Pakse ümbruses

Nagu neljast päevast motika seljas vähe oleks olnud, sai ka Pakses kaheks järgmiseks päevaks võrr laenutatud ning uudistatud Laose lõunaosa. Esimese päeva sihiks oli merepinnast 1000-1350 meetri kõrgusel asuv Bolaveni platoo, kus soovitatakse samuti teha 2-4 päevaseid mototrippe, kuid mina piirdusin siiski Paksest nii 40 kilomeetri raadiusega. Üle sai vaadatud umbes neli koske, mis aga millegi erilisega ei üllatanud, kuna ilmselt on koski viimasel ajal juba liialt palju nähtud. Küll on aga Bolaveni platoo ka Laose kohvitootmise keskus ja sellest teemast tahaks lähemalt kirjutada, kuigi kohvisaak on selleks aastaks koristatud ja istandused seisavad praegu jõude, oodates taas vihmahooaja algust. Paksest mööda Bolaveni platood sõites leiab nimelt istanduse istanduse järel ja nii sai neist ühesse sisse keeratud, et asja lähemalt uurida. Kohalik abivalmis jorss tegi kohvipõõsaste vahel tasuta tutvustava tiiru ja seletas, et istandused kuuluvad kohalikele perekondadele, kes on moodustanud väikest viisi kooperatiivi oma toodangu promomiseks. Tundus, et erinevalt paljudest sarnastest siinkandi istandustest mõni suurkorporatsioon neid senini veel enda kätte haaranud ei ole. 

Laose positsioone maailma kohviturul üle tśekates selgus, et Laose kohvitoodang jääb ikka nii 50-kordelt alla oma naabrile Vietnamile, kes teadupärast on Brasiilia järel toodangu mahult maailma teine kohvitootja. Ja kui Brasiilias kasvatatakse peamiselt softimat ja levinumat sorti arabica, siis Vietnam on maailma juhtivaks tegijaks selle teise ja kangema kohvisordi, mil nimeks Robusta, produtseerimisel. Ka Laoses viljeletakse just kõrgemate põõsastega ja kangema robusta kasvatamist ning konkreetselt selle sordi osas ollakse oma mahtudelt isegi maailma esikümnes. Kohalikku kohvi sai ka mekitud, maitses hästi, kuid harva kohvijoomise tõttu ei oska ma mingeid suuremaid üldistusi teha. Küll aga kasvatati istanduses kohvi kõrval ka teed, mida kannuga tasuta lauda toodi, ja see maitses küll suurepäraselt. Kõrvale sobis suurepäraselt näksimiseks kaneelilehe roots, ka kaneelitootmises on siinkandi riigid eesotsas Indoneesia, Hiina ja Vietnamiga maailmas esirinnas. 

Piltidel aga läbi käidud kosed. Ühe kose juures oli ka etnograafiamuuseum, mis seisnes selles, et kui saabus piletiga turist, asusid kohalikud täiskasvanud koos jõnglastega talle traditsioonilist külaelu etendama. 

Teisel päeval sai külastatud khmeeride poolt 11-13. sajandil ehitatud hinduistlikku templikompleksi Vat Phou, mis on Luang Prabangi linna kõrval üks kahest Laoses asuvast UNESCO Maailmapärandisse kantud objektist. Mäe jalamile ehitatud ja valdavalt varemetes olev kompleks jääb oma mastaapidelt ja külastatavuselt Kambodźa Angkorile või Myanmari Bagani templitele sadades kordades alla, aga ju oli siis vaja ka Laosele oma linnuke UNESCO vihikutes kirja panna. 

 

Kuna sellega rännak Laoses lõppes, siis ka kokkuvõtlikud muljed sellest riigist läbi oma prsima: Aasiasse tullakse tavapäraselt selleks, et tarbida odavalt kaupu ja teenuseid, mis võib-olla kõige paremini ja loogilisemal viisil ei tööta. Riik väljub tavapäraselt nn arengumaade faasist siis, kui need teenused hakkavad tööle, asjad tehakse korda ja selle eest hakatakse küsima ka raha. Suurema turistidehulgaga kokku puutuvad laod on aga selle remontimise osa vahele jätnud ja küsivad oma mittettöötavate teenuste eest silmagi pilgutamata kohati hindasid, mis ka läänemaailmast pärit visiitoreid silmi panevad pööritama. 30-40 dollarit kannatas rahulikult küsida hotellitoa eest, mille veevarustuse katkendlikkus ei erine 3-4 dollarilistest Aasia hotellitubadest ja mille teleka vaatamiseks (mitte, et Aasiasse telekat vaatama oleks tulnud, aga kui see juba toas on, siis üritad ikka korraks vaadata, et mis sealt tuleb) tuleb külastajal alustada kaablite parandamisest. Hotellihinnad olla seejuures hüppeliselt tõusnud ka nii aasta-pooleteise taguse ajaga võrreldes. Pealinnas Vientiane´is sai külastatud kohalikku bowlingut (piduliku nimega Lao Bowling Center), mille sinna on keegi nii 25 aastat tagasi ehitanud ja mis seejärel pole silma järgi näinud mitte mingisugust remonti. 

Samuti tunduvad Laose inimesed võrreldes teiste selle regiooni asiaatidega ükskõiksed ja laisavõitu. Söögikoha külastus algab tihti ülesandega „otsi teenindajat“, sest kui viimasel parajasti oma telefonist video vaatamine või mõni muu tegevus pooleli, siis võid ise kööki marssimata või kõva häält tegemata, sinna laua taha istuma ja ootama jäädagi. Välismaalastelt küsitakse igal pool kus võimalik erihinda ja pole imestada, kui varsti ka poes õlle eest kohalikele ja välkarile eri hinnad kehtivad. Mõnes üksikus kohas sai silmatud ka kaardimakse võimalust, aga see näeb välja nii, et maksad kaardimakse tasu, mis on 3%, ostule ise juurde. Paljud infrastruktuuriobjektid kannavad nimesid nagu Lao-Japan Friendship Bridge või Lao-Thai Friendship Mall, mis siis ilmselgelt viitavad riigile, kes objekti ehitamiseks raha andis. Oma riigikorrast ja kommunismist näivad laod aga vaimustuses olevat, sest enamiku suuremate sõidukite porilapakatelt ja mitmete väiksemate esiklaasilt vaatas vastu Che Guevara pilt.   

Jutud räägivad, et mingil hetkel olla Laos kõva peokoht olnud. Siis aga hakanud valitsus korda nõudma ja nüüd on pigem olukord selline, et pärast pimeduse saabumist peale kõhu täis söömise enamikus linnades mitte midagi teha ei ole. Baariks kvalifitseeruvat asutust oli isegi riigi suuruselt teises linnas Pakses keeruline leida, alles peatänavatest kaugel leiab mõned kohalikud kohad, kus tellimust ilma lao keelt ja kirja tundmata on keeruline esitada (kuid mille külastamine suurema seltskonnaga võib siiski päris meeleolukas olla). Pildil aga tavapärasest laolaost vähe korralikumat sorti Laose viski, ilusti pakedatud ja hinnaks supermarketis vaid 3 ja pool eurot. Nii, et teenuste eest maksta tuleb, aga huvi korral võid neid tarbida alaliselt kuuli all olles, selle eest raha praktiliselt välja käimata. Igaks juhuks kordan, et viimane käsitlus on teoreetiline. 

Eraldi tahaks veel ära märkida Laose kuked, kes üle kogu riigi on miskipärast täielikus erroris ja röögivad pool ööd nii, et see isegi kõvemaid magajaid häirib. Kui eesti keeles on selline väljend nagu „kukelaul“, siis nende elukate öisel kisal on lauluga sama palju pistmist kui mõnest kohalike karaokebaari uksest välja kostuval helil. 

Aga suur osa sellest jamast ununeb, kui võrrinina väiksemale teele suunata, sest loodus, nagu korduvalt märgitud, on Laoses fantastiline ja selleks loodetavasti ka jääb. 

Thakheki loop

Thakheki loop on peavoolumaanteedest kõrval tavapäraselt mootorratastega ette võetav ring, mida läbitakse 3-5 päeva ja mille pikkuseks sõltuvalt külastuskohtade valikust on 400-600 kilomeetrit. Minu sõiduki spidomeeter näitas lõppedes 550 kilomeetrit, uhasin seda peamiselt üksi neli päeva ja kindlasti on see üks põhjuseid, miks mõne aja pärast siin ilmuv kokkuvõttev jutt Laosest saab olema positiivsem, kui ta oleks saanud olema muidu. Thakheki loop´iks nimetatakse teda seetõttu, et teekonna algus ja lõpp on tavapäraselt Laost põhja-lõunasuunas läbiva maantee äärde jääv Thakhek, kuigi teoreetiliselt võib seda ringi alustada ja lõpetada mistahes kohas. 

Enne road trip´ile siirdumist tuli veel Thakheki hotellis läbida kahepäevane potituur, vist teine tõsisem sellel reisil ning nende päevade vältel sai peaasjalikult uudistada hotelli rõdult vaid Mekongi, selle teiselt kaldalt paistvat Taimaad ja vahest ka päikeseloojangut. 

Tuurile siirdumiseks tuli kõigepealt leida sobiv motosõiduk. Thakhekis on 3-4 arvestatavat rendikontorit, milledest Wang Wangi nimelise asutuse hinnakiri tundus teistega võrreldes oluliselt sümpaatsem. Kuna ei näinud põhjust mõne peenema ja kallima automaat-käigukastiga rolleri laenutamiseks, mis tuleks igas peatuspaigas kolme ketiga puu külge kinnitada, et seda pihta ei pandaks (Laoses olla rendimotikate tuuri panemine suhteliselt levinud), noolisin sobivas hinnaklassis Honda Wave´i, kuid need osutusid kõik parajasti väljas olevaks nagu ka paljud muud margid. Nii tuli viimases hädas võtta motosõiduk, mis toodetud riigis, kust tänapäeval tuleb juba üle 50% mootorratastest ja mis kujult ja välimuselt on same, same kui Honda Wave, kuid lähemal kokkupuutel ja mootorist tulevaid hääli kuulates siiski pisut different. Eks ole nende hiina võrridega siin vuratud ka, kuid loop´il tuli arvestada sellega, et kui Thakhekist kuskil 300 kilomeetri kaugusel teele juhtud jääma, siis sulle ega sinu mootorrattale keegi  järele tulema ei hakka. Polegi vist kirjutanud, et need enimlevinud odavad motikad (kurat ma kunagi ei tea, mis sõna kasutada, mopeed oleks vist eesti keeles täpne) on 110 cm³ mootoriga, ilma sidurita ja jalaga vahetatava nelja käiguga. Nimetatakse neid osades riikides, nagu Myanmaris manual, osades semi automatic. 5 dollari eest päevas hiina võrr laenutet, andis selle käiguvahetus teiseks päevaks otsad. Nii sai mitukümmend kilomeetrit kuni lähima külani vuratud üksnes neljanda käiguga ja värisedes loodetud, et nurga tagant mägi välja ei tule. Külast mingi töökoja moodi asi leitud, uuris kohalik jorss asja ja andis seejärel käte ja jalgade abil teada, et midagi on käigukastis pöördumatult katki. Kui ta järgmise paari tunni jooksul kuskit garaaźist uue leidis ja selle ära vahetas, tuli parandustööde eest välja käia teine rendiraha. 

Teekonnal muide õnnestus kohata ka kahte tśehhi, kes olid soetanud Hanoist kaks Minski mopeedi ning nüüd nendega üheksandat päeva ringi põristasid, väidetavalt nii 300 kilomeetrit päevas. Küsimusele aparaadide tervise kohta vastati, et üks võrr on vajanud juba kolme ja teine ühte suuremat remonti. Aga enda tuleviku reisiideede põhjatus aidas on see mõte, et kusagilt võrrid osta ja nendega mingi osa Aasiast läbi sõita, endiselt riiulil seismas. 

Kõik Thakheki loop´i tutvustavad materjalid andsid teada, et osa sellest tuleb läbida väga kehva kvaliteediga teel, mis eriti katastroofilises seisus olla märjal ajal. Kuna praegu on kuiv hooaeg (viimati nägin üldse vihma vist kusagil detsembri keskpaigas), siis solgiaugu-ohud langesid kohe ära, aga üllatust-üllatust, ka kõige kehvemaks kirjeldatud lõik oli ilmselt viimase kuu ajaga asfaldisse pandud ning nii kulges pea kogu teekond asfaldil (v.a mõned ise ette võetud kõrvalepõiked teelt). 

Esimese päeva teekond pakkus peamiselt erinevate koobaste külastuse võimalust. Kuna ma teadsin, et highlight-koobas alles tuleb, siis külastasin vaid ühte koobast, kuhu eelinfo kohaselt sai sisse tasuta. Koopa juures ei paistnudki kedagi olevat, mitte isegi mõnd pealambi-teenuse pakkujat. Nii tuli pimedasse koopasse minna vaid telefonilambi valgel. Tiksusin ja liikusin seal mõnda aega edasi, paistis päris avar koobas olevat, kuni järsku nägin endast paari meetri kaugusel buddha-asendis istuvat tüüpi, kes hüüdis „Sabaidee“ ja ulatas minu poole donation´it anuva kausikese. Ütleme nii, et ehmatus ei olnud just kõige väiksem - andsin talle 1000 kippi, üritasin midagi küsida ja taganesin tuldud teed välja. Esimese päeva ülejäänud osa ja teise päeva võib kokku võtta märksõnadega: võimsad kaljumäed, riisipõllud, puudega veekogud ja lehvitavad jõnglased külade vahel. 

Kolmas päev läks peamiselt Konglori koopa külastamisele, mis on kogu selle tuuri tipphetkeks. Koopas asub kogu regiooni ja võib-olla isegi kogu maailma pikim veeteede võrgustik. Koopa juurest saab 110 000 kuni 130 000 kipi eest (sõltub, mitu inimest paadis) motoriseeritud paadi, mis viib pimedasse koopasse, kust peale üheksa kilomeetri läbimist väljutakse mäe teisel küljel asuva koopasuu kaudu. Vahepeal saab ühes suuremas kooparuumis ka veidi ringi käia ja stalakiite jõllitada, kuid elamuseks teeb selle retke ikkagi paadisõit. Ja rahvast oli seal koopas vähemalt pärastlõunasel ajal paatidega sõitmas meeldivalt vähe võrrelduna mõne teise kõige-kõige´ks peetava maailma koopaga. Kahjuks ei õnnestunud keelebarjääri tõttu paadimehe käest rohkem infot koopa ja selle veeteede kohta välja peilida. 

Suplejad jões:

Neljandal päeval enam midagi väga vaadata polnud, 150 kilomeetrit tagasi Thakheki ja bussi peale, mis viis 350 kilomeetri kaugusel asuvasse Laose suuruselt teise linna Paksesse. 

Midagi tee äärde jäänud supermarketist?

 

Vientiane

Kagu-Aasia riikide pealinnadest väikseim, Vientiane, on tänu prantsuse koloniaalarhitektuuri pärandiga südalinnale hubane paik, kus eriti midagi peale tśillimise pole teha. Aga viimase tegevuse jaoks on Mekongi ääres asuv ja hoonete poolest veidi Vietnami suurimat linna Saigoni (või siis ametlikuma nimega Ho Chi Minhi) meenutav Laose pealinn just sobiv paik. Veel eelmise sajandi keskel kasutasid prantslased linna oma siinsete valduste haldamiseks, pannes kohapealseteks administraatoriteks valdavalt vietnamlasi, kellel administratiivtöö peale on tõenäoliselt laodest enam nuppu. Kõik tänavanimed kesklinnas on tänini prantsusekeelsed ja ka prantsuse keelt rääkivaid turiste kuuleb linnas olulisest rohkem kui mujal Kagu-Aasias.  

Linn on täis kuidagi tuttavaid lippe, kuna Laose lippude kõrval lehvivad kõikjal kollase sirbi ja vasaraga punalipud, mis kuuluvad Laost valitsevale Revolutsioonilisele Rahvaparteile, kunagise Kommunistliku Partei järeltulijale. 

Üks väljapaistvamaid ehitisi linnas on 1960ndatel ehitatud triumfikaar (ehk kohalikus keeles Patuxai), mis ehituskunstiliselt prantslaste pealt maha viksitud, kuid irooniliselt pühendatud kõigile neile, kes iseseisvuse nimel prantslaste vastu võitlesid. Viimasel pildil vaade triumfikaare otsast.

Läbi aiaaugu sai pildistada ka presidendi paleed, kus president siiski alaliselt ei resideeru, vaid ajab üksnes tähtsaid riigiasju. Seda ametit peab alates möödunud kevadest kodanik nimega Bounnhang Vorachith, kes ametikoha järgi on samal ajal ka valitseva revolutsioonilise partei peasekretär. 

Pealinnast poole tunni bussisõidu kaugusel asub Buddha park, kuhu 1950ndatel üks Taist pärit segane munk rajas mitmeid huvitavaid skulptuure, mille loomiseks ammutas ta ainest budismist ja hinduismist tuntud pärimuslugudest. Kohe pargi väravas asub „kõrvits“, mis sümboliseerivat kolme tasandit: põrgut, maapealset elu ja paradiisi. Kõrvitsasse sisse saab pugeda pildil oleva suu kaudu ja seal sees siis juba kitsastest treppidest üles ronida.

Toidust pole tükk aega kirjutanud seetõttu, et Laose köök millegiga väga ei hiilga, peaasjalikult meenutavad siinsed road segu Tai ja Vietnami köögist tuttavast kraamist, kuigi paljud tai köögi firmamärgid alates tom yam´ist olla ise algselt pärit just Laosest. Pildil on kohalikuks rahvusroaks peetav salat laap (või ka larp), mis kujutab endast segu lihatükkidest ja ürdilehtedest. Võib pea igas söögikohas tellida ja valida sobiva liha. Serveeritakse tihti koos riisiga. 

Kirja läheb antud postitus juba pealinnast mõnisada kilomeetrit lõuna pool asuvast Thakekist, kus on plaan laenutada motosõiduk ja teha neljapäevane tuur, mis on tuntud nime all Thaket Loop ja mida paljud rändurid on pidanud Laose meeldivaimaks reisielamuseks.

Luang Prabangist Vang Viengi

Viimasel Luang Prabangis oldud päeval sai röövelliku 15 dollari väärtuses kohaliku raha eest laenutatud võrr ja sõidetud sellega mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Kuang Si kose juurde. Kuna see on Luang Prabangi läheduses peamine ja üks väheseid päevaseid ajaviitekohti, olid kohal ka kõik eelmises blogipostituses mainitud hiinlased. Aga muidu oli kosk ja selle ümbrus äge, erinevatel tasandil on enda värskendamiseks mitu loodusliku basseini, ja kose vahetus läheduses asus ka mingi karude rekreatsioonikeskus, kus tatsas puuris ringi mitu huvitavast liigist mesikäppa. Ise ronisin rõõmsalt mööda järsku tõusu kose ülemise otsa juurde, hakates alles üleval mõtlema, kas plätudega selliseid asju ette võtta on ikka kõige õigem. Tulemuseks see, et alla tulles tuli päris mitmel korral tagumik maha panna, et mitte püüdmatult kuhugi lennata (loe „ämblikmeest teha“). Siin ka mõned pildid Kuang Si´st:

Tee Luang Prabangi ja Vang Viengi vahel kulgeb pea sajaprotsendiliselt käänulistel mägiteedel ning nii läbitakse seda peamiselt minibussiga. Kõik sellel marsruudil vuravad ühistranspordivahendid on millegipärast Hyundai Starexid (pildil) ning sisse topiti sellesse õhupuuduses kilukarpi 12 inimest, pooltel neist kurvilistes piirkondades oksekotid käeulatuses. Pileteid müünud agentuuris räägiti nagu Aasias ikka neljast tunnist, kohale jõuti kuuega. Bussi lõpp-peatus asus Vang Viengi linnakesest nii kahe kilomeetri kaugusel ning kohe sõitis koordineeritult bussi juurde tuk-tuk, valmis 20 000 kippi nägu kõiki oma hotellidesse ära viskama. Pidasin kaasreisijatele sütitatava kõne sellest, et kuigi see 2,5 eurot näost on vähe, tuleb sellele jamale mitte alluda ja jalutada sadakond meetrit, kust leiab suvalise odavama transpordi. Närvidele käis esiteks see, et selles linnas polnud mingit liiklust ja mitte mingit probleemi poleks olnud sellel minibussil kuuele tunnile lisaks kümme minutit kulutada ja kõik reisijad keskusesse, kuhu nad minna tahtsid, ära visata. Lihtsalt keegi tuk-tuki bisnessi koordinaator on välja mõelnud korraliku süsteemi, kuidas iga bussitäie pealt kahe kilomeetri eest nii 30 eurot lisaraha teenida ja kuna turistid on laisad, siis nii neid turistimakse peale keritakse. 

Vang Vieng on aga maaliliste Kesk-Laose mägede vahel asuv väike linnake, mille elanikud ilmutasid kümmekond või veidi enam aastat tagasi ootamatut ettevõtlikkust ning igaüks avas oma kodus poe, kõrtsi või majutusasutuse. Peatselt täitus linn peolembeste turistega ning peamiseks atraktsiooniks sai tuubimine ehk kummirõngaga jões umbes viiekilomeetrise distantsi läbimine. Purjusujumisele sarnaselt ei lahkutud stardist kaine peaga, vaid esmalt siirduti jõe kaldale kerkinud kõrtsidesse, kus joodi ja tõmmati mida kätte juhtus. Jõeteekonnal turvameetmed puuduvad, kohati on jões ohtralt teravaid kive, ning kui ühel aastal üle 20 turisti ennast teise ilma „tuubis“, otsustasid võimud sekkuda. Jõe kaldal kästi suur osa kõrtse kinni panna ja linnakeses endas saab teatud kellast alates pidutseda vaid üksikutes paikades. Linna kaubamärgiks on tuubimine jäänud aga endiselt ning nii tuli see ka endal ära proovida. Süsteem käib nii, et laenutad linnast rõnga, maksad laenutajale hunniku deposiiti ning istud tuk-tuki, mis toimetab tuubingu alguspunkti. Kui kella kuueks oma rõngaga tagasi ei ole, siis osa deposiidist tagasi ei saa, ja kui ka kaks tundi hiljem kuskile kadunud oled, võid rõnga endale jätta ja deposiit jääb poodi. Umbes kolmetunnise distantsi algusest leiab kõigele vaatamata endiselt nii kümmekond baari, kes sind nööri visates soovi korral kaldale jooke manustama toimetavad. Kohati on jões tugev vool ja kohati mitte, kohati tekitavad samal distantsil liiklevad kajakid ja paadid soovimatut lainetust, nii et käte ja jalgadega tuleb rõnga soovitud suunas liigutamiseks kõvasti hagu anda. Aga kogu see värk on väga lahe ja kes siiakanti sattumas, siis soovitan kindlasti ära proovida. 

Tuubingust pilte pole, kuna telefon oli viimane asi, mida sinna kaasa tassida. Selline vaade avanes aga bungalow´st välja astudes:

Teisel päeval sai laenutatud võrr (hinnad kohati kolm korda odavamad kui Luang Prabangis) ja sellega ümbruskonna valdavalt kohutavatel teedel ringi kimatud, sihtkohtadeks traditsiooniliselt koopad, mida siinkandis ohtralt leidub või siis nende vahetuses läheduses asuvad ujumiskõlblikud isetekkelised tiigid, mida siin millegipärast laguunideks nimetatakse. Kuna ainult Google Mapsile tuginedes kõike vajalikku üles ei leia, võiksid abiks olla kaardid. Kohati neid siin ka võrrilaenutustes jagatakse, kuid miskipärast armastab enamik kagu-asiaate neid vaba käega joonistada. Mõõtkavad on sellised, et kohati võib 1 sentimeeter kaardil olla 70 meetrit ja sealsamas kõrval 7 kilomeetrit, ühesõnaga nende kaartide järgi asju üles leida on väga loominguline, aga kaarte vaadates siiki mõningat aimu objektidest, mida vaatamisväärseks peetakse, saab. Selle kohta, miks selliseid kaarte kasutatakse ja miks neile korralikud aluskaardid ei meeldi, olen küsinud ka, aga vastuseks on seni tulnud ainult naer. Kuna ka korralikul kaardil kohtade kättenäitamine pole asiaatide tugevam külg, siis ilmselt ei käi kaart ja asiaat lihtsalt kokku.

Welcome to Laos!

Teekond Laosesse sai alguse Põhja-Tais asuvast Nani linnast ning selle esimene etapp kuni Laose piirini tuli läbida mikrobussiga. Neid väljub hommikupoole Nanist kolm tükki ning selleks, et kindlalt piletit saada, soovitati minna bussijaama nii kella neljast hommikul. Me läksime kuuest ja selguski, et pool seitse väljuv mikrobuss on välja müüdud ning ootama tuleb asuda pool kümme väljuvat. Keegi võiks neile müüa know-how´d, kuidas oma bussiliikluse ja -piletite süsteem nii korda teha, et inimesed ei peaks tundide kaupa bussijaamades vahtima. Seda isegi Tais, kus elu enamikus sfäärides arenenud maailmast ei erine, kuid bussipiletitega opereerimine (jättes välja mugavad pikamaabussid) vastab nii kolmekümne-aasta tagusele ajale.
  

Hommikuses Nani bussijaamas inimesed valdavalt tukkusid pingil, kuid kell 8 kargasid püsti nagu üks mees, sest kõlama hakkas Tai hümn. See pidada kõlama bussi- ja ilmselt ka mingites muudes jaamades ja avalikes kohtades igal hommikul kell kuus ja kaheksa ja mõistagi tuleb Tais ka kinnominekul arvestada, et enne filmi on tarvis püsti seistes riigihümn ära kuulata. Bussiootamise vahepeal sai siirdutud aega parajaks tegema kohalikule hommikuturule, kus iga kaupmees püüdis uurida, mis asju falang vara hommikul turul ajab, mida farang ka süüa võiks ning välja mõelda, milliseid teenuseid läbi oma sugulaste ja tuttavate veel farangile pakkuda saaks. Veelgi kinnitus sellest, et Nan ja selle ümbrus väga paljude valgete rändurite teele ei jää, kuigi on kohalike seas armastatud puhkusepaigaks. Bussijaamas konutamine tuli aga kasuks, sest diili tulid tegema samas suunas sõitvad Laose inimesed, kes teadsid rääkida, et piirilt esimese päeva sihtkohta Pakbengi väljub päevas üks buss, mis meie piirile jõudmise ajaks on ammu väljunud, ning ainus võimalus on tellida kamba peale vastu mingi auto. Nii saigi peale 30 dollari eest Laose viisa soetamist teekonda Laoses alustatud koos kohalikega mägede vahel lahtises autokastis sõites ning nende poolt pakutavaid puu- ja juurvilju manustades. Piirialadel bussidega rändavad kohalikud erinevad oma välimuselt ja olemuselt suuresti tavapärasest Tai elanikkonnast. Ilmselt on nende hulgas palju ka sealsetes mägedes elava hmongi rahva esindajaid, keda Laoses mingil ajal hoogsalt taga kiusati, kuna nad riigis esile kerkinud sotsialistlikest revolutsioonilistest ideedest väga vaimustuses ei olnud ja seetõttu valitsusjõududega sissisõda pidasid. Paljud neist põgenesid seetõttu Taisse, kuhu tekkis mitmeid pagulasasumeid. Hõimude traditsiooniline turismipiltidel eksponeeritav riidevalik on aga bussidega rändava kaadri järgi otsustades asendumas spordirõivaga, sest iga teine kandis seal Manchester Unitedi sümboolikaga särki, dressi või kotti.

Pakbeng tundus algul sinna saabudes falangidevaba külakesena (ka Laoses nimetatakse valgeid falangideks - üldse on tai ja lao keel niivõrd sarnased, et nende riikide inimesed saavad omavahel vabalt suhelda), kuid seda ainult niikauaks, kui sinna saabus õhtune paat. Enamik valgeid reisib nimelt Tai-Laose piirilt (mitte sellest punktist, kus meie üle tulime, vaid oluliselt lääne poolt) Laung Prabangi kahe- või kolmepäevase paaditripiga mööda Mekongi jõge, kusjuures ööbitakse kohalikes Mekongi äärde jäävates asulates, millest üks ongi Pakbeng. Sama paadiga Pakbengist mööda vana tuttavat Mekongi kuni Luang Prabangini liikusime järgneval päeval meiegi. Kui erinevate reisikirjade lugemisest jääb tihti mulje ja tekib kujutlusvõime, et see mööda Mekongi kulgev paat on kohalike sõiduk, kuhu vahel ka mõni valge pardale võetakse, siis tegelikkuses osutus paat massituristlikuks falange täis aluseks, kuhu vahel satub ka mõni kohalik. Aga ilusaid vaateid see paadisõit seal kindlasti pakub.

Pakbengi sadam Mekongi ääres ja paat, millega Luang Prabangi sõideti:

Luang Prabang on UNESCO maailmapärandisse kantud linnake, mis kuningavõimu aegadel oli Laose pealinnaks. Kuningad toimetasid seejuures linnas ka siis, kui territoorium ametlikult Prantsusmaa koosseisu kuulus, ning peale Laose iseseisvumist 1954. aastal ka kuni 1975. aastani, mil kommunistlikest ideedest vaimustunud revolutsionäärid juhtimise riigis enda kätte võtsid. Nende liider Kaysone Phomvihane on tänagi Laoses niivõrd austatud, et tema pildi võib leida igalt rahvusvaluuta kip´i rahatähelt. 

Hetkel on Luang Prabang paksult turiste täis, kus lisaks falangidele annavad tooni ka arvukad hiinlased. Üheks põhjuseks on äsja alanud hiina uus aasta, mis nii hiinlased kui ka teised hiina kalendrist lugu pidavad asiaadid rändele ajab. Selle tulemusel on ka hinnakirjad tõusnud Aasia kohta müstilistesse kõrgustesse ning kui vaba hotellituba ka kusagilt leida õnnestub, tuleb selle eest välja käia reeglina vähemalt 30 dollarit, sõltumata pakutava kvaliteedist. Ka muid hindu (söök, tänavasöök, rollerirent jne) võrreldes on tegemist seni kõige kallima Kagu-Aasia linnaga, kuhu senine tripp toonud. Eks näis kas samad hinnakirjad jätkuvad ka mujal Laoses.
  

Luang Prabangi tänavavaade ja bambussild, mida ületavad parajasti oranźi riietatud mungad, keda tänavapildis taaskord päris palju silma hakkab:

Kunagine kuningapalee on kujundatud kuningavõimuga seonduvat staffi presenteerivaks muuseumiks. Sees pilti teha ei tohtinud.

Midagi on odavat ka: pildil kohalik jook laolao, mille 300-grammise pudeli võib poest soetada 6000 kipi ehk umbes kolmveerandi euro eest. Mõnes allikas millegipärast viskiks nimetatav jook on pigem riisipuskar, mis millegi meeldivaga ei hiilga, ning üle kahe lonksu polnud isu seda juua.