Welcome to Myanmar!

Pikka aega sõjaväelaste roolitud Birmas oli veel mõni aeg tagasi käibel nali, et George Orwell on elust Birmas kirjutanud kolm raamatut: üks neist kannab pealkirja „Birma päevad“, teised kaks on aga „Loomade farm“ ja „1984“. Kes lugenud, saab poindist aru. 1980-ndatel üritasid valitsevad kindralid näiteks asendada käibel olevad rahatähed 45- ja 90- ühikuliste kupüüridega, kuna 9 olnud kellegi kindrali õnnenumber, misjärel kaotas suur osa rahvast oma säästud. Seejärel nimetati aga riik ümber Myanmariks, kuna vana nimi Birma ei esindavat piisavalt kõiki riigis elavaid rahvuseid. Samuti otsustati rajada uus pealinn riigi keskosasse ja nimetada see „kuninglikuks linnaks“ (Naypyidaw). Viimastel aastatel on Myanmar või siis Birma – paralleelselt on käibel mõlemad nimetused – ennast välismaailmale avanud, olles üks neid riike, mis kutsub ka kogenud rännumehes esile „ohoo“ – efekti. 

Riigi endise pealinna ja praegu kommertspealinnaks nimetatava Yangoni (kunagi tuntud kui Rangoon) lennujaama saabudes läks seal parajasti vool ära. Sellest hoolimata suutis piirivalvur pimedas putkas pärast eelnevalt interneti teel tehtud e-viisa läbivaatamist taguda erinevatele dokumentidele sõna lausumata umbes 15 templit ning pärast seda tõsta käe, millest võis välja lugeda tervitust „Welcome to Myanmar“. Kuna lennujaamas paistsid erinevalt tavamaailmast olema mõistlikud valuutakursid, vahetasin jooksvateks kuludeks 50 dollarit, mille vastu ulatati umbes 75 000 vääringu väärtuses kummiga kinni pandult kohalikku raha ehk kjatti. Lennujaama uksel taksojuhtide võistkonna kaitsest läbi murdnuna tatsasin raudteejaama (lennujaam asub kesklinnast paarkümmend kilomeetrit eemal) ning juba võis kogeda ehedat elu. Võtsin rongipileti ostuks taskust esimese 5000-kjatise (ca 3,5 euri), mille peale raudteeametnik andis mõista, et kuule, ära laia siin oma rahaga. Pilet maksis 100 kjatti ehk nii 6-7 eurosenti ning vastava hinna vääriline oli ka peatselt saabunud rong. Lahtiste akendega moskiitosõbralikus rongis istuti selg vastu vaguniseina ning keskel lookles justkui pikk tänav, kus korvidega seiklevad müüjad oma kaupa pakuvad, kuhu lendab suvaline praht, ning kuhu kohalik rahvas ilastab rõõmsalt ka beetli närimisest tekkivat punast sülge.

Juba rongijaamas võis veenduda, et koolis õpitud lugemisoskusega pole siin suurt midagi peale hakata. Lisaks oma alfabeedile on Birmas ka numbrid nende omas kirjas ning mingeid paralleelseid transkriptsioone eriti esitama ei vaevuta. Eks tuleb siis vähemalt numbrid ära õppida ning kui keegi veel soovib seda teha, siis siin väike spikker.

https://en.wikipedia.org/wiki/Burmese_numerals

Myanmari sümboliteks on seeliku moodi riideese longyi, mida kannab siin enamus meesterahvaid ning põskedele päikese eest kaitseks tehtav pastamaaling thanaka, mis on peaasjalikult naiste ja noorukite pärusmaa. Kurssi tuleb end hakata viima ka kohaliku söögi- ja joogikultuuriga – esialgu on selgunud, et hommikujoogina ruulib siin vikatimaiguline roheline tee, mida kallatakse söögikohtades kuskilt leti all asuvast anumast. Suhkrut ei tunta ka korralikumates kohtades, soovi korral on oma teele võimalik lisada kondentspiima. Internet muide kirjutab, et Birma on riik, kus teed rohkem süüakse kui juuakse ja toob ära nimekirja roogadest, mille põhi- või kõrvalosisena teepõõsa lehti nosima peab. Õllejoomiseks on populaarsemad kohad, mida inglise keeli beer station´iteks nimetatakse ja kus vilgas elu käib juba viie-kuue paiku õhtul. Eesrindikum kaader – väljanägemiselt suhteliselt viiskakas - kütab sel ajal juba seal lisaks õllele mingit värvilist teravat (üksnes vee ja jääga), ilmselt siis kas viskit või rummi, tellimine käib seejuures pudelite kaupa. Hinnakiri on selline, et kahe euro eest saab sisse kangutada rohkem kui neli (väikest) kannu Myanmari nime kandvat õlut. Üheksa-kümne ajal õhtul hakkab elu linnas rahunema, väidetavalt vanade harjumuste tõttu, kuna sel ajal lõpetati linna elektriga varustamine. 

Yangoni keskuseks on ümber Sule pagoodi kulgev ringtee. Huvi pärast sai käidud ka pagoodi ehk siis budistliku pühapaiga sisemust kaemas. Pagoodi sisemuses asuv budismi sümboolikatega ring oli jagatud seitsmeks sektoriks päevade järgi ning igale inimesele huvipakkuv sektor pidi sõltuma sellest, mis nädalapäeval sa sündinud oled (aasta, kuu ja kuupäev ei tule arvesse). Huvitav, paljud meie kultuuri inimesed seda üldse teavad?  

Tänavapildis kerkivad esile kohalikud bussid – mitte, et nad sõiduriistana kuidagi erilised oleks, aga iga bussi uksel kõlgub reisisaatjana mingi jorss, kes karjub kohalikus keeles liini marsruuti nii, et see on mitme kvartali peale kuulda. 

Üldiselt peab esimeste päevade baasil tõdema, et jutud siinsete inimeste sõbralikkusest peavad paika. Peale nende lennujaamade taksistide ja paari alaealise, kes õhtuhämaruses tungivalt prostituuti üritasid müüa (kaupa ennast näitamata), ei ole senini keegi pealetükkivalt oma teenust pakkunud ega hoolimata just mitte eriti suurest valgete arvukusest, ei näita ka tänavapildis mingit kõrgendatud tähelepanu välja.