Labuan

Brunei sultan omas riigi hiigelaegadel ka Filipiinide lõunaosas asuvaid Sulu saari, mistõttu käis kahe paiga vahel tihe kaubavahetus. Tee peale jäi Vormsiga samas suurusjärgus (kuid täna mitusada korda tihedamalt asustatud) Labuani saar, mis seetõttu jõudsalt arenema hakkas. 19. sajandil toimunud suuremate maadejagamiste käigus andis sultan sellegi saare inglastele, kes andsid saarele vabasadama staatuse. II maailmasõja ajal oli Borneole suhteliselt lähedal asuv saar jaapanlaste ja liitlaste vahel toimunud lahingute tallermaaks, mistõttu tuli see pärast sõda praktiliselt nullist uuesti üles ehitada. Malaisia andis 1980-ndatel saarele föderaalterritooriumi staatuse ja ühtlasi on tegu maksuvaba piirkonnaga, mis tähendab, et alkoholivaba Brunei alamad käivad seal hordide kaupa odavat napsi manustamas. Saare lähedal asub sõjaajast mitu laevavrakki, mistõttu on tegemist hinnatud sihtkohaga sukeldujate hulgas. Suur osa saare rannaribast on liivane, kuid hoolimata sellest ujujaid nädala sees väga ei paistnud. Bruneist Labuanile sõites oli suurel laeval vaid 10 isendit ja valgeid inimesi nägin ma suuremas koguses alles saarelt ära sõites - saare peal õnnestus silmata vist ainult ühte, kes valis endale tax free poes spraidi kõrvale sobivat viina. 

Panen siia ühe margi Labuani sümbolloomakesega. Tegemist siis harikrokodilliga (või inglise keeli lihtsalt soolase vee krokodill), keda pidada elama Borneol arvatavalt 12 000 tükki. Elavad jõgede suudmetes ja teinekord ujuvad ka päris kaugele avamerele. Kui kuuemeetrine ja kohati kaks tonni kaaluv elukas rünnata otsustab, siis võimalus ellu jääda praktiliselt puudub. Aeg-ajalt kohalikku lehte lugedes olen ma silmanud vähemalt kolme lugu krokodillide tegemistest Borneol, mis on kõik lõppenud kellelegi fataalselt. Nii, et peale nende juttude lugemist varvas vette minnes vähe väriseb, kuigi selle kohta kas Labuanil ja krokodillidel tänapäeval üldse mingeid seoseid on, ma kinnitust ei leidnud. 

Kuna viimane mootorrattalaenutus olla saarel suletud kolm aastat tagasi ja nende poolt laenutatavate jalgrataste jaoks olin ma juba kolmandas klassis liiga suur, sai pöördutud autolaenutusse. Kõigest 60 ringiti eest, millele lisandus ise ostetav kütus, mis Malaisias teadupärast midagi ei maksa, sai võetud 24 tunniks Proton ja seega ka Malaisia rahvaauto ära proovitud. 

 

Saare kõige tuntumaks museaaliks on korsten, mis kuulus tööstusele, kus inglased oma kuningliku laevastiku kütmiseks sütt valmistasid. Alumisel pildil aga II maailmasõja memoriaal.

Saare pealinn on täis vilkuvate tuledega asutisi, millede siltidele on kirjutatud „karaoke“, kuid on alust arvata, et sinna sisenevad kõrgetel kontsadel filipiini tütarlapsed seal just karaoket laulmas ei käi. Üldse on filipiinode järele tugev nõudlus, sest toitlustuskohtade uksel ei ole mitte sildid „vajatakse kokka“ või „vajatakse ettekandjat“, vaid „vajatakse filipiinlast“. Hotellitoast avastasin sellise huvitava asja nagu hiinakeelne Uus Testament ja üritasin retseptsioonist siira uudishimuga pärida, kes on teose sihtgrupp, kuid sealsed filipiinlannad ei olnud paraku kursis, mis raamatuid neil tubades leidub.