Songkran

Aprilli keskel tähistatakse enamikus Kagu-Aasia budistlikes riikides uue aasta saabumist. Pidustused kannavad igal pool erinevat nime, kuid tuntuimaks on ilmselt Tai üritustesari, mil pealkirjaks Songkran. Kulminatsioon saabub igas linnas erineval päeval, kuid kontorid on kinni ja enamik rahvast puhukusel kogu riigia ligi nädal aega. Sai siis ka ise erinevates paikades asja tśekata ja kui muud mitte, siis nüüdseks olen vähemalt saanud vastuse ammu piinanud küsimusele, miks on tailastel vaja nii palju kastiautosid nagu Toyota Hiluxid ja muud sarnased. Neid on vaja selleks, et saaks Songkrani ajal mööda linnasid ringi sõita, kastis veetünn ja nii 12 nägu kohalikku kärakat joomas ja tantsu löömas. Veetünnist pritsitakse möödakäijaid, eriti julgeks muutunud tegelased avavad seejuures mööduvate autode uksi ja viskavad sinna vett sisse. Ja rohkem nagu polegi Songkranist midagi kirjutada. Kirjutan siis lühidalt linnadest, milles ja mille ümbruses ma käisin. 

Kõigepealt Ayutthaya, mis oli 14. sajandist kuni aastani 1767, mil birmalased selle puruks peksid, tailaste pealinn ja väidetavalt mingil hetkel isegi maailma suurim linn. Birmalaste sajanditetagust tegu pole taid neile senini andestada suutnud ja ei suhtu tänaseni Myanmari kodanikesse just lugupidavalt. Pealinna ajast on Ayuthhayas säilinud mitmed toonased templid, mis asuvad mööda taas suureks kasvanud linna laiali ja mis on peapõhjuseks, mis turistid tänagi Ayutthaya´sse kohale toob. Templid on kaugelt vaadatuna vägevad, kuid kahjuks ei lubata enamiku otsa neist turnima ning võrreldes näiteks Myanmari Bagani templitega oli minu jaoks seetõttu tegemist suhteliselt lahja elamusega.   

Edasi Kanchanaburi. Selle linna ja tema ümbruse kuulsus seostub II maailmasõjaga, mil jaapanlastel oli vaja sõbralikust Taist enda poolt vallutatud Birmasse läbi dźunglite raudteed ehitada. Selleks puhuks rakendati tööle lugematu hulk asiaate ning inglastest, ameeriklastest ja austraallastest sõjavangid. Äärmiselt rasketes tingimustes kulgenud ehitustöö käigus andis otsad üle 100 000 inimese ning kui arvestada, et raudtee sai lõpuks kasutuses olla vaid aasta ja üheksa kuud, kuni liitlased suure osa sellest õhku lasid, polnud kogu ürituse kasutegur just eriti suur. Kõige karmimasse kohta, inglisekeelse nimega Hellfire Pass, rajati austraallaste eestvedamisel mõnda aega tagasi muuseum-jalutusrada, mis sellest kõigest päris huvitava pildi annab. II maailmasõda avab Aasias üldse uue telje, millele koolis ja Eesti kirjastuste poolt välja antavates Hitleri-Stalini kesksetes raamatutes ülearu tähelepanu ei pöörata, kuid milest on kogu siinne ajalugu läbi imbunud. 

Kanchanaburi linna lähedal viis raudteesild üle Kwai jõe, mis andis inspiratsiooni sealkandis väidetavalt spioonitööd teinud ja hiljem ka „Ahvide planeediga“ maha saanud Pierre Bouille´le oma teise kuulsa teose kirjutamiseks. Teose järgi väntas David Lean omakorda 1957. aastal filmi ja kuigi algse puust silla on tänaseks välja vahetanud raudbetoonsild, toob just raamatust loetu või filmilinalt nähtu sillale nii mõnegi inimese kohale. Muide, kohaliku suslaga on ka kaasajal võimalik rongiga silda ületada. Kanchanaburi ümbruses sai vaatamas käidud ka kahte koske, mis pidada olema Tai vingeimad, kuid aprill on paraku kuu, kus veevarustuse seisukohalt hõisata pole. Huvitavaima elamuse pakkus hoopis ühe kose all suplevate turistide kõrvale kümblema jalutanud metssiga. 

Siis Lopburi, mis ka ajalooliselt kunagi ammu Tai pealinn olnud. Selle linna suurimaks vaatamisväärsuseks on ahvid, kes linna keskel asuvas templis ja selle ümbruses segamatult ringi jõlguvad. Neid võib näha elektrijuhtmete otsas rippumas, rõdudel kõõlumas ja teed ületavate inimeste koti sisu inspekteerimas. Kohalikel on käepärast õhupüss, kui ahvid liiga jultunuks lähevad. Ka endal ei möödunud templi territooriumile sisenedes just palju sekundeid kui üks ahv eikuskilt õlgadele kargas, ilmselt eesmärgiga kontrollida ega seljakotis leidu mõnd banaani. 

Ja lõpuks Bangkok. Seal ma olin varem käinud ja seal sai üles otsitud mõni varasemast tuttav koht, maitstud Khao San Roadi paralleeltänavas tuttavat ämbrijooki, kuhu alkoholi valamisega ei koonerdata, tśekatud Soi Cowboy meelalahutustänavat, mis osutus oodatult sama ebameeldivaks nagu Pattaya Walking Street, sai sõidetud mööda linna läbivat Chao Praya jõge paadiga. Kuningalossi territoorium, mis jäi ka eelmisel korral väisamata, jääb ootama järgmist korda, mil tai rahvas eelmise kuninga surmaga seonduvast leinast üle saab ja kuningalinnaku inimestele avab. 

Toidu kohta ikka ka. Mitmel korral olen pidanud vastama küsimusele, millises riigis on (minu arvates) kõige parem söök. Ma ei tea, olen head toitu leidnud nii ühest, teisest kui kolmandast. Kuid ühes asjas on Tai ületamatu. Sõltumata kellajast (olgu 6 hommikul või 3 öösel) leiad paarisaja meetri raadiusest mingi toidukohtade rea ja sellest reast toidu, mis tol hetkel näib isuäratav.   

Ja vahel on muidugi tee äärest võimalik osta grillitud rotti:

Bantayan & Cebu & Filipiinid kokku

Pärast Boholi väisasin Filipiinidel veel Cebu saare põhjaosa lähedal asuvat Bantayani saart ja enne äralendu ka Cebu saare keskuseks olevat Cebu linna. Viimane on see paik, kus hispaania kolonisaatorid esimest korda Filipiinidel jala maha panid ja mille lähedal kohalik pealik Lapu-Lapu Fernando Magalhäesi ära killis. Tänaseks on linn oma 900 000 elanikuga kerkinud Filipiinide tähtsuselt teiseks linnaks, mis peale mõne ajaloolise kaitserajatise vaatamisväärsustega ei hiilga, ja mis on riigis Manila järel teine tõenäoliselt ka saastetasemelt ning tänaval magajate ja prostituutide arvult. Bantayani saar seevastu on tore Vormsist veidi suurem, kuid koguni 125 000 elanikuga saareke, kus sai nautida veel rannamõnusid, käia snorgeldamas lähedal asuvatel väikesaartel ja võrriga ringi kimada, millega ühtlasi kaasnes kohustus kümnest üheksale tee ääres liikuvale sõbralikule kohalikule vastutervituseks käppa visata.   

Filipiinidel sai läbi astutud niisiis neljalt suuremalt ja neljalt väiksemalt saarelt, mille baasilt statistikute arvates ilmselt ei tohiks rohkem kui 7000 saarega riigi kohta üldse mingeid üldistusi teha. Ka siia blogisse sai kahe suurema saare pinnalt kirja pandud mõni tähelepanek, mis ülejäänud saartel kinnitust ei leidnud, näiteks enim levinud söögikohatüüpide osas. Küll võib  üsna kindla veendumusega väita, et Filipiinidel on oma geograafilise eraldatuse ja hispaania-ameerika koloniaalperioodi mõjude tõttu palju sellist, mida kusagilt mujalt maailmast ei leia. Just eeskätt looduse tõttu tahaks sinna kindlasti tagasi minna ja veel mõne saare lähemalt üle vaadata. Aga iga saare väisamiseks peab siin olema aega, sest kuigi vahemaad võivad olla näiliselt väikesed, kulub üldise liikluskaose tõttu 100 kilomeetri läbimiseks ühistranspordiga ikka neli tunnikest ikka ära. Lisaks on suur tõenäosus, et mõnel päeval on ilmastikuolud sellised, mis sunnivad tehtud plaane edasi lükkama ja võivad mõjutada ka näiteks saartevaheliste laevade graafikuid. 

Filipiinide suuremad hädad saavad alguse rahvaarvust. Kui 50 aastat tagasi elas riigis alla 30 miljoni inimese, siis täna on neid siin üle 100 miljoni. Viimase 10 aastaga on rahvaarv seejuures kasvanud 15 miljoni inimese võrra. Selles olukorras pole imestada, et kõigile ei jagu tööd, süüa ja eluaset ning infrastruktuuri planeerimisel pole selliste hulkadega keegi arvestanud. Aga kuna tegemist on Vatikani kõrval ilmselt kõige katoliiklikuma riigiga ja abort on mõistagi keelatud, siis lastakse ilmselt samas tempos edasi. Erinevalt paljudest teistest riikidest hakkab eriline vaesus silma just linnades (mida suurem linn, seda rohkem), väljaspool linnasid on pilt palju ilusam. Filipiinid ja Ida-Timor on ainsateks Aasia riikideks, kus domineerivaks usuks on katoliiklus ja kuigi võiks arvata, et see asjaolu võiks islamiga võrreldes positiivne näitaja olla, jagub seda fanaatilist usuvärki Filipiinidele ikka mõnuga: abordist oli juba juttu, kirikud on rahvast täis igal kellaajal, paljud ühissõidukid on maalitud täis Jeesuse pilte ja tsitaate piiblist, mingitel päevadel liha ei sööda ja pühapäeval ühtegi olulist asja ette võtta ei tohi. Viimane ei takista siiski enamikul kohalikel jorssidel koguneda pühapäeviti kukevõitluse areenide juurde, mis on paksult rahvast pungil. Kukkede vedamisest ühistranspordis oli juba enne juttu, mööda saari ringi liikudes aga näeb ka ohtralt võitluskukkede kasvatusi (vt pilti). 

Ajale (või siis rahvaarvu kasvule) on täielikult jalgu jäänud ka kohalik transpordisüseem: näiteks traditsioonilise kolmerattalise käruga võib ju olla odav ja tore sõita, aga kui neid teedel siiski oluliselt ruumi võtvaid ja olematu jõuallikaga aparaate seal igas linnakeses sadade või tuhandete kaupa ringi vurab, siis võib igaüks ette kujutada, mis liikluses toimub. 

Huvitavad asjad on filipiinidel ka keelega ja ma ei olegi täpselt läbi närinud, et kas selleks puhuks  kui erinevatelt saartelt pärit filipiinod kokku saavad, on olemas mingi üldine lingua franca või sünnib see vastavalt vestluspartneritele spontaanselt. Riigi ametlikuks keeleks on küll filipiini ehk tagalogi keel, mida räägib esimese keelena veerand filipiinlastest ja teise keelena enamus, kuid seda miksitakse vastavalt saarele rohkem või vähem inglise keelega. Keskosa saared räägivad esimese keelena sebu keele erinevaid dialekte ja seal on kohalike sõnul saartevaheliseks suhtluskeeleks cebuano või sellegi inglise keelega miksitav variant. Tihti hakkad kõrvalt kuulma justkui inglisekeelset juttu, mis mõne aja möödudes läheb arusaamatuks kätte. 

Filipiinidelt lahkudes Manilas lennuki check in´i järjekorras seistes tabasin end veel mõttelt, et kuigi kagu-asiaatidele ei meeldi kõndida ja iga väiksem kui vahemaa läbitakse võimalusel mingi sõidukiga, siis suvalises asendis suvalises kellaajal suvalises kohas magada või tundide kaupa kuskil kitsas kohas järjekorras seista, pole nende jaoks üldse probleemiks.

Bohol

Mindanaost põhjas asuv Bohol on Filipiinidel pindalalt 10. saar, kuid ikkagi umbes poolteist korda suurem kui Saaremaa. Ära mahub sinna elama aga terve Eesti jagu inimesi. Klassikud ütleks selle saare kohta, et on ka koledamaid saari nähtud – mis tähendab, et koledamad on nii 95%. 

Mindanao põhjaosas asuvast Cagayanist, kuhu tuli kõigepealt Davaost kaheksa tundi bussiga sõita, viis mind Boholi saarele öölaev. Magamisasemetega täidetud praam, kus oli võimalik ainult seista või lamada, meenutas kõige enam üht suurt haiglapalatit (seda mitte inimeste, vaid ruumipaigutuse mõttes). Kuigi ühtegi tekki ega patja ette polnud nähtud, tuli uni seal sellegipoolest hea, kuni mõni aeg pärast seda, kui eelmises postiuses mainitud kukk oli rahva üles ajanud, kõlas ka laevasignaal, mis teatas sadamasse saabumisest. Kell oli 4 öösel ja selleks, et kusagil edasi magada, suundusin saare keskusesse Tagbilarani viivasse bussi, mis tagantjärgi logistiliselt vaadatuna ei olnud kõige targem otsus. Saare suurus on selline, et seda on kõige parem avastada võrriga, kuid Tagbilaran asub mitte keskel, vaid ühes ääres, ja kui tahta sealt üheks päevaks ka teises ääres asuvaid asju vaatama minna, siis läheb liialt kangutamiseks ära. 

Esimesel päeval sai üle vaadatud kaks Boholi peamist kaubamärki - filipiini kandlased ja Ṧokolaadimäed. Filipiini kandlane ehk inglise keeli tarsier on endeemne elukas, kes päriselus on nii väike, et oma originaalsuuruses „Tähesõdades“, kus jedi armeelased väidetavalt just tema eeskujul loodi, vaevalt mõnele võitlejale ohtu oleks kujutanud. Käisin neid vaatamas kahes kohas, üks vähem ja teine rohkem turistikam. Kui esimeses kohas magasid öise eluviisiga elukad varjulises oksavahes und, ja juurde räägiti, et iga isend on sedavõrd individuaalne, et vajab päris suurt territooriumi, siis teises paigas passisid tüübid kõrvuti puudel päikese käes päranisilmi. Võimalik, et vastavad tõele jutud, et seal antakse neile midagi sisse, et turistid ilusaid pilte saaksid. Ṧokolaadimäed on „śokolaadist“ aga seetõttu, et teatud päikesevalguse korral meenutab nendel asuva muru värv just śokolaadi. Sai neid vaateplatvormilt jõllitada ja hiljem ka nende vahel natuke motikaga ringi sõita, aga veelgi parem oleks asi siis, kui saanuks ka neist mõne otsa füüsiliselt ronida. 

Ülejäänud päevadel hakkas kiusama vihm, mida Filipiinidel ikka ette tuleb. Nii ei saanud asja plaanist sõita kajakiga lähedalasuvatele väikestele saartele ning võrrimaraton saare teise otsa (ca 100 kilomeetrit ots) kujunes vaid uhamiseks, sest mingi osa päevast ei saanud tugeva vihma tõttu üldse sõita. Aega ei jäänud taevatreppi meenutavate riisiterrasside ülesotsimiseks ja üksnes pisteliselt sai väisata koopas asuvat ujumiskohta, kuhu on võimalik 4-5 meetri kõrguselt sisse hüpata (panen ka pildi, iseasi palju ta tegelikkust edasi annab). 

Üks huvitav ollus on Boholi sümboliks veel. Nimelt lillat värvi jamss, kohalike poolt ubiks kutsutav kraam, mida interneti andmetel eesti keeli vesijamsiks peaks nimetama. Seda topitakse näiteks pirukate sisse ja poes saab osta ka sellest tehtud komme meenutavaid maiuseid, mis lahti pakituna osutusid niivõrd pudedaks, et nende söömise nippe peab õppima.

Mindanao

Juba lennujaamast Filipiinide suuruselt teise saare Mindanao pealinna Davaosse sõites pidas taksojuht sütitava kõne sellest, kuidas Davao on Filipiinide kõige turvalisem linn. Seda tänu mehele, kes pidas 23 aastat Davao linnapea ametit ja valiti eelmisel aastal esimese davaolasena Filipiinide presidendiks. Rody Duterte on oma kodulinnas nimelt jumal. Neid kohti, mida Laose revolutsioonilembesed autojuhid eelistasid oma sõidukitel ehtida kadunud Che Guevara piltide ja kirjadega, kaunistvad siinkandis olevikumehe Duterte omad. Tõsi küll, vaheldumisi Piiblist välja kirjutatud sõnumitega, mida jeepney´dele ja kolmerattalistele võrridele ehk trikśadele samuti ohtralt kritseldatud on. Duterte olla nimelt linnast välja juurinud narkokaubanduse, lisaks on ta keelanud suitsetamise avalikes kohtades ning napsuvõtmise ja -müümise pärast kella ühte öösel (seda, et viimase reegli rikkujaid leiab, õnnestus tõestada). Kõike seda soovib ta oma valimislubaduste kohaselt presidendina ellu viia Filipiinidel tervikuna, lisaks juurida riigist välja korruptsiooni. Kui välismaaga asju ajavad filipiinod valdavalt leiavad, et president on pisut tricky ja Manila ajalehed tegelevad tema üle ironiseerimisega, siis kõik minu poolt küsitletud taksojuhid on tema truud valijad ja nii mõnigi pakkus ennast viima tema maja vaatama (vahemärkusena, et takso on siin odav, ei huiata, ja sinna on kotiga mugavam sisse ronida kui veelgi odavamasse jeepney´sse). Davao, mille linnapea ameti on Rody Duterte pärandanud nüüd oma tütrele, on enda arvates lisaks veel üks maailma suurema territooriumiga linnasid (nn city´t pole siiski laiaks venitatud, tegemist on pigem piiride tõmbamise tulemusel kujunenud olukorraga) ja maailma puhtaima joogiveega linn. Kõigele eelnevale vaatamata meeldib siingi inimestele tänavale soristada ja seal magada ning lastele kerjata, kuid kõik need tegevused toimuvad siiski oluliselt väiksemas mastaabis kui Manilas. 

Mindanaole tulin ma tegelikult seetõttu, et ronida härra Karuga koos Filipiinide kõrgeimasse tippu Apo mäele. Kuidas me sinna ei jõudnud, kirjutab Karu ka vast oma blogis. Nimelt küsiti meilt mäe all asuva linna turismivalitsuses, et poisid, kas teie üldse ajalehti ei loe ja telekat ei vaata? Mägi olla metsatulekahjude tõttu suletud juba aasta tagasi ja avatakse 12. aprillil. Huvitav on pigem see, et seda fakti ei teadnud varem mainida ükski filipiinlane, kellele plaanist räägitud sai, mistõttu tuli edasi-tagasi nii kaheksa tundi bussiga sõita ja vahepeal ööbida baaslaagri asemel vulkaanilise järve ääres asuvas resordis, mis kahtlemata läheb ajalukku 1 dollari maksnud kohaliku Tanduay rummiga (375-grammine pudel). Ülejäänud 2900+ meetrisele Apole ronimiseks ette nähtud päevad sai veedetud Davao lähedal asuval Samali saarel, kus muuhulgas õnnestus vallutada sealne kõrgeim, Apost umbes nii neli korda madalam tipp. Aga saarel sai läbi viie auguava vaadatud ka koobast, kus elavat maailma tihedaim nahkhiirte kogukond. Guinessi rekordite raamatusse kandmise tarvis oli keegi seal nad üle lugenud ja saanud tulemuseks kaks miljonit. Selle numbri õigsust me kontrollida ei suutnud.  

Kõigile selle saare külastamine nii edukalt lõppenud ei ole, sest mõni aasta tagasi pani filipiinlaste tuntuim islamirühmitus Abu Sayyaf saarelt mõned turistid tuuri. Väidetavalt ISIS-ega mestis olev organisatsioon, mille peamisteks tegevusvaldkondadeks on terrorirünnakute korraldamine ja lunaraha eest inimeste pantvangi võtmine, võitleb enda sõnul Filipiinide lõunaosas asuvale moslemienamusega Sulu saarestikule suurema iseseisvuse andmise eest. Selle tulemusena ei soovita paljude riikide esindused oma kodanikel Mindanao lõunaossa nina toppida ja kohapeal eelneb ükskõik mis avalikku kohta sisenedes kohaliku armee esindajate poolt korralik koti kontroll. 

Lubasin eelmisel korral kirjutada ka korvpallist, kuna eeldasin, et olen praeguseks ära näinud ka mõne kohaliku kossuliiga mängu, aga vaatasin kalendrit vähe valesti ja mängupaikadega ei sedakorda ei vedanud. Filipiinid on nimelt Leedu kõrval teine riik maailmas, kus korvpall on populaarseim spordiala. Kohalike ajalehtede spordikülgi täidab muu Kagu-Aasiaga võrreldes inglise vuti asemel NBA ja endalgi on tänavavestluses tulnud vastata korvpalliteemalistele küsimustele. Mõned aastad tagasi elas korraliku uuenduse läbi kohalik korvpalliliiga, misjärel seal osalevad 12 tiimi kannavad neid sponsoreerivate ettevõtete nimesid ja kus võistkonnad minu arusaamise järgi ei ole seotud konkreetsete paikadega ning mängivad oma nn kodumänge erinevates hallides. Ühe võistkonna ametlikuks mängivaks peatreeneriks on seejuures Filipiinide kuulsaim sportlane, poksihunt Manny Paquiao, kes on päriselus siiski andnud oma treenerikohustused abitreenerile ja eelistab ise vahetusmängijate pingi asemel istuda hoopis kohalikus senatis. Kossu väliväljakuid ja mängijaid nendele väljakutele siin riigis samuti jagub ning ehk saab mõne järelejäänud saare peal ka ise kusagil kätt proovida. Teiseks filipiinlaste lemmikalaks on kukevõitlus, võitlejad kuked on turul hinnas ja nii reisib igas teises transpordivahendis pappkasti pakendatuna ka mõni kukk. Näiteks Mindanaolt mind juba järgmisele saarele Boholile viinud öölaeva iga nurga peal oli punasega läbi kriipsutatud kuke pildiga silt, kuid võib kolm korda arvata, mis helid hakkasid tulema keset ööd ühest reisijatesalongi nurka paigutatud pappkastist.  

Söögist ja joogist ka. Olen filipiinide köögi kohta lugenud erinevatest blogidest igasugu irinat, aga ju tuleb see peamiselt inimestelt, kellele liha ei meeldi. Viimast oskavad filipiinlased kahel juhul kolmest päris hästi teha (minu väga subjektiivsel hinnangul), lihakõrvane küll jätab soovida. Kaks Filipiinidele omast rooga, mida on saanud eri variantides päris palju proovida, on adobo ja sisig. Esimene neist võib sisaldada mistahes liha, nimetusele adobo vastavaks teeb temast äädikast, paprikast ja küüslaugust kokku segatud marinaad. Sisig on aga väikesteks tükikesteks lõigatud sea pea ja -maksariismed, mida praetakse koos erinevate maitselisanditega ja mida ühe teenindaja jutu kohaselt süüakse alati koos riisiga ja teise andmetel alati ilma selleta. Loomakaitsjate lemmikroog balut ehk keedetud pardiloode on ehedal kujul veel proovimata. Muust Kagu-Aasiast rohem hakkab Filipiinidel silma igasugu toidukette, ilmselt on tegemist ameeriklaste kultuuripärandiga. Ja õlledest pakutakse siin kõikjal eelkõige San Migueli ning 6,5-voldist Red Horse´i.

Järgmine jutt juba kandlaste ja śokolaadist mägede saarelt Boholilt.