Borneo finaal

Labuanilt sai laevaga sõidetud teise Borneol asuva Malaisia osariigi Sabahi pealinna, mis on nime saanud linnulennult nii poolesaja kilomeetri kaugusel asuva Malaisia kõrgeima mäetipu Kinabalu järgi, mil kõrgust 4095 meetrit. Tegelikult pole linna nime üle otsustamine kergelt käinud, sest viimase paari sajandi jooksul on see tal juba kolmas nimi. Algselt oli ta kohaliku pealiku järgi Apu-Apu, siis kellegi inglise võlli järgi Jesselton ja lõpuks siis mäe järgi Kota Kinabalu, mida aga kohalikud välja öelda ei viitsi ja nimetavad seda lihtsalt KK. 

Lõpuks juhtus rännakul ka see, et odavate hotellidega kalastamine tõi kaasa räpase ja haisva urka. Kuigi paljud teatavad veendunult, et Aasias pole hotelli mõtet ette broneerida, sest kohapeal sisse marssides saab odavamat hinda, siis ma sellega päris nõus pole, ja paaril korral kontrollinuna, see alati ka nii ei ole. Ja kui enamasti ka on, siis tegelikkuses saad kolmel korral odavamat hinda, neljandal on aga kõik mõistliku hinnaga asjad ära võetud ja oled sunnitud maksma sellist kirvest, et kokkuvõttes ikkagi võidus ei ole. Teiseks, kui just väga pikaks ajaks ei broneeri, siis ma ei viitsi aega kulutada hotellide läbitatsamisele ja nende ülevaatusega tegelemisele. Ja kolmandaks, mis võib-olla kõige olulisem, ette broneerides läheb valdavalt raha otse arvelt. Oma pangakaartidega pole siinsetes majutusasutustes reeglina midagi peale hakata, mis oli ka ette teada, kuid kotti oli tarvis pakkida ka muid asju kui sularaha. Raha väljavõtmine aga plekib siin lisaks tavapärasele protsendile ka üsna kopsaka teenustasu. Niisiis, valdavalt broneerin hotelli ette, ja Agoda või Booking´uga elus mõne asja juba broneerinuna ma üldiselt oskan vaadata, mida vaja, ja selle ka saan. Kuni siiani .... Ja seda linnas, kus erinevaid majutusasutusi ruutkilomeetri kohta hakkas ringi käies silma vist rohkem kui ma kusagil mujal näinud olen. Linn on täis tohutul hulgal turiste, nii erinevaid moslemeid, jaapani-korea-singapuri päritolu asiaate kui ka mõningaid valgeid. Kuigi eelnevalt väisatud naaberosariigi pealinn Kuching on kirjade järgi elanike arvult suurem, siis linnas ringi käies tundub pilt inimeste hulka vaadates vastupidine, ilmselt siis turistide arvelt. Ma kolm päeva mõtlesin, et mida kuradit need turistid seal kõik teevad. Kas neid viiakse bussidega dźunglisse? Mount Kinabalu otsa? Vist mitte. Välja ei mõelnud, ei saa ikka turismitööstuse liinidest vahepeal halligi aru. 

Kindlasti väisab aga enamik külastajatest KK külje all asuvaid saari, mis üheskoos kannavad Malaisia esimese peaministri järgi Tunku Abdul Rahmani merepargi nime. Saari on viis, mõnel saab snorgeldada, mõnel sukelduda, mõnel rannas lebotada, mõnel dźunglis matkata ja mõnel neid kõiki. Tavapäraselt väisatakse päevas ühte saart nii, et KK sadamas asuvate agentuuride paat viib su hommikul sinna ja toob tööpäeva lõpuks tagasi, aga mõned vingemad saarehopparid suudavad päevaga paadist välja-sisse karates läbi käia ka kõik saared. Ise valisin välja Manukani saare ja käisin seal vahetult enne äralendu ehk esmaspäeval, kui turistihordid mõnevõrra rahunenud. Oli kena, sai tehtud jalutuskäik dzunglis ja kümblus selges, maalilise värviga vees, seekord krokodilli kartmata.

Eelnevad kaks päeva sai aga ringi sõidetud võrriga, mis Malaisias on turistide hulgas  erinevalt muust Kagu-Aasiast pigem harvaesinev tegevus, kuna siinsetel korralikel ja kiiretel teedel eelistavad inimesed sõita autodes ning auto omamist saab endale lubada ka suur osa malaislasi. Mistõttu on näiteks laupäeval pooltel teedel konstantne ummik. Esimesel päeval sai külastatud wildlife park´i, kus elasid puurides kohaliku loomariigi esindajad. Kontsentreeritud ülevaate sellest, kes metsas vastu võib tulla, pargist sai, aga ma millegipärast arvan, et suur osa nendest elukatest on esindatud ka Tallinna loomaaias ja mõni elab vast isegi suuremas puuris. 

Teisel päeval uhasin ringi läheduses asuvates Kokoli mägedes, kus teedel siltide järgi enamik tõuse ja langusi 17-18% ja kus sõitmise käigus avanevad korralikud vaated ümbrusele ja kauguses asuvale merele. See oli vägev. Tervet päeva ringi uhada ja väga suurt kilometraaźi ette võtta on siiski suhteliselt keeruline, sest lõõskav päike mitte ainult ei edendanud juba ammu kehal olevat „võrrisõitja päevitust“, vaid seekord tahtis käsivartega suisa lõket teha. Jällegi ette teada asi, aga käed ei tõuse ka pluss kolmkümmend midagi tingimustes hommikul kampsunit selga ajama. Pärast võrrisõite sai käidud linna lähedal populaarses kohalike rannas end vette kastmas, vee soojus tuletas meelde pigem korteris asuvat vanni, kui merd. 

Käesolev postitus läheb juba kirja maailma kõige tihedamalt asustatud pealinnast ja ühtlasi Kagu-Aasia kõige kriminogeensemast linnast. Ja kui siinsed pätid otsustavad seda poolenisti mittetöötavat Lenovo aparaati siiski mitte ära võtta, siis kirjutan jälle.