Luang Prabangist Vang Viengi

Viimasel Luang Prabangis oldud päeval sai röövelliku 15 dollari väärtuses kohaliku raha eest laenutatud võrr ja sõidetud sellega mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Kuang Si kose juurde. Kuna see on Luang Prabangi läheduses peamine ja üks väheseid päevaseid ajaviitekohti, olid kohal ka kõik eelmises blogipostituses mainitud hiinlased. Aga muidu oli kosk ja selle ümbrus äge, erinevatel tasandil on enda värskendamiseks mitu loodusliku basseini, ja kose vahetus läheduses asus ka mingi karude rekreatsioonikeskus, kus tatsas puuris ringi mitu huvitavast liigist mesikäppa. Ise ronisin rõõmsalt mööda järsku tõusu kose ülemise otsa juurde, hakates alles üleval mõtlema, kas plätudega selliseid asju ette võtta on ikka kõige õigem. Tulemuseks see, et alla tulles tuli päris mitmel korral tagumik maha panna, et mitte püüdmatult kuhugi lennata (loe „ämblikmeest teha“). Siin ka mõned pildid Kuang Si´st:

Tee Luang Prabangi ja Vang Viengi vahel kulgeb pea sajaprotsendiliselt käänulistel mägiteedel ning nii läbitakse seda peamiselt minibussiga. Kõik sellel marsruudil vuravad ühistranspordivahendid on millegipärast Hyundai Starexid (pildil) ning sisse topiti sellesse õhupuuduses kilukarpi 12 inimest, pooltel neist kurvilistes piirkondades oksekotid käeulatuses. Pileteid müünud agentuuris räägiti nagu Aasias ikka neljast tunnist, kohale jõuti kuuega. Bussi lõpp-peatus asus Vang Viengi linnakesest nii kahe kilomeetri kaugusel ning kohe sõitis koordineeritult bussi juurde tuk-tuk, valmis 20 000 kippi nägu kõiki oma hotellidesse ära viskama. Pidasin kaasreisijatele sütitatava kõne sellest, et kuigi see 2,5 eurot näost on vähe, tuleb sellele jamale mitte alluda ja jalutada sadakond meetrit, kust leiab suvalise odavama transpordi. Närvidele käis esiteks see, et selles linnas polnud mingit liiklust ja mitte mingit probleemi poleks olnud sellel minibussil kuuele tunnile lisaks kümme minutit kulutada ja kõik reisijad keskusesse, kuhu nad minna tahtsid, ära visata. Lihtsalt keegi tuk-tuki bisnessi koordinaator on välja mõelnud korraliku süsteemi, kuidas iga bussitäie pealt kahe kilomeetri eest nii 30 eurot lisaraha teenida ja kuna turistid on laisad, siis nii neid turistimakse peale keritakse. 

Vang Vieng on aga maaliliste Kesk-Laose mägede vahel asuv väike linnake, mille elanikud ilmutasid kümmekond või veidi enam aastat tagasi ootamatut ettevõtlikkust ning igaüks avas oma kodus poe, kõrtsi või majutusasutuse. Peatselt täitus linn peolembeste turistega ning peamiseks atraktsiooniks sai tuubimine ehk kummirõngaga jões umbes viiekilomeetrise distantsi läbimine. Purjusujumisele sarnaselt ei lahkutud stardist kaine peaga, vaid esmalt siirduti jõe kaldale kerkinud kõrtsidesse, kus joodi ja tõmmati mida kätte juhtus. Jõeteekonnal turvameetmed puuduvad, kohati on jões ohtralt teravaid kive, ning kui ühel aastal üle 20 turisti ennast teise ilma „tuubis“, otsustasid võimud sekkuda. Jõe kaldal kästi suur osa kõrtse kinni panna ja linnakeses endas saab teatud kellast alates pidutseda vaid üksikutes paikades. Linna kaubamärgiks on tuubimine jäänud aga endiselt ning nii tuli see ka endal ära proovida. Süsteem käib nii, et laenutad linnast rõnga, maksad laenutajale hunniku deposiiti ning istud tuk-tuki, mis toimetab tuubingu alguspunkti. Kui kella kuueks oma rõngaga tagasi ei ole, siis osa deposiidist tagasi ei saa, ja kui ka kaks tundi hiljem kuskile kadunud oled, võid rõnga endale jätta ja deposiit jääb poodi. Umbes kolmetunnise distantsi algusest leiab kõigele vaatamata endiselt nii kümmekond baari, kes sind nööri visates soovi korral kaldale jooke manustama toimetavad. Kohati on jões tugev vool ja kohati mitte, kohati tekitavad samal distantsil liiklevad kajakid ja paadid soovimatut lainetust, nii et käte ja jalgadega tuleb rõnga soovitud suunas liigutamiseks kõvasti hagu anda. Aga kogu see värk on väga lahe ja kes siiakanti sattumas, siis soovitan kindlasti ära proovida. 

Tuubingust pilte pole, kuna telefon oli viimane asi, mida sinna kaasa tassida. Selline vaade avanes aga bungalow´st välja astudes:

Teisel päeval sai laenutatud võrr (hinnad kohati kolm korda odavamad kui Luang Prabangis) ja sellega ümbruskonna valdavalt kohutavatel teedel ringi kimatud, sihtkohtadeks traditsiooniliselt koopad, mida siinkandis ohtralt leidub või siis nende vahetuses läheduses asuvad ujumiskõlblikud isetekkelised tiigid, mida siin millegipärast laguunideks nimetatakse. Kuna ainult Google Mapsile tuginedes kõike vajalikku üles ei leia, võiksid abiks olla kaardid. Kohati neid siin ka võrrilaenutustes jagatakse, kuid miskipärast armastab enamik kagu-asiaate neid vaba käega joonistada. Mõõtkavad on sellised, et kohati võib 1 sentimeeter kaardil olla 70 meetrit ja sealsamas kõrval 7 kilomeetrit, ühesõnaga nende kaartide järgi asju üles leida on väga loominguline, aga kaarte vaadates siiki mõningat aimu objektidest, mida vaatamisväärseks peetakse, saab. Selle kohta, miks selliseid kaarte kasutatakse ja miks neile korralikud aluskaardid ei meeldi, olen küsinud ka, aga vastuseks on seni tulnud ainult naer. Kuna ka korralikul kaardil kohtade kättenäitamine pole asiaatide tugevam külg, siis ilmselt ei käi kaart ja asiaat lihtsalt kokku.