Bantayan & Cebu & Filipiinid kokku

Pärast Boholi väisasin Filipiinidel veel Cebu saare põhjaosa lähedal asuvat Bantayani saart ja enne äralendu ka Cebu saare keskuseks olevat Cebu linna. Viimane on see paik, kus hispaania kolonisaatorid esimest korda Filipiinidel jala maha panid ja mille lähedal kohalik pealik Lapu-Lapu Fernando Magalhäesi ära killis. Tänaseks on linn oma 900 000 elanikuga kerkinud Filipiinide tähtsuselt teiseks linnaks, mis peale mõne ajaloolise kaitserajatise vaatamisväärsustega ei hiilga, ja mis on riigis Manila järel teine tõenäoliselt ka saastetasemelt ning tänaval magajate ja prostituutide arvult. Bantayani saar seevastu on tore Vormsist veidi suurem, kuid koguni 125 000 elanikuga saareke, kus sai nautida veel rannamõnusid, käia snorgeldamas lähedal asuvatel väikesaartel ja võrriga ringi kimada, millega ühtlasi kaasnes kohustus kümnest üheksale tee ääres liikuvale sõbralikule kohalikule vastutervituseks käppa visata.   

Filipiinidel sai läbi astutud niisiis neljalt suuremalt ja neljalt väiksemalt saarelt, mille baasilt statistikute arvates ilmselt ei tohiks rohkem kui 7000 saarega riigi kohta üldse mingeid üldistusi teha. Ka siia blogisse sai kahe suurema saare pinnalt kirja pandud mõni tähelepanek, mis ülejäänud saartel kinnitust ei leidnud, näiteks enim levinud söögikohatüüpide osas. Küll võib  üsna kindla veendumusega väita, et Filipiinidel on oma geograafilise eraldatuse ja hispaania-ameerika koloniaalperioodi mõjude tõttu palju sellist, mida kusagilt mujalt maailmast ei leia. Just eeskätt looduse tõttu tahaks sinna kindlasti tagasi minna ja veel mõne saare lähemalt üle vaadata. Aga iga saare väisamiseks peab siin olema aega, sest kuigi vahemaad võivad olla näiliselt väikesed, kulub üldise liikluskaose tõttu 100 kilomeetri läbimiseks ühistranspordiga ikka neli tunnikest ikka ära. Lisaks on suur tõenäosus, et mõnel päeval on ilmastikuolud sellised, mis sunnivad tehtud plaane edasi lükkama ja võivad mõjutada ka näiteks saartevaheliste laevade graafikuid. 

Filipiinide suuremad hädad saavad alguse rahvaarvust. Kui 50 aastat tagasi elas riigis alla 30 miljoni inimese, siis täna on neid siin üle 100 miljoni. Viimase 10 aastaga on rahvaarv seejuures kasvanud 15 miljoni inimese võrra. Selles olukorras pole imestada, et kõigile ei jagu tööd, süüa ja eluaset ning infrastruktuuri planeerimisel pole selliste hulkadega keegi arvestanud. Aga kuna tegemist on Vatikani kõrval ilmselt kõige katoliiklikuma riigiga ja abort on mõistagi keelatud, siis lastakse ilmselt samas tempos edasi. Erinevalt paljudest teistest riikidest hakkab eriline vaesus silma just linnades (mida suurem linn, seda rohkem), väljaspool linnasid on pilt palju ilusam. Filipiinid ja Ida-Timor on ainsateks Aasia riikideks, kus domineerivaks usuks on katoliiklus ja kuigi võiks arvata, et see asjaolu võiks islamiga võrreldes positiivne näitaja olla, jagub seda fanaatilist usuvärki Filipiinidele ikka mõnuga: abordist oli juba juttu, kirikud on rahvast täis igal kellaajal, paljud ühissõidukid on maalitud täis Jeesuse pilte ja tsitaate piiblist, mingitel päevadel liha ei sööda ja pühapäeval ühtegi olulist asja ette võtta ei tohi. Viimane ei takista siiski enamikul kohalikel jorssidel koguneda pühapäeviti kukevõitluse areenide juurde, mis on paksult rahvast pungil. Kukkede vedamisest ühistranspordis oli juba enne juttu, mööda saari ringi liikudes aga näeb ka ohtralt võitluskukkede kasvatusi (vt pilti). 

Ajale (või siis rahvaarvu kasvule) on täielikult jalgu jäänud ka kohalik transpordisüseem: näiteks traditsioonilise kolmerattalise käruga võib ju olla odav ja tore sõita, aga kui neid teedel siiski oluliselt ruumi võtvaid ja olematu jõuallikaga aparaate seal igas linnakeses sadade või tuhandete kaupa ringi vurab, siis võib igaüks ette kujutada, mis liikluses toimub. 

Huvitavad asjad on filipiinidel ka keelega ja ma ei olegi täpselt läbi närinud, et kas selleks puhuks  kui erinevatelt saartelt pärit filipiinod kokku saavad, on olemas mingi üldine lingua franca või sünnib see vastavalt vestluspartneritele spontaanselt. Riigi ametlikuks keeleks on küll filipiini ehk tagalogi keel, mida räägib esimese keelena veerand filipiinlastest ja teise keelena enamus, kuid seda miksitakse vastavalt saarele rohkem või vähem inglise keelega. Keskosa saared räägivad esimese keelena sebu keele erinevaid dialekte ja seal on kohalike sõnul saartevaheliseks suhtluskeeleks cebuano või sellegi inglise keelega miksitav variant. Tihti hakkad kõrvalt kuulma justkui inglisekeelset juttu, mis mõne aja möödudes läheb arusaamatuks kätte. 

Filipiinidelt lahkudes Manilas lennuki check in´i järjekorras seistes tabasin end veel mõttelt, et kuigi kagu-asiaatidele ei meeldi kõndida ja iga väiksem kui vahemaa läbitakse võimalusel mingi sõidukiga, siis suvalises asendis suvalises kellaajal suvalises kohas magada või tundide kaupa kuskil kitsas kohas järjekorras seista, pole nende jaoks üldse probleemiks.