Thakheki loop

Thakheki loop on peavoolumaanteedest kõrval tavapäraselt mootorratastega ette võetav ring, mida läbitakse 3-5 päeva ja mille pikkuseks sõltuvalt külastuskohtade valikust on 400-600 kilomeetrit. Minu sõiduki spidomeeter näitas lõppedes 550 kilomeetrit, uhasin seda peamiselt üksi neli päeva ja kindlasti on see üks põhjuseid, miks mõne aja pärast siin ilmuv kokkuvõttev jutt Laosest saab olema positiivsem, kui ta oleks saanud olema muidu. Thakheki loop´iks nimetatakse teda seetõttu, et teekonna algus ja lõpp on tavapäraselt Laost põhja-lõunasuunas läbiva maantee äärde jääv Thakhek, kuigi teoreetiliselt võib seda ringi alustada ja lõpetada mistahes kohas. 

Enne road trip´ile siirdumist tuli veel Thakheki hotellis läbida kahepäevane potituur, vist teine tõsisem sellel reisil ning nende päevade vältel sai peaasjalikult uudistada hotelli rõdult vaid Mekongi, selle teiselt kaldalt paistvat Taimaad ja vahest ka päikeseloojangut. 

Tuurile siirdumiseks tuli kõigepealt leida sobiv motosõiduk. Thakhekis on 3-4 arvestatavat rendikontorit, milledest Wang Wangi nimelise asutuse hinnakiri tundus teistega võrreldes oluliselt sümpaatsem. Kuna ei näinud põhjust mõne peenema ja kallima automaat-käigukastiga rolleri laenutamiseks, mis tuleks igas peatuspaigas kolme ketiga puu külge kinnitada, et seda pihta ei pandaks (Laoses olla rendimotikate tuuri panemine suhteliselt levinud), noolisin sobivas hinnaklassis Honda Wave´i, kuid need osutusid kõik parajasti väljas olevaks nagu ka paljud muud margid. Nii tuli viimases hädas võtta motosõiduk, mis toodetud riigis, kust tänapäeval tuleb juba üle 50% mootorratastest ja mis kujult ja välimuselt on same, same kui Honda Wave, kuid lähemal kokkupuutel ja mootorist tulevaid hääli kuulates siiski pisut different. Eks ole nende hiina võrridega siin vuratud ka, kuid loop´il tuli arvestada sellega, et kui Thakhekist kuskil 300 kilomeetri kaugusel teele juhtud jääma, siis sulle ega sinu mootorrattale keegi  järele tulema ei hakka. Polegi vist kirjutanud, et need enimlevinud odavad motikad (kurat ma kunagi ei tea, mis sõna kasutada, mopeed oleks vist eesti keeles täpne) on 110 cm³ mootoriga, ilma sidurita ja jalaga vahetatava nelja käiguga. Nimetatakse neid osades riikides, nagu Myanmaris manual, osades semi automatic. 5 dollari eest päevas hiina võrr laenutet, andis selle käiguvahetus teiseks päevaks otsad. Nii sai mitukümmend kilomeetrit kuni lähima külani vuratud üksnes neljanda käiguga ja värisedes loodetud, et nurga tagant mägi välja ei tule. Külast mingi töökoja moodi asi leitud, uuris kohalik jorss asja ja andis seejärel käte ja jalgade abil teada, et midagi on käigukastis pöördumatult katki. Kui ta järgmise paari tunni jooksul kuskit garaaźist uue leidis ja selle ära vahetas, tuli parandustööde eest välja käia teine rendiraha. 

Teekonnal muide õnnestus kohata ka kahte tśehhi, kes olid soetanud Hanoist kaks Minski mopeedi ning nüüd nendega üheksandat päeva ringi põristasid, väidetavalt nii 300 kilomeetrit päevas. Küsimusele aparaadide tervise kohta vastati, et üks võrr on vajanud juba kolme ja teine ühte suuremat remonti. Aga enda tuleviku reisiideede põhjatus aidas on see mõte, et kusagilt võrrid osta ja nendega mingi osa Aasiast läbi sõita, endiselt riiulil seismas. 

Kõik Thakheki loop´i tutvustavad materjalid andsid teada, et osa sellest tuleb läbida väga kehva kvaliteediga teel, mis eriti katastroofilises seisus olla märjal ajal. Kuna praegu on kuiv hooaeg (viimati nägin üldse vihma vist kusagil detsembri keskpaigas), siis solgiaugu-ohud langesid kohe ära, aga üllatust-üllatust, ka kõige kehvemaks kirjeldatud lõik oli ilmselt viimase kuu ajaga asfaldisse pandud ning nii kulges pea kogu teekond asfaldil (v.a mõned ise ette võetud kõrvalepõiked teelt). 

Esimese päeva teekond pakkus peamiselt erinevate koobaste külastuse võimalust. Kuna ma teadsin, et highlight-koobas alles tuleb, siis külastasin vaid ühte koobast, kuhu eelinfo kohaselt sai sisse tasuta. Koopa juures ei paistnudki kedagi olevat, mitte isegi mõnd pealambi-teenuse pakkujat. Nii tuli pimedasse koopasse minna vaid telefonilambi valgel. Tiksusin ja liikusin seal mõnda aega edasi, paistis päris avar koobas olevat, kuni järsku nägin endast paari meetri kaugusel buddha-asendis istuvat tüüpi, kes hüüdis „Sabaidee“ ja ulatas minu poole donation´it anuva kausikese. Ütleme nii, et ehmatus ei olnud just kõige väiksem - andsin talle 1000 kippi, üritasin midagi küsida ja taganesin tuldud teed välja. Esimese päeva ülejäänud osa ja teise päeva võib kokku võtta märksõnadega: võimsad kaljumäed, riisipõllud, puudega veekogud ja lehvitavad jõnglased külade vahel. 

Kolmas päev läks peamiselt Konglori koopa külastamisele, mis on kogu selle tuuri tipphetkeks. Koopas asub kogu regiooni ja võib-olla isegi kogu maailma pikim veeteede võrgustik. Koopa juurest saab 110 000 kuni 130 000 kipi eest (sõltub, mitu inimest paadis) motoriseeritud paadi, mis viib pimedasse koopasse, kust peale üheksa kilomeetri läbimist väljutakse mäe teisel küljel asuva koopasuu kaudu. Vahepeal saab ühes suuremas kooparuumis ka veidi ringi käia ja stalakiite jõllitada, kuid elamuseks teeb selle retke ikkagi paadisõit. Ja rahvast oli seal koopas vähemalt pärastlõunasel ajal paatidega sõitmas meeldivalt vähe võrrelduna mõne teise kõige-kõige´ks peetava maailma koopaga. Kahjuks ei õnnestunud keelebarjääri tõttu paadimehe käest rohkem infot koopa ja selle veeteede kohta välja peilida. 

Suplejad jões:

Neljandal päeval enam midagi väga vaadata polnud, 150 kilomeetrit tagasi Thakheki ja bussi peale, mis viis 350 kilomeetri kaugusel asuvasse Laose suuruselt teise linna Paksesse. 

Midagi tee äärde jäänud supermarketist?