Borneo: kassilinna ümbruses

Borneo, mida mõnedes geograafiaõpikutes ka Kalimantaniks nimetatakse, on Gröönimaa ja Uus-Guinea järel maailma suuruselt kolmas saar. Saarele ebatüüpiliselt jaotub ta suisa kolme riigi vahel. Siin võib sattuda Indoneesiasse, kuhu ma seekord algsetest ideedest hoolimata üldse ei satu; võib sattuda külla Brunei sultanile, kelle riik ei olegi nii väike, kui kaardi pealt välja paistab; ja muidugi võib sattuda ka Malaisia kahte suuremasse osariiki Sarawaki ja Sabahi, mis muust Malaisiast eraldi just siin asuvad. 

19. sajandi keskel aitas inglise alam James Brooke Brunei sultanil kohalike pärismaalaste ülestõusu maha suruda, mille tulemusel andis sultan talle valitsemiseks tükikese maad. Brooke pani seejärel oma värsketes valdustes aluse valgete radźade dünastiale, kes asusid oma territooriumi jõudsalt laiendama ning tänaseks on sellest välja kujunenud Malaisia suurim osariik Sawarak. Ise maandusin Borneol kõigepealt Sarawaki pealinna Kuchingi, mille nimi tähendab malai keeles „kassi“ ja kus kasside kujutamisega linnapildis just tagasi pole hoitud. Krooniks paikneb linnas end maailma esinduslikumana tutvustav kassimuuseum, kus eksponeeritakse kõikvõimalikku kassidega seonduvat träni ja tutvustatakse erinevate nurkade alt kasside rolli maailma ajaloos. Linna nimetatakse Malaisia puhtaimaks, tänavatel liigub rahvast Aasia linnade standardeid arvestades meeldivalt vähe ja inimesed on väga sõbralikud. Islam oma tõekspidamistega ei domineeri (Sarawakis olla islamiste 30% kristlaste 40% vastu, potti sulanduvad edukalt ka animistidest põlisrahvad nagu ibanid) ja kohalik rahvas tśillib baarides ka nädala sees pärast keskööd. Mu hotellist kahekümne meetri raadiuses on selliseid baare neli tükki (ilma, et ma majutust broneerides sellest midagi teadnud oleks), jooke kallatakse seal välja Malaisia standareid arvestades väga odavalt ja kui hind ikkagi liiga kallis peaks tunduma, on võimalik väisata kohe kõrval asuvat hiinlaste poodi. Ka söögikohti on linnas kõikvõimalikus suuruses ja valikus, paljud neist paiknevad linna läbiva jõe kaldapealsel, kus kohalikele samuti hängida meeldib. Ühesõnaga olen ootamatult avastanud Kagu-Aasiast ühe väga mõnusa vibe´iga linna. Võib-olla annab lisaefekti ka asjaolu, et pärast kolme kuud Tais, Myanmaris ja Laoses on vajalikku infot võimalik lugeda arusaadavas alfabeedis ja teenust pakutakse välismaalase üldjuhul sama hinnaga mis kohalikule. 

Õhtuse linna nautlemine tähendas paraku seda, et selleks kellaajaks kui ma järgmisel päeval Borneo dźunglisse jõudsin, magas wildlife juba lõunaund. Väisatud sai nimelt läheduses asuvat Bako rahvusparki, mis eelkõige tuntud seal elavate ninaahvide ja habesigade poolest. Viimaste tegevusest andis lõunatunnil märku üksnes mõni vängelt haisev roojahunnik. Ninaahve, keda kohalikud omal ajal hollandlasteks kutsusid, kuna nende välimus neile just seda euroopa rahvast meenutas, sai mõne puu otsas isegi märgatud. Seda aga mitte dźungliradadel, vaid rahvuspargi peakorteri ja paadisadama (parki saab ainult paadiga) ümbruses. Samas liikusid ka mõned eriti pika sabaga tundmatut marki ahvid, kes erinevalt ninaahvidest end ka pildistada lasid, ning paar varaani. Dźunglis endas sedakorda mõnest ämblikust kedagi suuremat kohata ei õnnestunud. Aga jutud on kõvad, näiteks ei tohi üheski rahvuspargi rannas enam ujuma minna, sest oht on trehvata krokodilli.  

Otsi pildilt ahve:

Teha oleks siin veel - näiteks paikneb Kuchingi lähedal ka orangutanide nn rehabilitatsioonikeskus, kus kusagilt päästetud ahve poolvabaduses hoides järje peale aidatakse ja kus neid söötmisaegadel parki külastades suure tõenäosusega näha saab. Aga millegipärast sai just siit lennupilet järgmisesse kohta, tunniajase lennu kaugusel asuvasse Mirisse, varakult ära ostetud.