Ipoh

Teel Cameroni mägismaalt Penangi saarele oli plaan väisata ka Peraki osariigi linnu Ipohit ja Kuala Kangsarit, mil mõlemal oluline roll Malaisia majandusajaloos. Neist teise istutati Malaisia esimene kummipuu, esimene sai aga tinakaevandamise keskuseks. Ipohisse sai mägismaalt bussiga, kuid Kuala Kangsari osas läks plaan vett vedama hetkel, mil nägin Ipohi rongijaamas kulgevat piletijärjekorda.

 

Seda, kus ja millal rahvamassid liiguvad ja kus nad ei liigu, ei saagi täpselt aru. Kuna Ipohi linna kujunemislugu tutvustavale tasuta tuurile olla samuti suur tunglemine, soovitati see ette broneerida, mida ma ka tegin. Hommikul kohale laekudes sain aga rõõmsalt üksi koos giidiga mööda maja jalutada ja tema hiina aktsendiga räägitavat juttu enda jaoks lahti dešifreerida. Endisesse džentelmenide klubisse rajatud muuseum ise oli väga huvitav, andes lisaks tinakaevandamise arenguloole ülevaate ka näiteks hiinlaste enim levinud hasartmängudest, oopiumi suitsetamise tehnikatest ja kohaliku prostitutsiooni ajaloost. 19. sajandi lõpul kui klubi (ehk siis praeguse muuseumi) hoone rajati, olid muuseas majandusarengu vahekorrad Aasias sellised, et prostituudiametit pidasid siinsete tinatöösturite ringkonnas sandikopikate eest peaasjalikult jaapanlannad.

 

Pildil on kujutatud klubilisi mängimas kunagist populaarset Hiina hasartmängu fan-tan, mida täna saab harrastada veel üksikutes Macao kasiinodes.

 

 

Kuna enam-vähem iga sajanditetagust autentset olustikku kujutava ruumi - olgu see siis sultani elamine Melakas või džentelmenide klubi pidajate eluruumid Ipohis - seinal huugab konditsioneer, siis sai giidilt, kes ise oli ühe klubi asjamehe järeltulija, küsitud, et kuidas enne elektrifitseerimise ajastut palavuse probleemiga toime tuldi, kas oli ka mingeid huvitavaid mehaanilisi leiutisi. Giid väitis, et ta ei tea ja pole sellele kunagi mõelnud, aga vist hoiti lihtsalt aknaid lahti ja magati tiheda sääsevõrgu all, et moskiitodelt malaariat ei saaks. Mulle tundub, et see akna lahti hoidmine enamikes paikades erilist efekti ei anna, pigem vastupidi - ehk siis küsimus jäi õhku.

 

Hasartmängude, oopiumi ja prostitutsiooniga seondub ka linna üks huvitavamaid tänavaid Concubine Lane. 1908. aastal rajatud kitsale tänavale ostsid rikkad hiinlastest magnaadid ning briti ohvitserid oma konkubiinidele majad ja käisid seal meelt lahutamas. Kui Malaisia 1957. aastal iseseisvus, läksid britid koju, asukad kolisid majadest välja ja Concubine Land´ina tuntud piirkond jäi unarusse. Viimastel aastakümnetel on enamik maju renoveeritud ning tänavast on saanud linna peamine turistitänav. Tõsi, kauplemist ja sagimist toimub seal peaasjalikult päevavalgel, õhtul oli ta inimtühi.

 

   

Alloleval pildil on kohalike poolt siinseks Taj Mahaliks kutsutav hoone. Sultani residents või pühakoda? Ei, hoopis raudteejaam. Toosama, kus hommikul järjekord uksest välja oli.

 

Ja selle vastas asuv samas arhitektuuristiilis raekoda, mida tiheda liikluse tõttu oli suhteliselt raske pildile haarata:

 

 

Traditsioonilist söögijuttu ka. Kui võiks arvata, et kohaliku köögi eripärad on nädalatega lõplikult selgeks saanud, siis kaugelt mitte. Esiteks, siin on eri tüüpi söögikohad: malai omad, india omad ja hiina omad (leiab ka muude maade, kaasaarvatud lääne toitu, aga need on vähemuses). Lisaks erinevatele toitudele on neis erinevad ka süsteemid: kuidas sobiv toit leida, kuidas seda süüa, kes on söögikohas üldse operaator, kellega asju tuleb ajada jne. Teiseks, kui india ja malai köökides on seni käidud kohtades süsteemid suht samad, siis hiina kohtades varieerub see veel regiooniti oluliselt ja sõltub sellest, milline hiina hõim parasjagu regioonis toimetab. Näiteks Ipohis on enamuses end rännuhimu ja edukuse tõttu "Aasia juutideks" nimetavad hakkad (hakka people inglise keeles, eestikeelset vastet polegi õnnestunud leida), kes ka siinsele tinakaevandamisele aluse panid. Menüü, kui see üldse on, on väiksemates kohtades hiinakeelne ja infot hunniku järjekordsete traditsiooniliste toitude üle ei suuda salvestada, veel vähem neid toite kuskilt otsida. Söögikohas opereerib ühel pinnal mitu hiina perekonda, ühed teevad näiteks suppi, teised pirukaid, kolmandad majandavad jookidega jne. Istud ühes lauas ja iga asja eest maksad eraldi eri tüübile. Täna sai lõunal lihtsalt lauda istutud ja öeldud sõbralikule hiinlasele, et organiseeri mingit suppi, vaata ise millist. Ja supp tuli, arveks 3 ringgitit. Valget nähes ollakse valdavalt abivalmid, sest valgeid välkareid siin suurt ei liigu.

 

Kuna hotell, kuhu sai satutud, on sedakorda päris huvitav, siis olgu ka pilt hotelli aknast ja omapärasest magamisasemest. Siinsete hotellide osas on positiivne ka see, et tihti saab tiksuda katusel, ka käesolev postitus on seal kirja pandud.