Kusagil Tais

Blogis on mõnda aega vaikus olnud, sest streikima hakkas blogimisvahendiks oleva Lenovo Miix tableti väline klaviatuur. Miljonist putkast koosnevas IT-tsentrumiks nimetatavaks kohalikus Tai sipelgapesas tunnistati juhtum lootusetuks, kuid pärast sealt aparaadi äratoomist ühendus klaviatuuri ja tableti vahel siiski vahelduva eduga töötab. 

Aga asjast. Viimased poolteist nädalat olen veetnud taas Tais, kaardi pealt vaadatuna Bangkokist kagusse jäävatel aladel. Väike puhkus trippimisest sai maha peetud Ko Changi saarel, mis on Ko Samui ja Phuketi järel Tais suuruselt kolmas. Iga Tai populaarseima õlle sõber ilmselt teab, et Chang tähendab kohalikku keeli elevanti ja Ko Chang on tulenevalt sellest siis „elevandisaar“, kuigi saarel leiduvad vähesed elevandid pole üldse kohalikku päritolu, vaid on sinna turistide sõidutamiseks kusagilt sisse tassitud. 

Veel paarkümmend aastat tagasi turismindusest puutumata saarel leidub mõneks ajaks tegevust igaühele: on erinevas mõõdus randasid, on basseinibaare, kuskil on õhtust pidu, on bungalosid kärarikkamates ja vaiksemates kohtades. Võib külastada saarel asuvaid koskesid, millest veebruarikuuks on küll enamus kuivanud. Taide hulgas on eriti populaarne Tham Mayomi nimeline kosk, kuna seda olla mitmel korral väisanud kuningad Rama V ja Rama VI, kes sealsetele kividele ka oma nimed kriipisid. Kui välismaalane tahab kividel asuvat kuningate käekirja uudistama minna, peab ta selle eest välja käima 200 bahti, mistõttu mõnda Kagu-Aasia koske juba näinuna nende väisamisest loobusin. Küll sai Kai Bae rannast laenutatud kajakk ja sõidetud sellega paari-kolme kilomeetri raadiuses asuvatele saartele, milles ühe ümbruses sai snorgeldada ja uurida kõikvõimalikes värvitoonides ja suuruses kalu. 

Eraldi väärib tähelepanu saare teedevõrk, sest tõusu- ja langusnurgad on mõnedel lõikudel sellised, et kiirelt tekib kujutluspilt sellest, mis juhtub, kui mõni väiksema mootoriga pisiauto või vähemakubatuuriline võrr mitme inimesega pardal tõusul otsad annab, ja mis juhtub veel siis, kui tema taga juhtub olema sõidukitejada. Seda enam, et suurema osa aastast sadada saarel vihma. Ettekujutamine sai reaalsuseks hetkel, kui vahetult pärast pimenemist kaks falangi tõusukurvis võrriga otse meie ees kaldast alla panid. Sai auto peatatud ja asja tsekkama mindud - õnneks oli järsak vaid mõned meetrid, alla sadanud motosõiduk isegi töötas ja selle otsast kostus ehmunud saksakeelset juttu. Läheduses viibinud kohalikud peatasid tõusul või langusel võrrid, tõttasid appi ja ilmselt lõppes asi seekord vaid vigastuste ja fritsude rahakoti kergendamisega rolleriga seotud kahjude kinni maksmiseks.

Kuigi sarnaselt muudele Tai turismipiirkondadele võis ka Koh Changil kohata ohtralt venekeelseid silte ja lõunaks juba või alles auru all olevaid idanaabritest turiste, oli saarel viibivate turistide arvukus võrreldes näiteks Phuketiga mõõdukas. 

Ko Changile suunduvale teele jäävas Chantaburi linnas, mille läheduses valmivat Tai parimad durianid, sai ka see legendaarse lõhnaga puuvili ehedal kujul ära proovitud ja ütleme nii, et kuigi selle maitse oli täitsa hea, siis protsessi tervikuna ei nautinud, sest söömise järelmid sarnanesid sibula või küüslaugu haukamisele. Kahte ülejäänud „suurde kolmikusse“ kuuluvat puuvilja, rambutani ja Tais puuviljade kuningannaks (kuningas on durian) peetavat mangostani saada polnud, kuna polevat hooaeg, puuviljade suurem valmimine ja manustamine leiab siin aset mais või juunis. Jõe ääres asuva omapärase vanalinna ning Tai suurima katoliku kiriku poolest tuntud Chantaburit ja selle ümbrust peetakse üheks parima toiduga piirkonnaks Tais, parimaid mereandidest valmistatud roogasid sai seejuures kohtadest, kus menüüd muutusid üksnes taikeelseks ja falangidel sealt oma peaga midagi välja loosida oli väga keeruline. 

Natuke pildimaterjali ka mõnest hõrgutisest, mida endale Taimaal sisse on aetud: