolme lugu krokodillide tegemistest Borneol, mis on kõik lõppenud kellelegi fataalselt. Nii, et peale nende juttude lugemist varvas vette minnes vähe väriseb, kuigi selle kohta kas Labuanil ja krokodillidel tänapäeval üldse mingeid seoseid on, ma kinnitust ei leidnud. 

Kuna viimane mootorrattalaenutus olla saarel suletud kolm aastat tagasi ja nende poolt laenutatavate jalgrataste jaoks olin ma juba kolmandas klassis liiga suur, sai pöördutud autolaenutusse. Kõigest 60 ringiti eest, millele lisandus ise ostetav kütus, mis Malaisias teadupärast midagi ei maksa, sai võetud 24 tunniks Proton ja seega ka Malaisia rahvaauto ära proovitud. 

 

Saare kõige tuntumaks museaaliks on korsten, mis kuulus tööstusele, kus inglased oma kuningliku laevastiku kütmiseks sütt valmistasid. Alumisel pildil aga II maailmasõja memoriaal.

Saare pealinn on täis vilkuvate tuledega asutisi, millede siltidele on kirjutatud „karaoke“, kuid on alust arvata, et sinna sisenevad kõrgetel kontsadel filipiini tütarlapsed seal just karaoket laulmas ei käi. Üldse on filipiinode järele tugev nõudlus, sest toitlustuskohtade uksel ei ole mitte sildid „vajatakse kokka“ või „vajatakse ettekandjat“, vaid „vajatakse filipiinlast“. Hotellitoast avastasin sellise huvitava asja nagu hiinakeelne Uus Testament ja üritasin retseptsioonist siira uudishimuga pärida, kes on teose sihtgrupp, kuid sealsed filipiinlannad ei olnud paraku kursis, mis raamatuid neil tubades leidub.

Sultaniriigis

Kuchingis oleksin äärepealt maha jäänud lennust, mis viis Sarawaki osariigi suuruselt teise linna Mirisse. Ma olen pea kindel, et taksomaffia maksab paljudes Kagu-Aasia linnades kellelegi või millelegi mingit raha, et ükski buss või mõni odav transport lennujaama ei sõidaks. Selleks, et Kuchingi taksistid rahalisest annetusest siiski ilma jätta, otsustasin leida mingi bussi, mis viiks lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuva suurema kaubanduskeskuse juurde, et sealt edasi juba jala lennujaama vantsida. Kuchingi bussijaamas juhatati lahkelt bussile, kus juba mingi osa reisijaid sees istus ja liikumahakkamist ootas. 40 minutit hiljem istus sama koha peal seisvas bussis veel rohkem reisijaid, aga juhti polnud endiselt ning kellelgi polnud halli aimu, mis kell sõiduks võiks minna. Samas nägin kõrval sõiduvalmis ja juhiga päevinäinud bussi, millel samuti vajalik objekt sildil kirjas ning kargasin sinna peale, jõudes lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuvale ristmikule nii 15 minutit enne välja reklaamitud boarding´uaega. Peas juba erinevaid stsenaariumeid läbi töötades, mida mahajäämise korral teha, sain lennujaama suunas astuda kiirkõnnil paar sammu, kui peatas suvaline auto, mis mind peale korjas ja lahkelt päeva päästes lennujaama viis. Muuhulgas tagab viimasel hetkel lennujaama jõudmine, et kellelgi pole aega vahtida su kotti, mis on konstantselt poole raskem, kui Air Asial käsipagasisse lubatud (koti äraandmine jälle maksab päris korralikult). 

Miris sai ronitud mäe otsa, kus paikneb Malaisia esimene naftapuurtorn. Nimelt oli Sarawaki osariik esimene paik tänase Malaisia territooriumil, kus eelmise sajandi algul naftat puurima hakati, ning peamiselt Shellile kuuluvad erinevad harukontorid teevad seda seal tänaseni. Hüüdnime Grand Old Lady kandev puurtorn, mis alustas tööd 1910. aastal, on viimased 40 aastat juba pensionil, kuid Malaisia majandusajaloo olulise esindajana on tal auväärne koht tänase Malaisia naftamuuseumi tiiva all. Kuigi muuseum polnud viimasel ajal uuenduskuuri läbinud, andis ta päris huvitava ülevaate naftaga seonduvast. 

Pühapäeva hommikul bussiga ca 400 000 elanikuga ja 5765 km² suuruse Brunei poole sõites näis enamus liiklusest kulgevat vastassuunas. Väidetavalt käivad Brunei riigi kodanikud nädalavahetustel Malaisia kaubanduskeskustes soetamas kaupu, mida rangemalt islamistlikus sultaniriigis müüa ei tohi. Bruneid roolib sultan Hassanal Bolkiah, kes pärast Tai kuninga surma on maailma kõige kauem võimul olnud valitsevate riigipeade edetabelis kuninganna Elizabethi järgi teisel kohal, tänavu täitub tal troonilesaamise 50. aastapäev. Seda küll mööndustega, sest päris iseseisvuse saavutas Brunei briti protektoraadi alt alles 1984. aastal. Riigi pealinna Bandar Seri Begawani, mille nimi paikneb kõrgel kohal maailma kõige raskemini meeldejäävate pealinnanimede seas, tuntumateks objektideks on kaks mośeed, mis vaatavad vastu igalt Bruneiga seonduvalt turistivoldikult (hoolimata sellest olen ma kahe päeva jooksul siin riigis näinud kokku umbes 10 turisti). Mõlemad mośeed – üks, kesklinnas paiknev, ehitatud 1950-ndatel ja teine, riigi suurim, mis veidi eemal – on suurejoonelised tõesti ja samuti on nafta- ja gaasiraha paigutatud teiste avalike objektide ehitamisse, kuid riigi elu-olult tervikuna ma millegipärast eeldasin suuremat luksuslikkust. Siltidel vahetab Miriga võrreldes hiina keele välja araabia keel ja kesklinna kaubanduspindadel valitsev putkamajandus meenutab rohkem mõne Euroopa linna araabia linnaosa kui näiteks Malaisia korralikke ärikeskusi. 

Sultani elulugu ja teiste riikide asjameeste poolt talle antud kingitusi võib näha Regalia galeriis (hoone pildil). Kahjuks pole seal välja pandud ühtegi sultani 500st või rohkemast Rolls Royce´ist, milliste maailma suurima kogu poolest on ta kantud Guinnessi Rekordite Raamatusse. Sultani enda paleed, mis väidetavalt maailma suurim riigipea residents, ma vaatama ei läinud, kuna see asub veidi kaugemal ja väidetavalt pole sealt värava tagant ka suuremat midagi näha. 

Teisel päeval sai vaatama mindud kolme muuseumi, mis püstitatud kesklinnast rohkem kui 5 kilomeetri kaugusel asuvale looduslikule alale. Neist Brunei muuseumi nime kandev asutus pidada olema kõige vingem, kuid seal käisid parajasti ehitustööd ja muuseum oli kinni. Nii tuli leppida meremuuseumiga, mis tutvustab kunagise merekaubanduse suurjõu Brunei tegemisi meredel, ning tehnoloogia muuseum, kust millegipärast eeldasin miskeid hi tech väljapanekuid, kuid mis tegelikkuses oli keskendunud bruneilaste traditsiooniliste kalapüügitehnoloogiate tutvustamisele. Tagasi tulles korjas mind peale taas kord juhuslik auto, mille islamirõivastuses juht tundis huvi kas Eestis elab ka palju moslemeid ja kas Eurovisiooni veel peetakse. Ta oli nimelt 70-ndatel olnud Inglismaal ja elanud kaasa punktide jagamisele ja ABBA võidule, kuigi laulu nimi, millega üritus toona võideti, talle meelde ei tulnud.

Borneo: kassilinna ümbruses

Borneo, mida mõnedes geograafiaõpikutes ka Kalimantaniks nimetatakse, on Gröönimaa ja Uus-Guinea järel maailma suuruselt kolmas saar. Saarele ebatüüpiliselt jaotub ta suisa kolme riigi vahel. Siin võib sattuda Indoneesiasse, kuhu ma seekord algsetest ideedest hoolimata üldse ei satu; võib sattuda külla Brunei sultanile, kelle riik ei olegi nii väike, kui kaardi pealt välja paistab; ja muidugi võib sattuda ka Malaisia kahte suuremasse osariiki Sarawaki ja Sabahi, mis muust Malaisiast eraldi just siin asuvad. 

19. sajandi keskel aitas inglise alam James Brooke Brunei sultanil kohalike pärismaalaste ülestõusu maha suruda, mille tulemusel andis sultan talle valitsemiseks tükikese maad. Brooke pani seejärel oma värsketes valdustes aluse valgete radźade dünastiale, kes asusid oma territooriumi jõudsalt laiendama ning tänaseks on sellest välja kujunenud Malaisia suurim osariik Sawarak. Ise maandusin Borneol kõigepealt Sarawaki pealinna Kuchingi, mille nimi tähendab malai keeles „kassi“ ja kus kasside kujutamisega linnapildis just tagasi pole hoitud. Krooniks paikneb linnas end maailma esinduslikumana tutvustav kassimuuseum, kus eksponeeritakse kõikvõimalikku kassidega seonduvat träni ja tutvustatakse erinevate nurkade alt kasside rolli maailma ajaloos. Linna nimetatakse Malaisia puhtaimaks, tänavatel liigub rahvast Aasia linnade standardeid arvestades meeldivalt vähe ja inimesed on väga sõbralikud. Islam oma tõekspidamistega ei domineeri (Sarawakis olla islamiste 30% kristlaste 40% vastu, potti sulanduvad edukalt ka animistidest põlisrahvad nagu ibanid) ja kohalik rahvas tśillib baarides ka nädala sees pärast keskööd. Mu hotellist kahekümne meetri raadiuses on selliseid baare neli tükki (ilma, et ma majutust broneerides sellest midagi teadnud oleks), jooke kallatakse seal välja Malaisia standareid arvestades väga odavalt ja kui hind ikkagi liiga kallis peaks tunduma, on võimalik väisata kohe kõrval asuvat hiinlaste poodi. Ka söögikohti on linnas kõikvõimalikus suuruses ja valikus, paljud neist paiknevad linna läbiva jõe kaldapealsel, kus kohalikele samuti hängida meeldib. Ühesõnaga olen ootamatult avastanud Kagu-Aasiast ühe väga mõnusa vibe´iga linna. Võib-olla annab lisaefekti ka asjaolu, et pärast kolme kuud Tais, Myanmaris ja Laoses on vajalikku infot võimalik lugeda arusaadavas alfabeedis ja teenust pakutakse välismaalase üldjuhul sama hinnaga mis kohalikule. 

Õhtuse linna nautlemine tähendas paraku seda, et selleks kellaajaks kui ma järgmisel päeval Borneo dźunglisse jõudsin, magas wildlife juba lõunaund. Väisatud sai nimelt läheduses asuvat Bako rahvusparki, mis eelkõige tuntud seal elavate ninaahvide ja habesigade poolest. Viimaste tegevusest andis lõunatunnil märku üksnes mõni vängelt haisev roojahunnik. Ninaahve, keda kohalikud omal ajal hollandlasteks kutsusid, kuna nende välimus neile just seda euroopa rahvast meenutas, sai mõne puu otsas isegi märgatud. Seda aga mitte dźungliradadel, vaid rahvuspargi peakorteri ja paadisadama (parki saab ainult paadiga) ümbruses. Samas liikusid ka mõned eriti pika sabaga tundmatut marki ahvid, kes erinevalt ninaahvidest end ka pildistada lasid, ning paar varaani. Dźunglis endas sedakorda mõnest ämblikust kedagi suuremat kohata ei õnnestunud. Aga jutud on kõvad, näiteks ei tohi üheski rahvuspargi rannas enam ujuma minna, sest oht on trehvata krokodilli.  

Otsi pildilt ahve:

Teha oleks siin veel - näiteks paikneb Kuchingi lähedal ka orangutanide nn rehabilitatsioonikeskus, kus kusagilt päästetud ahve poolvabaduses hoides järje peale aidatakse ja kus neid söötmisaegadel parki külastades suure tõenäosusega näha saab. Aga millegipärast sai just siit lennupilet järgmisesse kohta, tunniajase lennu kaugusel asuvasse Mirisse, varakult ära ostetud. 

Kusagil Tais

Blogis on mõnda aega vaikus olnud, sest streikima hakkas blogimisvahendiks oleva Lenovo Miix tableti väline klaviatuur. Miljonist putkast koosnevas IT-tsentrumiks nimetatavaks kohalikus Tai sipelgapesas tunnistati juhtum lootusetuks, kuid pärast sealt aparaadi äratoomist ühendus klaviatuuri ja tableti vahel siiski vahelduva eduga töötab. 

Aga asjast. Viimased poolteist nädalat olen veetnud taas Tais, kaardi pealt vaadatuna Bangkokist kagusse jäävatel aladel. Väike puhkus trippimisest sai maha peetud Ko Changi saarel, mis on Ko Samui ja Phuketi järel Tais suuruselt kolmas. Iga Tai populaarseima õlle sõber ilmselt teab, et Chang tähendab kohalikku keeli elevanti ja Ko Chang on tulenevalt sellest siis „elevandisaar“, kuigi saarel leiduvad vähesed elevandid pole üldse kohalikku päritolu, vaid on sinna turistide sõidutamiseks kusagilt sisse tassitud. 

Veel paarkümmend aastat tagasi turismindusest puutumata saarel leidub mõneks ajaks tegevust igaühele: on erinevas mõõdus randasid, on basseinibaare, kuskil on õhtust pidu, on bungalosid kärarikkamates ja vaiksemates kohtades. Võib külastada saarel asuvaid koskesid, millest veebruarikuuks on küll enamus kuivanud. Taide hulgas on eriti populaarne Tham Mayomi nimeline kosk, kuna seda olla mitmel korral väisanud kuningad Rama V ja Rama VI, kes sealsetele kividele ka oma nimed kriipisid. Kui välismaalane tahab kividel asuvat kuningate käekirja uudistama minna, peab ta selle eest välja käima 200 bahti, mistõttu mõnda Kagu-Aasia koske juba näinuna nende väisamisest loobusin. Küll sai Kai Bae rannast laenutatud kajakk ja sõidetud sellega paari-kolme kilomeetri raadiuses asuvatele saartele, milles ühe ümbruses sai snorgeldada ja uurida kõikvõimalikes värvitoonides ja suuruses kalu. 

Eraldi väärib tähelepanu saare teedevõrk, sest tõusu- ja langusnurgad on mõnedel lõikudel sellised, et kiirelt tekib kujutluspilt sellest, mis juhtub, kui mõni väiksema mootoriga pisiauto või vähemakubatuuriline võrr mitme inimesega pardal tõusul otsad annab, ja mis juhtub veel siis, kui tema taga juhtub olema sõidukitejada. Seda enam, et suurema osa aastast sadada saarel vihma. Ettekujutamine sai reaalsuseks hetkel, kui vahetult pärast pimenemist kaks falangi tõusukurvis võrriga otse meie ees kaldast alla panid. Sai auto peatatud ja asja tsekkama mindud - õnneks oli järsak vaid mõned meetrid, alla sadanud motosõiduk isegi töötas ja selle otsast kostus ehmunud saksakeelset juttu. Läheduses viibinud kohalikud peatasid tõusul või langusel võrrid, tõttasid appi ja ilmselt lõppes asi seekord vaid vigastuste ja fritsude rahakoti kergendamisega rolleriga seotud kahjude kinni maksmiseks.

Kuigi sarnaselt muudele Tai turismipiirkondadele võis ka Koh Changil kohata ohtralt venekeelseid silte ja lõunaks juba või alles auru all olevaid idanaabritest turiste, oli saarel viibivate turistide arvukus võrreldes näiteks Phuketiga mõõdukas. 

Ko Changile suunduvale teele jäävas Chantaburi linnas, mille läheduses valmivat Tai parimad durianid, sai ka see legendaarse lõhnaga puuvili ehedal kujul ära proovitud ja ütleme nii, et kuigi selle maitse oli täitsa hea, siis protsessi tervikuna ei nautinud, sest söömise järelmid sarnanesid sibula või küüslaugu haukamisele. Kahte ülejäänud „suurde kolmikusse“ kuuluvat puuvilja, rambutani ja Tais puuviljade kuningannaks (kuningas on durian) peetavat mangostani saada polnud, kuna polevat hooaeg, puuviljade suurem valmimine ja manustamine leiab siin aset mais või juunis. Jõe ääres asuva omapärase vanalinna ning Tai suurima katoliku kiriku poolest tuntud Chantaburit ja selle ümbrust peetakse üheks parima toiduga piirkonnaks Tais, parimaid mereandidest valmistatud roogasid sai seejuures kohtadest, kus menüüd muutusid üksnes taikeelseks ja falangidel sealt oma peaga midagi välja loosida oli väga keeruline. 

Natuke pildimaterjali ka mõnest hõrgutisest, mida endale Taimaal sisse on aetud:

Pakse ümbruses

Nagu neljast päevast motika seljas vähe oleks olnud, sai ka Pakses kaheks järgmiseks päevaks võrr laenutatud ning uudistatud Laose lõunaosa. Esimese päeva sihiks oli merepinnast 1000-1350 meetri kõrgusel asuv Bolaveni platoo, kus soovitatakse samuti teha 2-4 päevaseid mototrippe, kuid mina piirdusin siiski Paksest nii 40 kilomeetri raadiusega. Üle sai vaadatud umbes neli koske, mis aga millegi erilisega ei üllatanud, kuna ilmselt on koski viimasel ajal juba liialt palju nähtud. Küll on aga Bolaveni platoo ka Laose kohvitootmise keskus ja sellest teemast tahaks lähemalt kirjutada, kuigi kohvisaak on selleks aastaks koristatud ja istandused seisavad praegu jõude, oodates taas vihmahooaja algust. Paksest mööda Bolaveni platood sõites leiab nimelt istanduse istanduse järel ja nii sai neist ühesse sisse keeratud, et asja lähemalt uurida. Kohalik abivalmis jorss tegi kohvipõõsaste vahel tasuta tutvustava tiiru ja seletas, et istandused kuuluvad kohalikele perekondadele, kes on moodustanud väikest viisi kooperatiivi oma toodangu promomiseks. Tundus, et erinevalt paljudest sarnastest siinkandi istandustest mõni suurkorporatsioon neid senini veel enda kätte haaranud ei ole. 

Laose positsioone maailma kohviturul üle tśekates selgus, et Laose kohvitoodang jääb ikka nii 50-kordelt alla oma naabrile Vietnamile, kes teadupärast on Brasiilia järel toodangu mahult maailma teine kohvitootja. Ja kui Brasiilias kasvatatakse peamiselt softimat ja levinumat sorti arabica, siis Vietnam on maailma juhtivaks tegijaks selle teise ja kangema kohvisordi, mil nimeks Robusta, produtseerimisel. Ka Laoses viljeletakse just kõrgemate põõsastega ja kangema robusta kasvatamist ning konkreetselt selle sordi osas ollakse oma mahtudelt isegi maailma esikümnes. Kohalikku kohvi sai ka mekitud, maitses hästi, kuid harva kohvijoomise tõttu ei oska ma mingeid suuremaid üldistusi teha. Küll aga kasvatati istanduses kohvi kõrval ka teed, mida kannuga tasuta lauda toodi, ja see maitses küll suurepäraselt. Kõrvale sobis suurepäraselt näksimiseks kaneelilehe roots, ka kaneelitootmises on siinkandi riigid eesotsas Indoneesia, Hiina ja Vietnamiga maailmas esirinnas. 

Piltidel aga läbi käidud kosed. Ühe kose juures oli ka etnograafiamuuseum, mis seisnes selles, et kui saabus piletiga turist, asusid kohalikud täiskasvanud koos jõnglastega talle traditsioonilist külaelu etendama. 

Teisel päeval sai külastatud khmeeride poolt 11-13. sajandil ehitatud hinduistlikku templikompleksi Vat Phou, mis on Luang Prabangi linna kõrval üks kahest Laoses asuvast UNESCO Maailmapärandisse kantud objektist. Mäe jalamile ehitatud ja valdavalt varemetes olev kompleks jääb oma mastaapidelt ja külastatavuselt Kambodźa Angkorile või Myanmari Bagani templitele sadades kordades alla, aga ju oli siis vaja ka Laosele oma linnuke UNESCO vihikutes kirja panna. 

 

Kuna sellega rännak Laoses lõppes, siis ka kokkuvõtlikud muljed sellest riigist läbi oma prsima: Aasiasse tullakse tavapäraselt selleks, et tarbida odavalt kaupu ja teenuseid, mis võib-olla kõige paremini ja loogilisemal viisil ei tööta. Riik väljub tavapäraselt nn arengumaade faasist siis, kui need teenused hakkavad tööle, asjad tehakse korda ja selle eest hakatakse küsima ka raha. Suurema turistidehulgaga kokku puutuvad laod on aga selle remontimise osa vahele jätnud ja küsivad oma mittettöötavate teenuste eest silmagi pilgutamata kohati hindasid, mis ka läänemaailmast pärit visiitoreid silmi panevad pööritama. 30-40 dollarit kannatas rahulikult küsida hotellitoa eest, mille veevarustuse katkendlikkus ei erine 3-4 dollarilistest Aasia hotellitubadest ja mille teleka vaatamiseks (mitte, et Aasiasse telekat vaatama oleks tulnud, aga kui see juba toas on, siis üritad ikka korraks vaadata, et mis sealt tuleb) tuleb külastajal alustada kaablite parandamisest. Hotellihinnad olla seejuures hüppeliselt tõusnud ka nii aasta-pooleteise taguse ajaga võrreldes. Pealinnas Vientiane´is sai külastatud kohalikku bowlingut (piduliku nimega Lao Bowling Center), mille sinna on keegi nii 25 aastat tagasi ehitanud ja mis seejärel pole silma järgi näinud mitte mingisugust remonti. 

Samuti tunduvad Laose inimesed võrreldes teiste selle regiooni asiaatidega ükskõiksed ja laisavõitu. Söögikoha külastus algab tihti ülesandega „otsi teenindajat“, sest kui viimasel parajasti oma telefonist video vaatamine või mõni muu tegevus pooleli, siis võid ise kööki marssimata või kõva häält tegemata, sinna laua taha istuma ja ootama jäädagi. Välismaalastelt küsitakse igal pool kus võimalik erihinda ja pole imestada, kui varsti ka poes õlle eest kohalikele ja välkarile eri hinnad kehtivad. Mõnes üksikus kohas sai silmatud ka kaardimakse võimalust, aga see näeb välja nii, et maksad kaardimakse tasu, mis on 3%, ostule ise juurde. Paljud infrastruktuuriobjektid kannavad nimesid nagu Lao-Japan Friendship Bridge või Lao-Thai Friendship Mall, mis siis ilmselgelt viitavad riigile, kes objekti ehitamiseks raha andis. Oma riigikorrast ja kommunismist näivad laod aga vaimustuses olevat, sest enamiku suuremate sõidukite porilapakatelt ja mitmete väiksemate esiklaasilt vaatas vastu Che Guevara pilt.   

Jutud räägivad, et mingil hetkel olla Laos kõva peokoht olnud. Siis aga hakanud valitsus korda nõudma ja nüüd on pigem olukord selline, et pärast pimeduse saabumist peale kõhu täis söömise enamikus linnades mitte midagi teha ei ole. Baariks kvalifitseeruvat asutust oli isegi riigi suuruselt teises linnas Pakses keeruline leida, alles peatänavatest kaugel leiab mõned kohalikud kohad, kus tellimust ilma lao keelt ja kirja tundmata on keeruline esitada (kuid mille külastamine suurema seltskonnaga võib siiski päris meeleolukas olla). Pildil aga tavapärasest laolaost vähe korralikumat sorti Laose viski, ilusti pakedatud ja hinnaks supermarketis vaid 3 ja pool eurot. Nii, et teenuste eest maksta tuleb, aga huvi korral võid neid tarbida alaliselt kuuli all olles, selle eest raha praktiliselt välja käimata. Igaks juhuks kordan, et viimane käsitlus on teoreetiline. 

Eraldi tahaks veel ära märkida Laose kuked, kes üle kogu riigi on miskipärast täielikus erroris ja röögivad pool ööd nii, et see isegi kõvemaid magajaid häirib. Kui eesti keeles on selline väljend nagu „kukelaul“, siis nende elukate öisel kisal on lauluga sama palju pistmist kui mõnest kohalike karaokebaari uksest välja kostuval helil. 

Aga suur osa sellest jamast ununeb, kui võrrinina väiksemale teele suunata, sest loodus, nagu korduvalt märgitud, on Laoses fantastiline ja selleks loodetavasti ka jääb.