Kolm päeva Manilas on
möödunud esialgu kadudeta. Eks siin ole nagu loomariigis, et kui püsid enda
territooriumil ja kellelegi oma käitumisega väga närvidele ei käi, siis
lastakse sul toimetada, aga kui ronid teiste kapsamaale, siis karatakse kõrri.
Seega ma slummidesse oma nina ei toppinud, kuid tänavatel magavaid, kerjavaid,
kusevaid või mõnd oma kehaosa pakkuvaid kaadreid sai ringi jalutades näha
hordide viisi sellest hoolimata. Kogu see vibe,
mis siin valitseb, meenutab rohkem Brasiiliat ja ilmselt muud Ladina-Ameerikat,
kui Kagu-Aasiat. Pole ka ime, sest olid ju Filipiinid Hispaania koloonia, kuni
ameeriklased 19. ja 20. sajandi vahetusel toimunud USA-Hispaania sõja tulemusena nad endale
said. Ameerika ajastu pärandiks on filipiinodel suus inglise keel,
mida mõnuga miksitakse koduse tagalogi keelega. Põhilised Manila kesklinna linnaosad,
kus võõramaalane jalutada tohib, on Ermita ja Malate ning linna vanim linnaosa
Intramuros (hispaania keeli „müüride vahel“), mis on kohandatud suures osas
koloniaalajastu muuseumiks. Hotelli ümbruses, mis asus Ermita ja Malate
vahepeal, hakkas silma kõvasti jaapani kogukonda. Lisaks on linnas ka palju näiteks hiina sugemetega tegelasi, mis pole üllatav sest asuvat ju Manilas maailma
vanim Chinatown. Ühel päeval sai külastatud ka veidi kaugemal asuvat modernset
Makati linnaosa, mis on täis pilvelõhkujaid, kaubanduskeskuseid ja siinsete suurfirmade peakortereid, ning kus rahvas tänaval ei maga.
Eelmisel aastal ametisse saanud Filipiinide president Rodrigo Duterte on viimasel poolaastal maailma uudistes ilmselt populaarsuselt teine riigipea Donald Trumpi järel. Mees, kes pole suu peale kukkunud ja rebib ikka korralikult teravat, on lisaks oma suuvärgile sattunud rahvusvaheliste organisatsioonide kriitikatule alla kohalike narkogrupeeringute vastu algatatud sõja tõttu, mille käigus Manila tänavatel igapäevaselt mõned inimesed maha lastakse. Duterte nimelt vabastanud oma kodulinna Davao narkootikumidest ning oma presidendikampaanias lubas nüüd vabastada terve riigi. Ei tea, kas sellest tulenevalt, aga igaljuhul tiksub teatud kellast alates ka näiteks Seven Elevenis väikese püssiga turvamees, rääkimata kaubanduskeskuse juures patrullivast suure automaadiga turvatöötajast. Paljudesse paikadesse sisenedes tuleb läbida turvavärav.
Kui suurlinnad on tavapäraselt suutnud tekitada hästi arusaadava ühistranspordivõrgu, siis Manila ühistransport on selline ussipesa, mille lahti kodeerimine võib aega võtta nädalaid. Taksojuhtide meelehärmiks asusin seda siiski tegema. Levinumaks transpordivahendiks on jeepney´d, mis on reisijate veoks ümber kohandatud Teise maailmasõja ajal kasutuses olnud ameeriklaste autodest. Mingeid numbreid jeepney´del ei ole, marsruudi kohta on kirjas linnaosa täpsusega kolm märksõna. Kui arvad, et jeepney võiks sõita soovitud koha lähistele, tuleb see lihtsalt kinni pidada, kuuti ronida, sõidu hind välja selgitada, raha (nii 15-30 eurosendi väärtuses peesosid) läbi teiste reisijate juhi poole teele saata ja soovitud kohas eelnevalt „para“ karjudes maha hüpata. Kui kõvasti linna kaarti vahtida ja mingid asjad sealt selgeks õppida, siis hakkab jeepney´de kulgemisteede põhimõtetest pikapaeale sotti saama, aga esimesel päeval on kogu see asi ikka täielik kaos. Mööda suuremaid magistraale sõidavad ka bussid, aga teabe hankimise võimalused nende marsruudi kohta piirduvad samuti bussile kribatud kolme märksõnaga. Liikumiskiirustest sellises liikluses pole suurt mõtet üldse rääkida. Veidi kiiremaks edasiliikumiseks on linnas kolm rongiliini, nende marsuudid leiab hea õnne korral internetist, aga mitte jaamadest või vaguni seintelt, nagu muus maailmas kombeks. Mõnes sõlmjaamas käis asi nii, et astud metrooväravast läbi ja pead juba seal koha sisse võtma pikas rongile pääsemise järjekorras, mis kulgeb meestele ja naistele eraldi.
Mul oli eelnevalt mõte külastada Manilast mitte just eriti kaugel paiknevat vulkaani kaldeeras asuvat Taali järve, mis on siis selline ainulaadne järv, mis asub saarel, mis omakorda asub saarel asuvas järves. Infot, kuidas sinna bussidega saada, on aga pehmelt öeldes raske leida ja kui selle bussiasja ka ära lahendaks ja jõuaks pärast kolmetunnist sõitu lähedalasuvasse linna, siis peaks hakkama üle järve saamiseks läbirääkimisi pidama paadimeeste grupeeringuga. Kuna üksi paati kinni maksta pole just hea mõte, siis sõltub edasine sellest, kas seal samal hetkel on veel mingeid muid sama eesmärgiga huvilisi või mitte. Ja no ei olnud seekord valmidust seda testima minna, ehk satub kunagi tulevikus veel siiakanti. Kokkuvõttes, kui tavaliselt jaotuvad linnad ilusateks, koledateks jne, siis Manilale paneks ma diagnoosi „väsitav“.
Korvpallist ja kohalikest söökidest ja muudest asjadest juba järgmisel korral Filipiinide suuruselt teiselt saarelt Mindanaolt.
Allolevad pildid siis mõistagi paikadest, kus julges telefoni pildistamiseks taskust välja võtta:
Eelmisel aastal ametisse saanud Filipiinide president Rodrigo Duterte on viimasel poolaastal maailma uudistes ilmselt populaarsuselt teine riigipea Donald Trumpi järel. Mees, kes pole suu peale kukkunud ja rebib ikka korralikult teravat, on lisaks oma suuvärgile sattunud rahvusvaheliste organisatsioonide kriitikatule alla kohalike narkogrupeeringute vastu algatatud sõja tõttu, mille käigus Manila tänavatel igapäevaselt mõned inimesed maha lastakse. Duterte nimelt vabastanud oma kodulinna Davao narkootikumidest ning oma presidendikampaanias lubas nüüd vabastada terve riigi. Ei tea, kas sellest tulenevalt, aga igaljuhul tiksub teatud kellast alates ka näiteks Seven Elevenis väikese püssiga turvamees, rääkimata kaubanduskeskuse juures patrullivast suure automaadiga turvatöötajast. Paljudesse paikadesse sisenedes tuleb läbida turvavärav.
Kui suurlinnad on tavapäraselt suutnud tekitada hästi arusaadava ühistranspordivõrgu, siis Manila ühistransport on selline ussipesa, mille lahti kodeerimine võib aega võtta nädalaid. Taksojuhtide meelehärmiks asusin seda siiski tegema. Levinumaks transpordivahendiks on jeepney´d, mis on reisijate veoks ümber kohandatud Teise maailmasõja ajal kasutuses olnud ameeriklaste autodest. Mingeid numbreid jeepney´del ei ole, marsruudi kohta on kirjas linnaosa täpsusega kolm märksõna. Kui arvad, et jeepney võiks sõita soovitud koha lähistele, tuleb see lihtsalt kinni pidada, kuuti ronida, sõidu hind välja selgitada, raha (nii 15-30 eurosendi väärtuses peesosid) läbi teiste reisijate juhi poole teele saata ja soovitud kohas eelnevalt „para“ karjudes maha hüpata. Kui kõvasti linna kaarti vahtida ja mingid asjad sealt selgeks õppida, siis hakkab jeepney´de kulgemisteede põhimõtetest pikapaeale sotti saama, aga esimesel päeval on kogu see asi ikka täielik kaos. Mööda suuremaid magistraale sõidavad ka bussid, aga teabe hankimise võimalused nende marsruudi kohta piirduvad samuti bussile kribatud kolme märksõnaga. Liikumiskiirustest sellises liikluses pole suurt mõtet üldse rääkida. Veidi kiiremaks edasiliikumiseks on linnas kolm rongiliini, nende marsuudid leiab hea õnne korral internetist, aga mitte jaamadest või vaguni seintelt, nagu muus maailmas kombeks. Mõnes sõlmjaamas käis asi nii, et astud metrooväravast läbi ja pead juba seal koha sisse võtma pikas rongile pääsemise järjekorras, mis kulgeb meestele ja naistele eraldi.
Mul oli eelnevalt mõte külastada Manilast mitte just eriti kaugel paiknevat vulkaani kaldeeras asuvat Taali järve, mis on siis selline ainulaadne järv, mis asub saarel, mis omakorda asub saarel asuvas järves. Infot, kuidas sinna bussidega saada, on aga pehmelt öeldes raske leida ja kui selle bussiasja ka ära lahendaks ja jõuaks pärast kolmetunnist sõitu lähedalasuvasse linna, siis peaks hakkama üle järve saamiseks läbirääkimisi pidama paadimeeste grupeeringuga. Kuna üksi paati kinni maksta pole just hea mõte, siis sõltub edasine sellest, kas seal samal hetkel on veel mingeid muid sama eesmärgiga huvilisi või mitte. Ja no ei olnud seekord valmidust seda testima minna, ehk satub kunagi tulevikus veel siiakanti. Kokkuvõttes, kui tavaliselt jaotuvad linnad ilusateks, koledateks jne, siis Manilale paneks ma diagnoosi „väsitav“.
Korvpallist ja kohalikest söökidest ja muudest asjadest juba järgmisel korral Filipiinide suuruselt teiselt saarelt Mindanaolt.
Allolevad pildid siis mõistagi paikadest, kus julges telefoni pildistamiseks taskust välja võtta:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar