Pakse ümbruses

Nagu neljast päevast motika seljas vähe oleks olnud, sai ka Pakses kaheks järgmiseks päevaks võrr laenutatud ning uudistatud Laose lõunaosa. Esimese päeva sihiks oli merepinnast 1000-1350 meetri kõrgusel asuv Bolaveni platoo, kus soovitatakse samuti teha 2-4 päevaseid mototrippe, kuid mina piirdusin siiski Paksest nii 40 kilomeetri raadiusega. Üle sai vaadatud umbes neli koske, mis aga millegi erilisega ei üllatanud, kuna ilmselt on koski viimasel ajal juba liialt palju nähtud. Küll on aga Bolaveni platoo ka Laose kohvitootmise keskus ja sellest teemast tahaks lähemalt kirjutada, kuigi kohvisaak on selleks aastaks koristatud ja istandused seisavad praegu jõude, oodates taas vihmahooaja algust. Paksest mööda Bolaveni platood sõites leiab nimelt istanduse istanduse järel ja nii sai neist ühesse sisse keeratud, et asja lähemalt uurida. Kohalik abivalmis jorss tegi kohvipõõsaste vahel tasuta tutvustava tiiru ja seletas, et istandused kuuluvad kohalikele perekondadele, kes on moodustanud väikest viisi kooperatiivi oma toodangu promomiseks. Tundus, et erinevalt paljudest sarnastest siinkandi istandustest mõni suurkorporatsioon neid senini veel enda kätte haaranud ei ole. 

Laose positsioone maailma kohviturul üle tśekates selgus, et Laose kohvitoodang jääb ikka nii 50-kordelt alla oma naabrile Vietnamile, kes teadupärast on Brasiilia järel toodangu mahult maailma teine kohvitootja. Ja kui Brasiilias kasvatatakse peamiselt softimat ja levinumat sorti arabica, siis Vietnam on maailma juhtivaks tegijaks selle teise ja kangema kohvisordi, mil nimeks Robusta, produtseerimisel. Ka Laoses viljeletakse just kõrgemate põõsastega ja kangema robusta kasvatamist ning konkreetselt selle sordi osas ollakse oma mahtudelt isegi maailma esikümnes. Kohalikku kohvi sai ka mekitud, maitses hästi, kuid harva kohvijoomise tõttu ei oska ma mingeid suuremaid üldistusi teha. Küll aga kasvatati istanduses kohvi kõrval ka teed, mida kannuga tasuta lauda toodi, ja see maitses küll suurepäraselt. Kõrvale sobis suurepäraselt näksimiseks kaneelilehe roots, ka kaneelitootmises on siinkandi riigid eesotsas Indoneesia, Hiina ja Vietnamiga maailmas esirinnas. 

Piltidel aga läbi käidud kosed. Ühe kose juures oli ka etnograafiamuuseum, mis seisnes selles, et kui saabus piletiga turist, asusid kohalikud täiskasvanud koos jõnglastega talle traditsioonilist külaelu etendama. 

Teisel päeval sai külastatud khmeeride poolt 11-13. sajandil ehitatud hinduistlikku templikompleksi Vat Phou, mis on Luang Prabangi linna kõrval üks kahest Laoses asuvast UNESCO Maailmapärandisse kantud objektist. Mäe jalamile ehitatud ja valdavalt varemetes olev kompleks jääb oma mastaapidelt ja külastatavuselt Kambodźa Angkorile või Myanmari Bagani templitele sadades kordades alla, aga ju oli siis vaja ka Laosele oma linnuke UNESCO vihikutes kirja panna. 

 

Kuna sellega rännak Laoses lõppes, siis ka kokkuvõtlikud muljed sellest riigist läbi oma prsima: Aasiasse tullakse tavapäraselt selleks, et tarbida odavalt kaupu ja teenuseid, mis võib-olla kõige paremini ja loogilisemal viisil ei tööta. Riik väljub tavapäraselt nn arengumaade faasist siis, kui need teenused hakkavad tööle, asjad tehakse korda ja selle eest hakatakse küsima ka raha. Suurema turistidehulgaga kokku puutuvad laod on aga selle remontimise osa vahele jätnud ja küsivad oma mittettöötavate teenuste eest silmagi pilgutamata kohati hindasid, mis ka läänemaailmast pärit visiitoreid silmi panevad pööritama. 30-40 dollarit kannatas rahulikult küsida hotellitoa eest, mille veevarustuse katkendlikkus ei erine 3-4 dollarilistest Aasia hotellitubadest ja mille teleka vaatamiseks (mitte, et Aasiasse telekat vaatama oleks tulnud, aga kui see juba toas on, siis üritad ikka korraks vaadata, et mis sealt tuleb) tuleb külastajal alustada kaablite parandamisest. Hotellihinnad olla seejuures hüppeliselt tõusnud ka nii aasta-pooleteise taguse ajaga võrreldes. Pealinnas Vientiane´is sai külastatud kohalikku bowlingut (piduliku nimega Lao Bowling Center), mille sinna on keegi nii 25 aastat tagasi ehitanud ja mis seejärel pole silma järgi näinud mitte mingisugust remonti. 

Samuti tunduvad Laose inimesed võrreldes teiste selle regiooni asiaatidega ükskõiksed ja laisavõitu. Söögikoha külastus algab tihti ülesandega „otsi teenindajat“, sest kui viimasel parajasti oma telefonist video vaatamine või mõni muu tegevus pooleli, siis võid ise kööki marssimata või kõva häält tegemata, sinna laua taha istuma ja ootama jäädagi. Välismaalastelt küsitakse igal pool kus võimalik erihinda ja pole imestada, kui varsti ka poes õlle eest kohalikele ja välkarile eri hinnad kehtivad. Mõnes üksikus kohas sai silmatud ka kaardimakse võimalust, aga see näeb välja nii, et maksad kaardimakse tasu, mis on 3%, ostule ise juurde. Paljud infrastruktuuriobjektid kannavad nimesid nagu Lao-Japan Friendship Bridge või Lao-Thai Friendship Mall, mis siis ilmselgelt viitavad riigile, kes objekti ehitamiseks raha andis. Oma riigikorrast ja kommunismist näivad laod aga vaimustuses olevat, sest enamiku suuremate sõidukite porilapakatelt ja mitmete väiksemate esiklaasilt vaatas vastu Che Guevara pilt.   

Jutud räägivad, et mingil hetkel olla Laos kõva peokoht olnud. Siis aga hakanud valitsus korda nõudma ja nüüd on pigem olukord selline, et pärast pimeduse saabumist peale kõhu täis söömise enamikus linnades mitte midagi teha ei ole. Baariks kvalifitseeruvat asutust oli isegi riigi suuruselt teises linnas Pakses keeruline leida, alles peatänavatest kaugel leiab mõned kohalikud kohad, kus tellimust ilma lao keelt ja kirja tundmata on keeruline esitada (kuid mille külastamine suurema seltskonnaga võib siiski päris meeleolukas olla). Pildil aga tavapärasest laolaost vähe korralikumat sorti Laose viski, ilusti pakedatud ja hinnaks supermarketis vaid 3 ja pool eurot. Nii, et teenuste eest maksta tuleb, aga huvi korral võid neid tarbida alaliselt kuuli all olles, selle eest raha praktiliselt välja käimata. Igaks juhuks kordan, et viimane käsitlus on teoreetiline. 

Eraldi tahaks veel ära märkida Laose kuked, kes üle kogu riigi on miskipärast täielikus erroris ja röögivad pool ööd nii, et see isegi kõvemaid magajaid häirib. Kui eesti keeles on selline väljend nagu „kukelaul“, siis nende elukate öisel kisal on lauluga sama palju pistmist kui mõnest kohalike karaokebaari uksest välja kostuval helil. 

Aga suur osa sellest jamast ununeb, kui võrrinina väiksemale teele suunata, sest loodus, nagu korduvalt märgitud, on Laoses fantastiline ja selleks loodetavasti ka jääb.