Tour de Langkawi*

Selle saare peal õnnestus roller laenutada juba oma guesthouse´ist: 25 ringgitit ehk veits üle 5 euro päev ja sõida kuhu tahad. Kuna keegi oli sellega eelnevalt ilmselgelt küljeli käinud, klõpsisin hilisemate arusaamatuste vältimiseks hunniku pilte, aga ei huvitanud ka aparaadi korrasolek enne ega pärast kedagi, öeldi, et vaata ise kas töötab. Ainult kiiver, mille kaitsevõime ei erinenud ilmselt suurt arbusikoorest, anti kaasa ja kästi peas hoida, kuna see olla põhiasi, ilma milleta sõitmise eest valgeid trahvitakse. Kuna ilma kiivrita sõitmise eest miilitsate huviorbiiti sattumisega on mul Aasiast ka varasemaid kogemusi, siis sellel tripil üritaks kiivrit ka väiksemate motoriseeritud otsade puhul ilusti peas hoida. Niisiis sai varustus üle kontrollitud ja elus esimest korda juhina vasakpoolsesse liiklusesse tormatud. Kuna Langkawil suuremaid liiklussõlmi pole, mis juhtme kokku jooksutaks ja suurematel teedel enne ristmikke reastumisjooned maas, siis oli ülesanne suhteliselt lihtne. 

Esimene sõidupäev sai peamiselt veedetud saare selles nurgas, kus asub geopark. Selle peamiseks atraktsiooniks on taevasse viiv cable car, mille juures passis ka enamus saarel viibivast musttuhandest turistist (olgu öeldud, et muudes paikades turistide rohkus küll kuidagi tunda ei andnud). Süsteem ülesse saamiseks käis nii, et ostsid kassast pileti ja siis öeldi sulle kellaaeg, millal üles saab minna. Kuna broneeritud kellaaeg oli umbes kaks tundi hiljem, siis eeldasin, et sellel kellaajal astud väravast sisse ja saad kohe sõiduki peale. Kuid maja sisemuses ehk siis cable car´i jaamas sees oli veel hordide viisi järjekordi, mis tuli ära seista - asiaatidele ikka väga meeldib järjekordades passida. Aga sedakorda oli järjekord ka seda väärt.

On elus nii mõndagi köisraudteed (või mis iganes selle cable car´i eestikeelne nimetus täpselt ongi) nähtud, aga selle asja kõrgust juba alguses lähedalasuva kose juurest nähes sai vaadatud, et mida hekki. Üles minnes tekkis tõsine huvi teada saada, mida kuradi moodi nad selle sinna ehitasid. Üleval on veel võimalik eraldi tasu eest minna skybridge´ile (vt pilti), aga mul jäi seal käimata, kuna tunde järgi seisin mingil hetkel kogemata valesse järjekorda ning pimedus kippus peale tulema. Aga polnud hullu, sest kolossaalseid vaateid pakkuvaid platvorme oli ilma taevasillatagi küllalt. Repliigiks olgu ka kõigile islamistidele öeldud, et kui õhtuse palvekorra ajaks ei peaks alla jõudma, siis taevasilla kõrvale on lisaks WC-dele ehitatud ilusti ka palveruumid, kus oma traditsiooniline sett on allahi vahetus läheduses võimalik ilusti ära sooritada.  

Teisel päeval sai vuratud kõigepealt Malaisia kõrgeima kose juurde, mille kõrguseks väidetavalt kohati kuni 200 meetrit. Kuna hüpata sai ka kose alla tekkinud nn basseini, ei saanud võimalust külmas vees kümmelda kasutamata jätta. Jätsin seljakoti kividel istunud kolme tüübi lähedusse ja kargasin vette. Mingil hetkel nägin, et tüübid läksid minema ja kui järgmisel korral koti poole vaatasin, proovis üks ahv parajasti seda endale selga ajada või muul viisil minema viia. Õnneks oli paar kivi läheduses, mida ahvi poole teele saata. Tagantjärele mõeldes oleks väga huvitav dokumentidest olnud vabaneda mitte inimvaraste tegude tõttu, vaid sel moel, et ahv viis need ära dźunglisse.  

See ahv tahtis pahandust teha:

Siin on tema kambajõmm:

Kosealune ujumiskoht ja kosk ise:

Edasi mõtlesin, et astuks korra ka krokodillifarmist läbi, aga kuna sellele lähenedes astus suvalisel hetkel põõsast sõiduteele jälle meetrine varaan, kellel sedakorda käis ka keel meetrijagu suust välja, ja oli tunne, et tuleb torkab sellega kohe võrril kummid läbi, siis tundus mõttetu maksta 30 ringgitit mingi uimase krokodilli vaatamise eest. Hiljem nägin ka varaanide liikluse eest hoiatavat silti. Peamiseks „wildlife’iks, mis teedel passis, olid siiski ahvid ja kui keegi oleks motikal kaameraga taga sõitnud, siis poleks mõnedel lõikudel olnud hetke, kui mõnd ägedas poosis ahvi kaadrisse poleks saanuks võtta. Käisin veel ühe kose juures ja kahes rannas ning sõitsin lõpuks Langkawi keskosas asuvasse mäkke, kust pidada olema parim vaade tervele saarele. Paraku, kui mäe all oli suurepärane ilm, siis mäe otsas lookles selline udu, et üleval asuv vaatetorn oli halva ilma tõttu kinni. Hea, et sadama ei hakanud, vihma ja libedaga oleks oma rolleriga tore sealt mäest alla tulla olnud.

Kokkuvõttes on nii Penang kui Langkawi kindlasti kohad, mida asjaolude kokkulangemisel võiks tulevikuski väisata. Selleks korraks on Malaisiaga mõneks ajaks kõik (võimalik, et paari kuu pärast satun tagasi veel Borneo saarel asuvatesse osariikidesse) ja kuna head tsitaadid kuluvad kokkuvõtete tegemisel ikka marjaks ära, siis lugesin mingi hetk mingit blogi, kus Malaisiat on kirjeldatud kui Aasiat algajatele, kus asjad on arusaadavad, tänavatel ei ole ülekaalus prostituudid ning transseksuaalid ja ühel mootorrattal ei sõida reeglina üle nelja inimese. Nüüd on siis aeg astuda järgmistele levelitele :)

* Selline tuur on ka päriselt olemas, kuid sõidetakse seda rolleri asemel jalgratastega ja lisaks Langkawile ka mujal Malaisias. Üritusele pani 1990ndatel alguse taaskord peaminister Mohamad ja ikka selleks, et riiki populariseerida. Mingil ajal oli isegi tegemist Aasia mainekaima velotuuriga, millest kõikvõimalikud rattamaailma ässad osa võtmas käisid.