Welcome to Myanmar!

Pikka aega sõjaväelaste roolitud Birmas oli veel mõni aeg tagasi käibel nali, et George Orwell on elust Birmas kirjutanud kolm raamatut: üks neist kannab pealkirja „Birma päevad“, teised kaks on aga „Loomade farm“ ja „1984“. Kes lugenud, saab poindist aru. 1980-ndatel üritasid valitsevad kindralid näiteks asendada käibel olevad rahatähed 45- ja 90- ühikuliste kupüüridega, kuna 9 olnud kellegi kindrali õnnenumber, misjärel kaotas suur osa rahvast oma säästud. Seejärel nimetati aga riik ümber Myanmariks, kuna vana nimi Birma ei esindavat piisavalt kõiki riigis elavaid rahvuseid. Samuti otsustati rajada uus pealinn riigi keskosasse ja nimetada see „kuninglikuks linnaks“ (Naypyidaw). Viimastel aastatel on Myanmar või siis Birma – paralleelselt on käibel mõlemad nimetused – ennast välismaailmale avanud, olles üks neid riike, mis kutsub ka kogenud rännumehes esile „ohoo“ – efekti. 

Riigi endise pealinna ja praegu kommertspealinnaks nimetatava Yangoni (kunagi tuntud kui Rangoon) lennujaama saabudes läks seal parajasti vool ära. Sellest hoolimata suutis piirivalvur pimedas putkas pärast eelnevalt interneti teel tehtud e-viisa läbivaatamist taguda erinevatele dokumentidele sõna lausumata umbes 15 templit ning pärast seda tõsta käe, millest võis välja lugeda tervitust „Welcome to Myanmar“. Kuna lennujaamas paistsid erinevalt tavamaailmast olema mõistlikud valuutakursid, vahetasin jooksvateks kuludeks 50 dollarit, mille vastu ulatati umbes 75 000 vääringu väärtuses kummiga kinni pandult kohalikku raha ehk kjatti. Lennujaama uksel taksojuhtide võistkonna kaitsest läbi murdnuna tatsasin raudteejaama (lennujaam asub kesklinnast paarkümmend kilomeetrit eemal) ning juba võis kogeda ehedat elu. Võtsin rongipileti ostuks taskust esimese 5000-kjatise (ca 3,5 euri), mille peale raudteeametnik andis mõista, et kuule, ära laia siin oma rahaga. Pilet maksis 100 kjatti ehk nii 6-7 eurosenti ning vastava hinna vääriline oli ka peatselt saabunud rong. Lahtiste akendega moskiitosõbralikus rongis istuti selg vastu vaguniseina ning keskel lookles justkui pikk tänav, kus korvidega seiklevad müüjad oma kaupa pakuvad, kuhu lendab suvaline praht, ning kuhu kohalik rahvas ilastab rõõmsalt ka beetli närimisest tekkivat punast sülge.

Juba rongijaamas võis veenduda, et koolis õpitud lugemisoskusega pole siin suurt midagi peale hakata. Lisaks oma alfabeedile on Birmas ka numbrid nende omas kirjas ning mingeid paralleelseid transkriptsioone eriti esitama ei vaevuta. Eks tuleb siis vähemalt numbrid ära õppida ning kui keegi veel soovib seda teha, siis siin väike spikker.

https://en.wikipedia.org/wiki/Burmese_numerals

Myanmari sümboliteks on seeliku moodi riideese longyi, mida kannab siin enamus meesterahvaid ning põskedele päikese eest kaitseks tehtav pastamaaling thanaka, mis on peaasjalikult naiste ja noorukite pärusmaa. Kurssi tuleb end hakata viima ka kohaliku söögi- ja joogikultuuriga – esialgu on selgunud, et hommikujoogina ruulib siin vikatimaiguline roheline tee, mida kallatakse söögikohtades kuskilt leti all asuvast anumast. Suhkrut ei tunta ka korralikumates kohtades, soovi korral on oma teele võimalik lisada kondentspiima. Internet muide kirjutab, et Birma on riik, kus teed rohkem süüakse kui juuakse ja toob ära nimekirja roogadest, mille põhi- või kõrvalosisena teepõõsa lehti nosima peab. Õllejoomiseks on populaarsemad kohad, mida inglise keeli beer station´iteks nimetatakse ja kus vilgas elu käib juba viie-kuue paiku õhtul. Eesrindikum kaader – väljanägemiselt suhteliselt viiskakas - kütab sel ajal juba seal lisaks õllele mingit värvilist teravat (üksnes vee ja jääga), ilmselt siis kas viskit või rummi, tellimine käib seejuures pudelite kaupa. Hinnakiri on selline, et kahe euro eest saab sisse kangutada rohkem kui neli (väikest) kannu Myanmari nime kandvat õlut. Üheksa-kümne ajal õhtul hakkab elu linnas rahunema, väidetavalt vanade harjumuste tõttu, kuna sel ajal lõpetati linna elektriga varustamine. 

Yangoni keskuseks on ümber Sule pagoodi kulgev ringtee. Huvi pärast sai käidud ka pagoodi ehk siis budistliku pühapaiga sisemust kaemas. Pagoodi sisemuses asuv budismi sümboolikatega ring oli jagatud seitsmeks sektoriks päevade järgi ning igale inimesele huvipakkuv sektor pidi sõltuma sellest, mis nädalapäeval sa sündinud oled (aasta, kuu ja kuupäev ei tule arvesse). Huvitav, paljud meie kultuuri inimesed seda üldse teavad?  

Tänavapildis kerkivad esile kohalikud bussid – mitte, et nad sõiduriistana kuidagi erilised oleks, aga iga bussi uksel kõlgub reisisaatjana mingi jorss, kes karjub kohalikus keeles liini marsruuti nii, et see on mitme kvartali peale kuulda. 

Üldiselt peab esimeste päevade baasil tõdema, et jutud siinsete inimeste sõbralikkusest peavad paika. Peale nende lennujaamade taksistide ja paari alaealise, kes õhtuhämaruses tungivalt prostituuti üritasid müüa (kaupa ennast näitamata), ei ole senini keegi pealetükkivalt oma teenust pakkunud ega hoolimata just mitte eriti suurest valgete arvukusest, ei näita ka tänavapildis mingit kõrgendatud tähelepanu välja.

Phuket

Phuket on Tai suurim saar ning Bangkoki ja Pattaya kõrval ka üks riigi olulisematest turismimagnetitest. Välja paistab ta rohkem nagu poolsaare-moodi saar, sest saare põhjaosa eraldab mandrist üksnes kitsas väin, millest üle viiva silla kaudu hõlpsalt maanteed mööda (peamiselt vist tullakse siiski lennukiga) saarele pääseb. Saarelt võib leida pea poolsada randa ja ilmselt on iga teine eestlane ka mõnes nendest viibinud.

Millegipärast kujutasin ette, et enamik turiste liigub kuskil lõbusamates rannapiirkondades ning ülejäänud saar on suhteliselt rahulik, kuid tegelikult on terve saar päris korralikult välkaritega üle ujutatud. Kõikvõimalikke turistide koorimisele orienteeritud ettevõtjaid on niivõrd palju, et välja selgitamine, kust saab normaalse hinnaga teenust, võtab tihtipeale häirivalt palju aega. Näiteks võib tuua valuutavahetuse, kus kogu linn on täis putkasid, milles levinud valuutade ostu- ja müügihinnad erinevad ligi 5%. Ei saa aru välismaalastest, kes sellistel äridel eksisteerida lasevad ja sellest, kuidas neile üldse koolis matemaatika lõputunnistus välja kirjutati. Mitmel juhul (nt kust leida mõistlikku rollerilaenutust) on abi olnud ka hotellist. Peatusin nimelt saare keskuses Phuket Townis, mis asub enamiku randade suhtes saare vastasküljel. Kolmest päevast ühel sai rolleriga peamised rannad üle vaadatud ja jutuajamistega ülevaate sellest, kuidas võiks pikema puhkuse saarel ja selle ümbruses korraldada, aga hetkel suurt sellest ellu viia ei jõudnud, sest mõned edasised plaanid sai juba varem paika pandud.

Mis „õigete hindade“ leidmisel kokku hoida õnnestus, selle võttis ära kohalik miilits, kes rannapiirkonnas kõik valged rollerijuhid maha tõmbas ja neile rahvusvaheliste mootorrattalubade puudumise eest 500 bahti nägu trahvi tegi. Kellel need load olemas olid, sellel võeti ette järgmised punktid nagu kindlustus jne, ja kassapidaja laua juurde tuli ikka minna. Asi käis nii, et mingil lõigul, kus sisuliselt liikusid ainult valged oma rendirolleritega (ja mis oli pea ainus lõik saarel, kus rollerijuhtimine oli täiesti ohutu tegevus) olid 15-20 politseiniku liikluse kinni pannud - kõik võeti järjest maha, mingi vaidlemine ei aidanud ja saadeti laua juurde, kus lookles ees nii paarikümnest valgest koosnev järjekord. Väärteomenetluse protokolli pandi kõik asjaolud kohalikus keeles kirja ja selle ettenäitamisel järgmistele mentidele pidi juhtimisõigus mõneks ajaks lunastatud olema.

Üldiselt on liiklus Phuketil ikka teisest puust kui Langkawil, vahemaad on tegelikult päris pikad töristada ja silmad peavad paljudel lõikudel ikka 360 kraadi võtma. Mulle tundub, et see liikluse keerulisus ei saa algust mitte kaherattalistest, vaid autodest, millest suur osa on muid siinseid standardeid arvestades natuke liiga suured. Niikui külalaadses moodustises on mõnel Toyota Hiluxil või sarnasel riistal vaja kuhugi väiksesse putkasse asja ajama minna ja selle juht hakkab oma monstrumit sinna tee äärde manööverdama, teiste liiklejate loogilisi trajektoore kinni pannes, nii hakkab jube sõelumine, kus nii muud autod kui tsiklistid üritavad oma pilli sellest manööverdajast kiiresti kusagilt küljest mööda ajada ja tekitavad korraliku tohuvabohu. 

Kohalike käest sain soovitusi ka Phuketi läheduses asuvate saarte osas. Kunagi on taolisi soovitusi saanud ka erinevad filmimeistrid, sest vähemalt kaks läheduses asuvat saarestikku on täna massiturismi sihtkohtadeks just filmilinalt tuleneva tuntuse tõttu. Ühel neist resideerus kelm Scaramanga koos oma kääbusest teenri Nick-Nackiga Bondi-filmis „The Man with the Golden Gun“ ja too saar ongi täna tuntud James Bondi saarena. Teiseks on Phi Phi saared, kuhu Alex Garlandi raamatu „The Beach“ alusel valminud filmis võttis teekonna ette Leonardo di Caprio, ning millest üks saar on seetõttu kujunenud ülipopulaarseks noorte pummeldamispaigaks. Kaalusin ise ka korra nii ühe kui teise külastamist, aga mingit turistituuri nagu ei viitsinud võtta (või õigemini ei viitsinud eelmisel päeval otsuseid vastu võtta, mida järgmisel teha ja hommikul kuhugi ree peale saada on hilja) ja nii ta läks, äkki hiljem. 

Avaks ka natuke üldist tausta, kuna Euroopast vaadatuna näib Tai enamikule väga turvalise ja külalislahke riigina. Külalislahked nad ongi, kuid ilmselt ainult niikaua kui külaline opereerib kohalikus kultuuriväärtuste süsteemis ja ei suru peale enda omi – vastasel juhul ollakse valmis võitlema ja ajaloos on seda suudetud niivõrd edukalt, et tänini on Tai ainus Kagu-Aasia riik, mis pole oma territooriumile kunagi koloniste peremehetsema lasknud. Kohalike kultuuriväärtuste juurde käib ka kerge korruptiivsus, riik on maailma korruptiivsetemate riikide rankingus jälle paarkümmend kohta tõusnud ning huvilisi, kes oma isikliku äri hüvanguks sooviksid võimule pääseda ja konkurentide ärid (koos konkurentide enestega) kinni panna, leidub küllaga. Suvel prognoosis ajakiri Economist, et kui riiki oma autoriteediga stabiilsena hoidnud vana kuningas peaks surema, võib minna erinevate jõudude vahel suuremaks mürgliks. Tänaseks on kuningas läinud, eks näis, mis saama hakkab, kui leinaaeg möödas. Samuti käib kogu aeg korralik sissisõda riigi lõunaprovintsides, kus on palju moslemeid, kes üritavad  valitsuse vastu võidelda oma tavapäraste vahenditega, tuues igal aastal kaasa päris korraliku arvu hukkunuid.

Sööginurka ka: peale seda, kui sai mõned aastad tagasi loetud Andrus Kivirähki teost „Maailma otsas“, kus üks tegelastest pidas söögikohta, mille menüüs oli igal päeval ainult üks toit, mõtlesin, et ka Eestis võiks kõigesööjate rõõmuks selliseid kohti rohkem olla. Siis ei saa teha mingi kilomeetripikkuse menüü uurimise järel vale valikut ja ainsasse toitu on ka kokk kindlasti hingega panustanud. Siin on nii ühes kui teises riigis selliseid kohti ette tulnud (enim nt chicken-rice) ja kui seal juba mingi hulk kohalike moodi rahvast sees istub, on korralik maitsev kõhutäis soodsa hinnaga kindlustatud.

Olgu siia nii ilustuseks pandud siis ka üks umbes kahest pildist, mis ma üldse Phuketil tegin. 

Farang

Tais hüütakse valgeid välismaalasi teadupärast farangideks (mis taide suust öelduna kõlab küll pigem „falang“, sest r tähe väljahääldamine pole neist enamiku tugevaks küljeks). Keegi täpselt ei teagi, kust see alguse on saanud, enimlevinud versiooni kohaselt on tuletatud nimest Frank. Seljakotiga ja veidi räpakaid välismaalasi eelistavad puhtust armastavad taid kutsuda aga farang khi nok, mis siis peaks tähendama `linnusita farang` või midagi sellist. Ja seljakotiga rahvast liigub siin palju.

Teekonda Taisse alustasin Langkawi saarelt laevaga, mis veidi rohkem kui tunniajase sõidu järel maabus Satuni nime kandvas Tai linnas. Seal tuli seista järjekorda, et oma paberid riiki sisenemiseks ära vormistada, aga et asja huvitavamaks teha, ei hoitud nn agente mitte piiritsooni sees, vaid lasti rõõmsalt juba selle järjekorra kallale. Nii pead sa seal seisma ja kuhugi minna ei saa, samal ajal kui neli venda ripub küljes ja uurib kuhu sa ikka minna tahad, et siis oma pakkumist teha. Ja vastus, et tahan minna Satuni bussijaama, et sealt siis rahus odavalt bussiga edasi sõita, neid muidugi ei rahulda.  

Kohalike ühissõidukeid: esimene vuras Satuni sadama ja bussijaama vahet, teised on Trangis ühistranspordi eest (näiteks kui vaja bussijaamast tsentrisse sõita).

Üks huvitav tähelepanek: seni külastatud bussijaamades müüakse küll kõikvõimalikku söögikraami, aga puudub koht, kus müüdaks näiteks ajalehti. Mitte, et Tai alfabeedist midagi aru saaks, aga teadaolevalt ilmub neil siin ka mõni inglisekeelne leht. Ja bussis pole veel kohanud ühtegi kohalikku, kes ajalehte või raamatut loeks. Peab uurima, mis teema neil selle lugemisharjumusega siin on.

Satunist Trangi viivas mikrobussis istus kõrvale tüüp, kes enda sõnul oli lisaks kodumaale käinud küll vaid Malaisias ja Laoses, kuid rääkis erinevalt enamikust Tai lõunaosa kaadritest inglise keelt ja kuuldes, et olen Eestist, teatas „oo, tean Eestit küll, Ragnar Klavan!“ Tüüp esitas küsimuse Malaisia ja Tai asjade võrdluse kohta ning kui bussijuht vahepeal hoopis rohkem taksot mängima hakkas ja parajasti sõitis ka mööda veoauto, kus mingid vennad lihtsalt püsti taga rippusid, siis vastas ise „Näed, see on Thailand, Malaisias nii teha ei saa.“ Mistahes sõidukis on aukohal ka vana kuninga pilt, mis hetkel siis leinalindiga kaunistatud, kuigi kuninga surmast on möödas juba üle kahe kuu. Trangi bussijaamas oli suure kuninga pildi juures laud ja tool, kus võisid kirjutada välja pandud raamatusse kaastundeavalduse, ning Trangis nägin ka poodi, kust sai soetada sobivas mõõdus kuninga pildi, et see siis leina märgiks välja panna. Uue kuninga pilte väga müügil ei näinud, ju siis vara veel.

Trangi nimelise linna väisamise eesmärk oli soetada sealt endale tuusik pääsemaks Koh Muki (alternatiivne kirjapilt Koh Mook) nimelisele nii Ruhnu mõõtu saarele. Tõlkes Pärlisaart tähendava saare peamiseks ataktsiooniks on Morakot Cave ehk siis Smaragdkoobas. Tehing õnnestus sõlmida juba esimeses „agentuuris“ ning loomulikult sai odavaima pakkumise otsimise peale välja mindud („Selle hinnaga visatakse sind hotelli ära, cheap, cheap“; „Tänan, aga ma võin sadamast jala ka minna“ jne). Tehingu tulemusel korjas mind järgmisel hommikul Trangi hotellist peale mikrobuss ning see ei olnud sugugi turiste täis, vaid bussis sõitsid ainult kohalikud ja sadamas jätkus sõit saarele kütuse järgi lehkava ning kõikvõimaliku träni vedamiseks kasutatava kohalike paadiga. 

Saar ise on selline sümbioos kohalike elukeskkonnast ja farangide teenindamiseks loodud äridest ning kuurortitest. Autosid saarel igapäevaseks kasutamiseks ei ole ja olemasolevatel teedel nendega ka sõitma ei mahuks, transport toimub võrridega, milledest osadele on farangide vedamiseks meisterdatud ka külgkorvid. Saarel on mitmeid söögikohti ja baare, pimedas on nende vahel lahe käsikaudu ringi liikuda. Kui Langkawil domineerisid välismaalastest sakslased, siis siin hakkas viskama väga palju põdrarahvast, kelle tuttavat keelt kohtas igal sammul, õnneks olid nad suhteliselt kained. Odavuse huvides valisin saarel elupaigaks bungalow ehk bambushüti, kus püsti seisma ei mahtunud, ent uni oli see-eest magus.

Sheff oli jälgida kohalike elu ujuvkülades, kuid kuna tahaks austada ka nende privaatsust ja ma üldiselt leian, et teiste inimeste elamist pildistada pole viisakas, siis pilte kohalikust päriselust pakkuda pole. 

Aga tagasi koopa juurde, kuhu on kõige vingem sõita kajakiga ja teha seda õhtupoole, kui kõik turistid (keda viiakse sinna otse laevalt ja inimjorus) on sealt välja toodud. Nii sai ka tehtud, koopas oli samal ajal veel vaid üks kajakk, kellele sai teekonnal oma kaasa võetud lambist näidatud valgust, sest tüübid polnud eelnevalt viitsinud süübida, kuhu minek. Kuna polnud just kõige õigem aeg hakata testima oma telefoni veekindlust, siis kahjuks sellest meeldejäävast tripist mul midagi välja pole panna. Aga panen siia ühe Youtube´i lingi atraktsiooni kohta.

https://www.youtube.com/watch?v=rRVYJ_fgNBY&t=181s

Hetkel on bambushütt selja taha jäetud ning pärast kuuetunnist bussisõitu laekusin Phuketisse, kus juba iga teine kohalik millegipärast arvab, et mul on kange tahtmine nende transpordiga sõita. Plaan on hoopis natuke võrriga saarel ringi vurada ja võib-olla vaadata turisminduse korras üle ka mõni filmimaailmas kuulsust kogunud legendaarne lähisaar.

Tour de Langkawi*

Selle saare peal õnnestus roller laenutada juba oma guesthouse´ist: 25 ringgitit ehk veits üle 5 euro päev ja sõida kuhu tahad. Kuna keegi oli sellega eelnevalt ilmselgelt küljeli käinud, klõpsisin hilisemate arusaamatuste vältimiseks hunniku pilte, aga ei huvitanud ka aparaadi korrasolek enne ega pärast kedagi, öeldi, et vaata ise kas töötab. Ainult kiiver, mille kaitsevõime ei erinenud ilmselt suurt arbusikoorest, anti kaasa ja kästi peas hoida, kuna see olla põhiasi, ilma milleta sõitmise eest valgeid trahvitakse. Kuna ilma kiivrita sõitmise eest miilitsate huviorbiiti sattumisega on mul Aasiast ka varasemaid kogemusi, siis sellel tripil üritaks kiivrit ka väiksemate motoriseeritud otsade puhul ilusti peas hoida. Niisiis sai varustus üle kontrollitud ja elus esimest korda juhina vasakpoolsesse liiklusesse tormatud. Kuna Langkawil suuremaid liiklussõlmi pole, mis juhtme kokku jooksutaks ja suurematel teedel enne ristmikke reastumisjooned maas, siis oli ülesanne suhteliselt lihtne. 

Esimene sõidupäev sai peamiselt veedetud saare selles nurgas, kus asub geopark. Selle peamiseks atraktsiooniks on taevasse viiv cable car, mille juures passis ka enamus saarel viibivast musttuhandest turistist (olgu öeldud, et muudes paikades turistide rohkus küll kuidagi tunda ei andnud). Süsteem ülesse saamiseks käis nii, et ostsid kassast pileti ja siis öeldi sulle kellaaeg, millal üles saab minna. Kuna broneeritud kellaaeg oli umbes kaks tundi hiljem, siis eeldasin, et sellel kellaajal astud väravast sisse ja saad kohe sõiduki peale. Kuid maja sisemuses ehk siis cable car´i jaamas sees oli veel hordide viisi järjekordi, mis tuli ära seista - asiaatidele ikka väga meeldib järjekordades passida. Aga sedakorda oli järjekord ka seda väärt.

On elus nii mõndagi köisraudteed (või mis iganes selle cable car´i eestikeelne nimetus täpselt ongi) nähtud, aga selle asja kõrgust juba alguses lähedalasuva kose juurest nähes sai vaadatud, et mida hekki. Üles minnes tekkis tõsine huvi teada saada, mida kuradi moodi nad selle sinna ehitasid. Üleval on veel võimalik eraldi tasu eest minna skybridge´ile (vt pilti), aga mul jäi seal käimata, kuna tunde järgi seisin mingil hetkel kogemata valesse järjekorda ning pimedus kippus peale tulema. Aga polnud hullu, sest kolossaalseid vaateid pakkuvaid platvorme oli ilma taevasillatagi küllalt. Repliigiks olgu ka kõigile islamistidele öeldud, et kui õhtuse palvekorra ajaks ei peaks alla jõudma, siis taevasilla kõrvale on lisaks WC-dele ehitatud ilusti ka palveruumid, kus oma traditsiooniline sett on allahi vahetus läheduses võimalik ilusti ära sooritada.  

Teisel päeval sai vuratud kõigepealt Malaisia kõrgeima kose juurde, mille kõrguseks väidetavalt kohati kuni 200 meetrit. Kuna hüpata sai ka kose alla tekkinud nn basseini, ei saanud võimalust külmas vees kümmelda kasutamata jätta. Jätsin seljakoti kividel istunud kolme tüübi lähedusse ja kargasin vette. Mingil hetkel nägin, et tüübid läksid minema ja kui järgmisel korral koti poole vaatasin, proovis üks ahv parajasti seda endale selga ajada või muul viisil minema viia. Õnneks oli paar kivi läheduses, mida ahvi poole teele saata. Tagantjärele mõeldes oleks väga huvitav dokumentidest olnud vabaneda mitte inimvaraste tegude tõttu, vaid sel moel, et ahv viis need ära dźunglisse.  

See ahv tahtis pahandust teha:

Siin on tema kambajõmm:

Kosealune ujumiskoht ja kosk ise:

Edasi mõtlesin, et astuks korra ka krokodillifarmist läbi, aga kuna sellele lähenedes astus suvalisel hetkel põõsast sõiduteele jälle meetrine varaan, kellel sedakorda käis ka keel meetrijagu suust välja, ja oli tunne, et tuleb torkab sellega kohe võrril kummid läbi, siis tundus mõttetu maksta 30 ringgitit mingi uimase krokodilli vaatamise eest. Hiljem nägin ka varaanide liikluse eest hoiatavat silti. Peamiseks „wildlife’iks, mis teedel passis, olid siiski ahvid ja kui keegi oleks motikal kaameraga taga sõitnud, siis poleks mõnedel lõikudel olnud hetke, kui mõnd ägedas poosis ahvi kaadrisse poleks saanuks võtta. Käisin veel ühe kose juures ja kahes rannas ning sõitsin lõpuks Langkawi keskosas asuvasse mäkke, kust pidada olema parim vaade tervele saarele. Paraku, kui mäe all oli suurepärane ilm, siis mäe otsas lookles selline udu, et üleval asuv vaatetorn oli halva ilma tõttu kinni. Hea, et sadama ei hakanud, vihma ja libedaga oleks oma rolleriga tore sealt mäest alla tulla olnud.

Kokkuvõttes on nii Penang kui Langkawi kindlasti kohad, mida asjaolude kokkulangemisel võiks tulevikuski väisata. Selleks korraks on Malaisiaga mõneks ajaks kõik (võimalik, et paari kuu pärast satun tagasi veel Borneo saarel asuvatesse osariikidesse) ja kuna head tsitaadid kuluvad kokkuvõtete tegemisel ikka marjaks ära, siis lugesin mingi hetk mingit blogi, kus Malaisiat on kirjeldatud kui Aasiat algajatele, kus asjad on arusaadavad, tänavatel ei ole ülekaalus prostituudid ning transseksuaalid ja ühel mootorrattal ei sõida reeglina üle nelja inimese. Nüüd on siis aeg astuda järgmistele levelitele :)

* Selline tuur on ka päriselt olemas, kuid sõidetakse seda rolleri asemel jalgratastega ja lisaks Langkawile ka mujal Malaisias. Üritusele pani 1990ndatel alguse taaskord peaminister Mohamad ja ikka selleks, et riiki populariseerida. Mingil ajal oli isegi tegemist Aasia mainekaima velotuuriga, millest kõikvõimalikud rattamaailma ässad osa võtmas käisid.

Kotkasaarel

Mu hetke viimaseks peatuspunktiks Malaisias on riigi loodeosas asuv, Kedahi osariigi koosseisu kuuluv Langkawi saar või õigemini rohkem kui sajast saarest koosnev arhipelaag, mis pindalalt nii poole Hiiumaa suurune. 1986. aastal tuli Malaisia viimaste aastakümnete ehk kurikuulsamal peaministril Matathir Mohamadil mõte rajada seni üsna vaikselt tiksunud saarekesele mõni kuurort ning nii pannud ta väidetavalt selleks vajalike uute ehitiste projekteerimisel ka ise käe külge. Tänapäeval väisab 65 000 elanikuga peasaart aastas üle kolme miljoni turisti (võrdluseks vaatasin järele, et nt Saaremaa puhul on see number 400 000). Saare nimi tähendab malai keeles `punakaspruuni kotkast` ning kotka kuju võtab kõiki laevadelt saabujaid ka saare halduskeskuses Kuah´is kenasti vastu.

Esimeste päevade kogemusel ei saa öelda, et liikudes turiste kahe käega laiali peaks ajama, muidugi suuremat tiiru mööda saart pole seni veel teha saanud. Esimesed kaks ööd sai viibitud Kuah´is mingis korteri tüüpi majutuses, kuna soovitud sihtkohas, rannapiirkonnas Pantai Cenang´is polnud nädalavahetuseks enam midagi broneerida, sest malaislastel on holiday season. Esmaspäeval kulgesin siiski Pantai Cenang´i, pidades selleks sooritama kogu reisi esimese taksosõidu. Langkawil nimelt ametlikku ühistransporti pole, mingid salajased bussid siiski liikuvat (näinud küll ühtegi pole), kuid nende marsruute ja sõiduaegu turistile keegi ei avalda. Taksistid liiguvad fikseeritud hinnakirja alusel ning neid saab värvata taksopunktidest, kuhu on välja pandud suur tabel erinevate liikumiskohtade vaheliste hindadega. Pantai Cenang´i guesthouse on selline mõnus nõuka-rannapiirkondadest tuntud kodumajutuste kontseptsiooniga, kus hoovi peal asuvates katusealustes leidub ohtralt igasugu tube. On aga paar sellist huvitavamat reeglit: näiteks kell üheksa õhtul läheb kogu teenindav personal koju ja hoovi jäetakse korda valvama neli (sõbralikku, vähemalt klientide suhtes) suurt koera. Üldkasutatavas külmkapis aga võib hoiustada kõike peale alkoholi ja sealiha, seda ilmselt moslemitest klientuurile vastu tulles. Guesthouse´i lähistel asub ka eraldatud vaikne rand, nii kilomeeter-poolteist pearannast eemal (nagu guesthouse ise), selline suht vähese rahvaga, looduslikult mõnus ja korraliku lainega.

Kui turismindusest tulenevalt on Langkawil näiteks söögid ja majutused keskmiselt tiba kallimad kui mujal riigis, siis näiteks kärakas (ja veel mingid kaubad, mida eurooplane ilmselt siia just ostma ei tule) on tänu tax-free tsoonile kontrastina väga odavad. Esimesel õhtul tuli juba kellegi hiinlase poolt peetavasse liqueri-kauplusesse asja uurima minna ja selgus, et pooleliitrise õllepurgi saab kätte nii 50-60 eurosendi vääringus. Öeldes hiinlasele, et pärast kuud aega Malaisias on heameel selliseid hindasid näha, tuli vastuseks: "Crazy Government" ja paluti esitada dokument. ID-kaardilt läksid andmed tšeki tagaküljele kirja ja küsimuse peale, kuhu need tšekid saadetakse ja kes seda infot töötlema hakkab, tuli uuesti: "Crazy Government! Crazy Government". Kuna iga taolise poe ukse peal on suurelt kirjas "NO HALAL", siis äkki küsitakse Eestist välja rahvaloenduse andmed ja veendudakse, et religioossete tõekspidamiste lahtrisse `moslem` pole kirjutatud.

Saare peale ringsõitu tegema pole aga jõudnud seetõttu, et organism andis alla soojade maade kombinatsioonile palavus+meri+konditsioneer ja korraga ilmnesid kõik hädad tatitõvest kuni peavalu ja lahtise kõhuni. Kui nii paari päeva jooksul organism oma jõududega asja paremuse poole ei keeranud, tuli vanarahva tarkusele tuginedes suunduda abi otsima tax-free poest. Seal asjaomaseid riiuleid läbi kammides selgus, et maitsestatud kilose margiviina võib poest soetada nii 6 euro vääringus ja peamiselt sealt kiloseid tooteid haaratigi, ma sobivas suuruses pudeli leidsin alles kolmandast poest. Aga vanarahva jutu õigsus sai taaskord tõestatud, täna kannatas juba rannas olla, ujumas käia ning ka söök tundus jälle isuäratav.

Sööginurgas täna roti´dest, mis on siis india päritolu pannkoogitaolised küpsetised, mida saab sobiva kraamiga täita. Kuna hommikul pole mingit tahtmist nuudleid ega riisi sisse vohmida, siis olen hommikusöögina eelistanud just "rotte". Enamikus india ja kohalikes söögikohtades on hommikul ukse juures ahju kõrval spetsiaalne rotimees, kes tellimuse peale sobiva asja kiirelt koha peal valmis küpsetab. Ise olen peamiselt varieerinud roti cheese (juustuga roti), roti canai teluri (munaga roti) ja roti pisangi (banaaniga roti) vahel, muidu on populaarsed ka igasugu sibulaga värgid (nt roti bawang). Täna hommikul jalutasin rõõmsalt esimesse ettejuhtuvasse pärismaalaste söögikohta ja tellisin roti cheese´i ning teh-o (nii nimetatakse siin tavalist kuuma teed suhkruga). Ajal, mil ma seal sõin, astus mööda mitu komplekti ilmselt värskelt riiki saabunud välismaalasi, kes vaatasid, et kuna valge istub sees, siis peab järelikult väärt koht olema. Mõne aja pärast muutusid nende näod aga mõistmatuks, kuna mingit menüüd kellelgi neile anda ei olnud, rotivärgist ei jaganud nad veel midagi ja nii järgnesid põlastavad pilgud minu suunas. Kogu selle kuu aja jooksul olen korduvalt mõelnud, et siinkandis oleks kuradi keeruline reisida koos inimestega, kes väga täpselt tahavad teada, mis nende toidu sees saab olema ja söögikohas "pimedat" kunagi ei pane.

"Lugejakirjades" on juhitud tähelepanu, et käsitlemata on ka see põletav küsimus, et palju siis ikkagi raha kulub. No näiteks 1 euro eest võib saada (ei tähenda, et igalt poolt saab) Malaisias järgmist:

- hommikusöögi (roti + tee vm kuum jook);

- pesumajas lasta ära pesta oma riided, mis tagastatakse triigitult ja lõhnastatult;

- universaalse töötava adapteri, mida saab kasutada üleminekuna Euroopa omalt kohalikule (Eestis Euronicsis maksab nii 13 eurot);
- umbes kaks ja pool liitrit bensiini;

- bussiga päris pika maa sõita.

Enda kulude üle olen arvestust pidanud ja tuvastanud, et seatud orientiir töötab hästi, mis tähendab, et varsti ilmselt ei viitsi enam pidada ja võib julgelt samas stiilis edasi lasta. Täpsemaid numbreid ei hakkaks lahkama, et mitte laskuda arutlustesse teemal, et miks ei ole odavat asja saadud veel odavamalt.

Aga tagasi Langkawi juurde tulles: sellest, mida veel saare pealt leiab, teen eraldi postituse, kui selle välja selgitanud olen. Millal see kirja saab, ei tea praegu lubada, sest lebotamise ja kirjatöö juurest tuleb nüüd naasta aktiivse reisimise manu.

Penang

"Kookost? Massaaźi? Rannalina? Ei taha? Aga äkki tahad näiteks raha vahetada - kuna on jõulud, siis ma teen sulle hea kursi.“ Penangi saare rannapiirkonnas viskas juba igasugu koomilisi agente, aga seda, mida vaja, agentidel pakkuda paraku polnud. Mõte oli päevaks või paariks võrr võtta ja sellega saar läbi sõita, aga Kagu-Aasiale ebaomaselt hakati laenutuskohtades rahvusvahelisi tsiklisti lube nõudma, ja kaherattalist esialgu rentida ei õnnestunudki. Kui Penangil sai seejärel kiiresti asutud olemasoleva ühistranspordi liikumismarsruute kaardistama, siis järgmisel saarel Langkawil, kuhu minna plaanis, igasugune ühistransport väidetavalt puudub. Georgtowni naastes sai kontoris, kus Langkawile laevapileteid müüdi ja mis muuhulgas tegeleb ka rollerilaenutusega, situatsiooni arutatud ja seal anti lootust, et Langkawil vast saab laenutada, kuna seal erinevalt Penangist liiklusmiilits puudub ja rendikontoril on ükskõik, millised load sul on või ei ole.

Penangil sai siis ringsõiduks mõeldud päeval liinibussi hüpatud ja kõigepealt edasisi plaane omamata saare otsas olevasse kalurikülla kütetud. Kaluriküla lõpus algas rahvuspark, mille väravas asuvale kaardile olid märgitud vägagi väljakutsuvad jalutamisrajad dźunglis. Valisin välja edasi-tagasi nii kolmetunnist jalutuskäiku nõudva teekonna Monkey Beachile. Etteruttavalt olgu öeldud, et Ahvide rannas ühtegi ahvi näha polnud, kuid see eest passis neid juba mõnekümne meetri kaugusel rahvuspargi väravast terve kari. Neist kõige tegijam jõi parajasti purgist spordijooki, paraku lendas purk fotografeerimissoovi peale minu suunas. Üldse oli rajal kohatud pärdikutega see häda, et nad ei tahtnud kuidagi poseerida. Seejärel nägin mõne aja möödudes vees ujumas umbes meetrist varaani, kes peale kerget kümblust kaldale kivide vahele kulgema suundus. Kuna selle eluka käitumiskommetega ma väga kursis ei ole, siis päris meetri kaugusele teda pildistama ei julgenud minna.

Otsi piltidelt varaani:

Pilte Ahvide rannast: ühel on märgata ka araabia turistide rannariietust. Nood siiski ei jõudnud Monkey Beach´ile mööda dźunglit turnides, vaid tulid sinna paadiga. Paadiga viiakse õhtul minema sealt ka päeval seal sööke-jooke müüvad tegelased ning nende müügikohtadest pidada saama kujundada endale korralikud ööbimisasemed sealses looduses öö veetmiseks, mis pidada olema väga huvitav kogemus.

Viimasel Penangi päeval sai külastatud saare üht suuremat turismiatraktsiooni, Penangi mäge, kust avanevad korralikud vaated kogu saarele ja ka üle väina Malaisia mandriosale. Mäkke viib rong, millele sai ostetud ühe otsa pilet, kuna mõtlesin, et pärast oleks vinge alla jalutada. Mäe otsas läks aga ühe tailannaga nii pikaks jutuks, et järsku oli pimedaks kiskunud ja selgus, et ülevalt ühe otsa pileteid osta ei saa. Lõpuks siiski asi lahenes, pimedasse dźunglisse ekslema mind ei saadetud, vaid lubati lollil välismaalasel ikka alla sõita ja oma pilet sealt osta.

Esimesel pildil mäest alla tuhisev rong ja teisel vaade (mis laivis nagu arvata võib, oli oluliselt parem):

Enne Penangi saare peal ekslemist ja pärast esialgseid Georgetowni päevi sai paar päeva tiksutud saare populaarseimas, kuid tegelikult suht mõttetus ja läbipaistmatu veega turismikuurortis Batu Ferringhis, kuna tavatingimustes särgi alla jäävad kehaosad oli vaja ka kuidagi pruunimaks saada. Said nad loomulikult punaseks, sest kesse põhjamaalastest ikka oskab ilma üledoosita päikest võtta. Aga ei tea, kas on see päevitusest või mingist telepaatilisest sidemest, aga viimasel nädalal olen täheldanud, et mind tänaval jalutamas nähes ei vaevu ükski tänava ääres passiv taksist enam sammu ette astuma ja oma pakkumist tegema. 

Päris mitmel korral on siin viimasel ajal tulnud jutuks, et sellises vormis reisimine on pigem nagu töö. Ei ole nii, et hakkad hommikul õlut jooma ja mõtled millega oma päeva ära sisustada, vaid ikka kõvad tunnid igas päevas kuluvad võimalike sihtkohtade osas info uurimisele ja selle läbitöötamisele, mõistlikumate lahenduste otsimisele, broneemiste jms peale. Peatselt peaksin läbi hakkama töötama Tai saartega seonduvat, millest mõnele on peale Langkawit plaan minna. Võrk on küll igasugu toredat infot täis, kuid sellega on see häda, et enamik neist on kahe-kolmenädalaste reiside baasilt kirja pandud ja sellistel reisidel opereeritakse teistsuguste summadega (eeskätt nt hotellide ja laevasõitude osas), kui kuid ringi tiksudes. Aga kel Tai lõunaosa saartega seoses oma kogemustest mingeid huvitavaid paiku välja pakkuda, siis andke kas kommentaarides või muul viisil ühendust võttes teada!  

Georgetown

Kapten Francis Lightile anti 18. sajandi teisel poolel ülesanne leida Kagu-Aasiast baas, kust inglased saaks hakata piirkonnas äri ajama. Light kauples Kedahi (tänane osariik Malaisia põhjaosas) sultanilt välja Penangi saare, rajas sinna Kagu-Aasia esimese inglaste koloonia ning asutas saarele linna, millele pani toonase inglise kunni George III järgi nimeks Georgetown.

Praeguseks elab Georgetownis ja seda ümbritsevas linnastus üle poole miljoni inimese, kuid ajaloolises kesklinnas, mis kuulub sarnaselt Melaka linnasüdamele UNESCO maailmapärandisse, on elu sellest hoolimata väga tśill. Turiste liigub nii pilusilmseid kui valgenahalisi, aga sellisele tasemele linna ära turistindatud ei ole, et kohalikud igasugu agenditeenuste pakkumisega väga tüütavaks muutuks. 

Selline mõnus linnapilt lausa kutsus õlut libistama ning kui peavoolukõrtsis esimene Tiiger sisse tõmmatud, tuli sammud seada linna kuumimasse napsusõprade kogunemiskohta ehk kellegi hiinlase poolt maksuvabalt s.t madalate hindadega opereeritava poe juurde. Siga leiab ju ikka pori ning nii koguneb sinna kohalik kui ka rahvusvaheline informeeritud seltskond ja süsteem käib nii, et võtad poest joogi ja siis istud poe ette, kuhu on pandud lauad ja toolid, vabale kohale ning alustad kõrvalolevate kaadritega juttu. Rahvusvahelises seltskonnas tuli mõne aja möödudes jutuks, et erinevalt suurtest rahvastest on eestlasena eripärane reisida, kuna kogu tripi jooksul ei pruugi kohata ühtegi teist eestlast ega saada rääkida eesti keelt. Möödus umbes viis minutit ja saabus õllekõhuga taat, kes oli end juba eelnevalt korda teinud, naases poest õlle asemel teravaga ja maandus meie lauda. Selgus,et tegemist oli prantslasega Courchevel´ist, kes mingit rahvusvahelist tööd tehes oli 1990-ndatel tihti Eestisse sattunud ja koos toonase soomlasest pruudiga ka tihedalt Saaremaad väisanud. Tüübil oli keelte peale kõvasti annet, sest kuigi viimased 20 aastat polnud Eestisse sattunud, mäletas ta väga palju eestikeelseid lauseid ja kaevas kuskilt välja sõnu nagu "kukeseen", "ajuvaba" jne. Mingil hetkel hakkas polüglott pikemalt rääkima Johannes Aavikust, kes olla omal ajal kirjutanud, et erinevalt mitmetest teistest Euroopa rahvastest hakkavad prantslased eesti keelt õppides seda rääkima aktsendivabalt, kuna sõnad on nende jaoks välja hääldatavad. Selliste jutuajamisteni võib siis jõuda poe juures.

Juba majutusasutused kannavad siin huvitavaid nimesid:

Tänavapilti kõrtsihoonestusest:

Sellelt tänavanurgalt alustas oma teed maailmakuulsusele kuulus kingadisainer Jimmy Choo, mis on jäädvustatud asjakohase taiese kaudu:

Koloniaalpärandit meenutab ühe sümbolina kuninganna Victoria 60-ndaks valitsemise aastapäevaks püstitatud kellatorn, mis seetõttu on 60 jalga, kõrge. 

Võtsin ette ka pikema jalutuskäigu, uudistamaks staadionit, millel löödud värav kandideerib sel aastal kolme finalisti hulgas FIFA maailma ilusaima kolli tiitlile ehk Puskase auhinnale. Paraku ümbritses staadionit kõrge plekist aed, mille tagant polnud suurt midagi vaadata ega pildistada, nii tuleb leppida ainult sildiga.

Üldse on Penangil inimesed kuidagi varmad juttu alustama, tihti läheb pikemaks vestluseks söögikohas ja eeskätt saab jutu peale hiina sugemetega malaislastega. Ühe sellisega sai guesthouse´is mitmel puhul Kagu-Aasia elu-olu üle mõtteid vahetatud. Tüüp valgustas, et kuigi hiinlased, malaid ja hindud käivad ühesoos lasteaias, on koolid kõikidele gruppidele eraldi ja kokku saadakse taas ülikoolis ning sellele järgnevas tööelus. Ühist Malaisia asja ajades saadakse malaide ja hindudega hästi läbi, aga lähemaks lävimiseks on tema sõnul malaid liialt moslemid ja hindud liialt juua täis või muude asjade mõju all. Linnades omavahel mingeid suuremaid pingeid ei olevat, maapiirkondades aga tõmmatakse aeg-ajalt klassivõitlus käima. 

Malaisias oldud kolme nädalaga on ringgiti kurss suurte valuutade suhtes päris mitu protsenti kukkunud. Siinsel majandusel ei lähe praegu hästi, kuna liialt ollakse sõltuvuses oma peamise kaubanduspartneri Hiina käekäigust, kellel pole hetkel parimad ajad. Soodne ringgit toob aga Malaisiasse ohtralt välisturiste ning väidetavalt olla koguni 90-95% majutusasutustest detsembris ehk Kagu-Aasia suurel puhkuste perioodil välja müüdud, mida saab siin plaane tehes kogeda ka omal nahal. Malaislane veeretas osa süüd riigi halvast käekäigust valitsuse kaela, mis tema  sõnul olla täielikult korrumpeerunud. Arutlesime ka naaberriigi Tai uue kuninga üle, kuid kuna teadupärast võib seal isegi kuningat kritiseeriva postituse laikimine sotsiaalmeedias tuua kaasa kopsaka vanglakaristuse, peab nende juttude vahendamise vist tulevikuks jätma. 

Ipohist Penangile sõites sai lisaks praamile kasutatud esimest korda transpordivahendina rongi, mis sisaldas taaskord kõiki mugavusi ja tuiskas valdavalt kiirusega üle 150 km/h. Üldse on siinne transpordialane infrastruktuur, millest polegi suurt juttu teinud, väga korralik ja annab ka paljudele Euroopa riikidele silmad ette. Lõunast põhja kulgeb mitmerealine kiirtee, kus iga mõne kilomeetri järel on mõni mitmetasandiline ristmik, teedel kulgevad ühissõidukid on valdavalt mugavad ja hilinemine ei ületa üldjuhul akadeemilist veerandit. Kogu selles virr-varris on natuke tahaplaanile jäetud jalakäija. Linnades kohati lihtsalt pole kuskilt üle tee minna või kui seda spontaanselt teha, siis autod on kõik jalakäija jaoks mingite eriti lollakalt tuunitud klaasidega, millest sa ei näe korralikult läbi, et mida see juht seal teeb ja kas ta on sind märganud või mitte.  

   

Ipoh

Teel Cameroni mägismaalt Penangi saarele oli plaan väisata ka Peraki osariigi linnu Ipohit ja Kuala Kangsarit, mil mõlemal oluline roll Malaisia majandusajaloos. Neist teise istutati Malaisia esimene kummipuu, esimene sai aga tinakaevandamise keskuseks. Ipohisse sai mägismaalt bussiga, kuid Kuala Kangsari osas läks plaan vett vedama hetkel, mil nägin Ipohi rongijaamas kulgevat piletijärjekorda.

 

Seda, kus ja millal rahvamassid liiguvad ja kus nad ei liigu, ei saagi täpselt aru. Kuna Ipohi linna kujunemislugu tutvustavale tasuta tuurile olla samuti suur tunglemine, soovitati see ette broneerida, mida ma ka tegin. Hommikul kohale laekudes sain aga rõõmsalt üksi koos giidiga mööda maja jalutada ja tema hiina aktsendiga räägitavat juttu enda jaoks lahti dešifreerida. Endisesse džentelmenide klubisse rajatud muuseum ise oli väga huvitav, andes lisaks tinakaevandamise arenguloole ülevaate ka näiteks hiinlaste enim levinud hasartmängudest, oopiumi suitsetamise tehnikatest ja kohaliku prostitutsiooni ajaloost. 19. sajandi lõpul kui klubi (ehk siis praeguse muuseumi) hoone rajati, olid muuseas majandusarengu vahekorrad Aasias sellised, et prostituudiametit pidasid siinsete tinatöösturite ringkonnas sandikopikate eest peaasjalikult jaapanlannad.

 

Pildil on kujutatud klubilisi mängimas kunagist populaarset Hiina hasartmängu fan-tan, mida täna saab harrastada veel üksikutes Macao kasiinodes.

 

 

Kuna enam-vähem iga sajanditetagust autentset olustikku kujutava ruumi - olgu see siis sultani elamine Melakas või džentelmenide klubi pidajate eluruumid Ipohis - seinal huugab konditsioneer, siis sai giidilt, kes ise oli ühe klubi asjamehe järeltulija, küsitud, et kuidas enne elektrifitseerimise ajastut palavuse probleemiga toime tuldi, kas oli ka mingeid huvitavaid mehaanilisi leiutisi. Giid väitis, et ta ei tea ja pole sellele kunagi mõelnud, aga vist hoiti lihtsalt aknaid lahti ja magati tiheda sääsevõrgu all, et moskiitodelt malaariat ei saaks. Mulle tundub, et see akna lahti hoidmine enamikes paikades erilist efekti ei anna, pigem vastupidi - ehk siis küsimus jäi õhku.

 

Hasartmängude, oopiumi ja prostitutsiooniga seondub ka linna üks huvitavamaid tänavaid Concubine Lane. 1908. aastal rajatud kitsale tänavale ostsid rikkad hiinlastest magnaadid ning briti ohvitserid oma konkubiinidele majad ja käisid seal meelt lahutamas. Kui Malaisia 1957. aastal iseseisvus, läksid britid koju, asukad kolisid majadest välja ja Concubine Land´ina tuntud piirkond jäi unarusse. Viimastel aastakümnetel on enamik maju renoveeritud ning tänavast on saanud linna peamine turistitänav. Tõsi, kauplemist ja sagimist toimub seal peaasjalikult päevavalgel, õhtul oli ta inimtühi.

 

   

Alloleval pildil on kohalike poolt siinseks Taj Mahaliks kutsutav hoone. Sultani residents või pühakoda? Ei, hoopis raudteejaam. Toosama, kus hommikul järjekord uksest välja oli.

 

Ja selle vastas asuv samas arhitektuuristiilis raekoda, mida tiheda liikluse tõttu oli suhteliselt raske pildile haarata:

 

 

Traditsioonilist söögijuttu ka. Kui võiks arvata, et kohaliku köögi eripärad on nädalatega lõplikult selgeks saanud, siis kaugelt mitte. Esiteks, siin on eri tüüpi söögikohad: malai omad, india omad ja hiina omad (leiab ka muude maade, kaasaarvatud lääne toitu, aga need on vähemuses). Lisaks erinevatele toitudele on neis erinevad ka süsteemid: kuidas sobiv toit leida, kuidas seda süüa, kes on söögikohas üldse operaator, kellega asju tuleb ajada jne. Teiseks, kui india ja malai köökides on seni käidud kohtades süsteemid suht samad, siis hiina kohtades varieerub see veel regiooniti oluliselt ja sõltub sellest, milline hiina hõim parasjagu regioonis toimetab. Näiteks Ipohis on enamuses end rännuhimu ja edukuse tõttu "Aasia juutideks" nimetavad hakkad (hakka people inglise keeles, eestikeelset vastet polegi õnnestunud leida), kes ka siinsele tinakaevandamisele aluse panid. Menüü, kui see üldse on, on väiksemates kohtades hiinakeelne ja infot hunniku järjekordsete traditsiooniliste toitude üle ei suuda salvestada, veel vähem neid toite kuskilt otsida. Söögikohas opereerib ühel pinnal mitu hiina perekonda, ühed teevad näiteks suppi, teised pirukaid, kolmandad majandavad jookidega jne. Istud ühes lauas ja iga asja eest maksad eraldi eri tüübile. Täna sai lõunal lihtsalt lauda istutud ja öeldud sõbralikule hiinlasele, et organiseeri mingit suppi, vaata ise millist. Ja supp tuli, arveks 3 ringgitit. Valget nähes ollakse valdavalt abivalmid, sest valgeid välkareid siin suurt ei liigu.

 

Kuna hotell, kuhu sai satutud, on sedakorda päris huvitav, siis olgu ka pilt hotelli aknast ja omapärasest magamisasemest. Siinsete hotellide osas on positiivne ka see, et tihti saab tiksuda katusel, ka käesolev postitus on seal kirja pandud.

 

 

Cameroni mägismaal

Kuala Lumpuri troopilisest kliimast sai edasi liigutud Eesti suvekliimasse ehk paika, kus temperatuur kõigub nii 14 ja 20 kraadi vahel ja praegusel aastaajal poole ajast sajab. Jutt käib siis KL-ist paarsada kilomeetrit põhja pool asuvast kuni 2000 meetri kõrgusele ulatuvast mägismaast, mis sai oma nime 19. sajandi lõpus piirkonda kaardistanud inglise maamõõtja järgi. See piirkond on sobiv kõikvõimalike kultuuride kasvatamiseks ja nii leiab sealt täna aedvilja-, maasika-, mesilaste-, liblika- ja muid farme, kuid kõige ulatuslikumalt on esindatud teekasvatus.

 

Mägismaal laiuvad šotlaste poolt rajatud ja praegugi śotlastele kuuluva ettevõtte BOH (Best of Highlands) istandused, kus musta töö teevad tänapäeval ära kohapealsetes kämpingulaadsetes moodustistes elavad Nepalist ja Bangladeshist pärit võõrtöölised. Tee valmistamise protsessi erinevaid etappe demonstreeritakse kõigile huvilistele ettevõtte tootmishoones.

BOH nimetab ennast Malaisia nr 1 teebrändiks ja Mr Boh, kes siin rahvast teemeistrite juurde juhatab, olla üks riigi esimesi reklaamiikoone, saades tuntuks juba 1970ndatel aastatel.

 

Üks tuhandetest võimalikest vaadetest teeistandustele:

 

Lisaks välismaalastele koguneb puhkeperioodidel soodsa kliima tõttu Cameroni mägismaale ka ohtralt kohalikke. Suurem sõelumine algas seal alates sellest nädalast, sest Malaisias hakkas terve detsembrikuu kestev koolivaheaeg. Lisaks kõikvõimalike farmide külastusele saab mägismaal matkata dźungliradadel, kuid hoolimata sellest, et rajad koos erinevate huviväärsustega on kaartidel kenasti tähistatud, neid tegelikkuses looduses enam olla ei pruugi. Ise näiteks otsisin džunglist lootusetult taga üht kõigil kaartidel ja infotahvlitel presenteeritud vaatetorni, mille kohta kohalikud hiljem enesestmõistetavalt ütlesid, et seda ju ei ole enam ammu. Ametlikul tuuril ranger´iga vesteldes selgus, et asi pole mitte selles, et tuurikorraldajad ei sooviks, et rahvas omapead džunglis tuterdaks, vaid, et alal polevat pikka aega olnud korralikku valitsejat. Väidetavalt pidi järgmisest aastast asja haldamise üle võtma RMK taoline moodustis, kes siis hakkavat piirkonda sisenemise eest raha küsima ja selle eest asju ka üksiküritajatele arusaadavamaks tegema. Minu võetud tuuri tipphetk oli uitamine (peamiselt küll turnimine) Mossy Forest´iks nimetatavas ürgset tüüpi metsavormis, mis meenutas justkui mingit filmistuudio tehiskeskkonda. Paraku kurtsid ka metsas ekslevad korraliku fototehnikaga tüübid, et fotode kaudu seda vinget kogemust pole võimalik edasi anda. 

 

  

 

Igas endast lugupidavas matkametsas on ka oma juga:

 

 

 

Liblikafarmis piirdus liblikate sektsioon kunagise valge radža James Brooke´i (kellest võib-olla tuleb juttu kunagi hiljem) järgi nime saanud Malaisia rahvusliblikatega, ülejäänud osas "liblikafarmist" sai lunastatud pileti eest jälgida jäneste, merisigade, kodulindude ja kapsapõllu rohijate tegemisi.

 

 

 

Püsirubriigiks kujunevas sööginurgas käsitleks täna sellist asja nagu steamboat. Tänu mitmetele kiiduavaldustele selle headuse suhtes (kuum roog pärast matka jne) laekusin mingil õhtul mägismaa tsentrumis Tanah Ratas pahaaimamatult vastavasse söögikohta. Kui valmistoodanguga poti asemel toodi lauale pliit, sain aru oma valearvestusest. Järgevalt tassiti lauda keeva veega pott ja kauss tavaariga ning anti instruktsioon, et pane aga tunde järgi asju potti. Kohalikud ise asusid muidugi distantsilt jälgima, kuidas masterchef toimetab. Kõik põhikoostisosad keevad varem või hiljem pehmeks, sellega pole muret, aga  eurooplastele tundmatute maitsetaimedega opereerimine, mis asjale teravust annab, on muidugi keerulisem kunst. Lõpuks sai küll keedetu nahka pistetud, kuid teravus sai "tunde järgi" selliseks timmitud, et hiljem lahmas mitu tundi silmist pisaraid ja ninast tatti.

Kui paljud asjad on mägismaal transpordikulude tõttu Malaisia keskmisest kallimad, siis jäi silma, et õlle hind oli mingitel arusaamatutel põhjustel odavam. Poest oli purk pooleliitrist Tais villitavat Elevandi õlut (Chang) võimalik soetada juba Eestile ligilähedaste hindadega (äkki see jätkub riigi põhjaosas ka edaspidi). Elevanti ennast võib teeistanduses presenteeritud jutustuse kohaselt tänapäeval siinkandis nähagi suuresti üksnes õllesildil. Veel 19. sajandil elanud inimesed ja elevandid džunglis harmoonias, kuid majandusarenguga kaasnenud istanduste rajamise järel jaganud elevandid ära, et džunglis leiduvale kraamile lisaks on meeldiv haugata ka värskelt istutatud kultuure. Plantaatorid, kes selle tulemusel elevante nottima hakkasid, tunnevad nüüd vastutust ja kühveldavad olulist raha projektidesse, mille eesmärgiks on järele jäänud väheste elevantide arvukusest sotti saada, neile "jalavõrud" panna ning nende liikumist satelliitide abil jälgida.