neljapäev, 22. detsember 2016

Phuket

Phuket on Tai suurim saar ning Bangkoki ja Pattaya kõrval ka üks riigi olulisematest turismimagnetitest. Välja paistab ta rohkem nagu poolsaare-moodi saar, sest saare põhjaosa eraldab mandrist üksnes kitsas väin, millest üle viiva silla kaudu hõlpsalt maanteed mööda (peamiselt vist tullakse siiski lennukiga) saarele pääseb. Saarelt võib leida pea poolsada randa ja ilmselt on iga teine eestlane ka mõnes nendest viibinud.

Millegipärast kujutasin ette, et enamik turiste liigub kuskil lõbusamates rannapiirkondades ning ülejäänud saar on suhteliselt rahulik, kuid tegelikult on terve saar päris korralikult välkaritega üle ujutatud. Kõikvõimalikke turistide koorimisele orienteeritud ettevõtjaid on niivõrd palju, et välja selgitamine, kust saab normaalse hinnaga teenust, võtab tihtipeale häirivalt palju aega. Näiteks võib tuua valuutavahetuse, kus kogu linn on täis putkasid, milles levinud valuutade ostu- ja müügihinnad erinevad ligi 5%. Ei saa aru välismaalastest, kes sellistel äridel eksisteerida lasevad ja sellest, kuidas neile üldse koolis matemaatika lõputunnistus välja kirjutati. Mitmel juhul (nt kust leida mõistlikku rollerilaenutust) on abi olnud ka hotellist. Peatusin nimelt saare keskuses Phuket Townis, mis asub enamiku randade suhtes saare vastasküljel. Kolmest päevast ühel sai rolleriga peamised rannad üle vaadatud ja jutuajamistega ülevaate sellest, kuidas võiks pikema puhkuse saarel ja selle ümbruses korraldada, aga hetkel suurt sellest ellu viia ei jõudnud, sest mõned edasised plaanid sai juba varem paika pandud.
Mis „õigete hindade“ leidmisel kokku hoida õnnestus, selle võttis ära kohalik miilits, kes rannapiirkonnas kõik valged rollerijuhid maha tõmbas ja neile rahvusvaheliste mootorrattalubade puudumise eest 500 bahti nägu trahvi tegi. Kellel need load olemas olid, sellel võeti ette järgmised punktid nagu kindlustus jne, ja kassapidaja laua juurde tuli ikka minna. Asi käis nii, et mingil lõigul, kus sisuliselt liikusid ainult valged oma rendirolleritega (ja mis oli pea ainus lõik saarel, kus rollerijuhtimine oli täiesti ohutu tegevus) olid 15-20 politseiniku liikluse kinni pannud - kõik võeti järjest maha, mingi vaidlemine ei aidanud ja saadeti laua juurde, kus lookles ees nii paarikümnest valgest koosnev järjekord. Väärteomenetluse protokolli pandi kõik asjaolud kohalikus keeles kirja ja selle ettenäitamisel järgmistele mentidele pidi juhtimisõigus mõneks ajaks lunastatud olema.

Üldiselt on liiklus Phuketil ikka teisest puust kui Langkawil, vahemaad on tegelikult päris pikad töristada ja silmad peavad paljudel lõikudel ikka 360 kraadi võtma. Mulle tundub, et see liikluse keerulisus ei saa algust mitte kaherattalistest, vaid autodest, millest suur osa on muid siinseid standardeid arvestades natuke liiga suured. Niikui külalaadses moodustises on mõnel Toyota Hiluxil või sarnasel riistal vaja kuhugi väiksesse putkasse asja ajama minna ja selle juht hakkab oma monstrumit sinna tee äärde manööverdama, teiste liiklejate loogilisi trajektoore kinni pannes, nii hakkab jube sõelumine, kus nii muud autod kui tsiklistid üritavad oma pilli sellest manööverdajast kiiresti kusagilt küljest mööda ajada ja tekitavad korraliku tohuvabohu. 

Kohalike käest sain soovitusi ka Phuketi läheduses asuvate saarte osas. Kunagi on taolisi soovitusi saanud ka erinevad filmimeistrid, sest vähemalt kaks läheduses asuvat saarestikku on täna massiturismi sihtkohtadeks just filmilinalt tuleneva tuntuse tõttu. Ühel neist resideerus kelm Scaramanga koos oma kääbusest teenri Nick-Nackiga Bondi-filmis „The Man with the Golden Gun“ ja too saar ongi täna tuntud James Bondi saarena. Teiseks on Phi Phi saared, kuhu Alex Garlandi raamatu „The Beach“ alusel valminud filmis võttis teekonna ette Leonardo di Caprio, ning millest üks saar on seetõttu kujunenud ülipopulaarseks noorte pummeldamispaigaks. Kaalusin ise ka korra nii ühe kui teise külastamist, aga mingit turistituuri nagu ei viitsinud võtta (või õigemini ei viitsinud eelmisel päeval otsuseid vastu võtta, mida järgmisel teha ja hommikul kuhugi ree peale saada on hilja) ja nii ta läks, äkki hiljem. 

Avaks ka natuke üldist tausta, kuna Euroopast vaadatuna näib Tai enamikule väga turvalise ja külalislahke riigina. Külalislahked nad ongi, kuid ilmselt ainult niikaua kui külaline opereerib kohalikus kultuuriväärtuste süsteemis ja ei suru peale enda omi – vastasel juhul ollakse valmis võitlema ja ajaloos on seda suudetud niivõrd edukalt, et tänini on Tai ainus Kagu-Aasia riik, mis pole oma territooriumile kunagi koloniste peremehetsema lasknud. Kohalike kultuuriväärtuste juurde käib ka kerge korruptiivsus, riik on maailma korruptiivsetemate riikide rankingus jälle paarkümmend kohta tõusnud ning huvilisi, kes oma isikliku äri hüvanguks sooviksid võimule pääseda ja konkurentide ärid (koos konkurentide enestega) kinni panna, leidub küllaga. Suvel prognoosis ajakiri Economist, et kui riiki oma autoriteediga stabiilsena hoidnud vana kuningas peaks surema, võib minna erinevate jõudude vahel suuremaks mürgliks. Tänaseks on kuningas läinud, eks näis, mis saama hakkab, kui leinaaeg möödas. Samuti käib kogu aeg korralik sissisõda riigi lõunaprovintsides, kus on palju moslemeid, kes üritavad  valitsuse vastu võidelda oma tavapäraste vahenditega, tuues igal aastal kaasa päris korraliku arvu hukkunuid.
Sööginurka ka: peale seda, kui sai mõned aastad tagasi loetud Andrus Kivirähki teost „Maailma otsas“, kus üks tegelastest pidas söögikohta, mille menüüs oli igal päeval ainult üks toit, mõtlesin, et ka Eestis võiks kõigesööjate rõõmuks selliseid kohti rohkem olla. Siis ei saa teha mingi kilomeetripikkuse menüü uurimise järel vale valikut ja ainsasse toitu on ka kokk kindlasti hingega panustanud. Siin on nii ühes kui teises riigis selliseid kohti ette tulnud (enim nt chicken-rice) ja kui seal juba mingi hulk kohalike moodi rahvast sees istub, on korralik maitsev kõhutäis soodsa hinnaga kindlustatud.
Olgu siia nii ilustuseks pandud siis ka üks umbes kahest pildist, mis ma üldse Phuketil tegin. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar