Cameroni mägismaal

Kuala Lumpuri troopilisest kliimast sai edasi liigutud Eesti suvekliimasse ehk paika, kus temperatuur kõigub nii 14 ja 20 kraadi vahel ja praegusel aastaajal poole ajast sajab. Jutt käib siis KL-ist paarsada kilomeetrit põhja pool asuvast kuni 2000 meetri kõrgusele ulatuvast mägismaast, mis sai oma nime 19. sajandi lõpus piirkonda kaardistanud inglise maamõõtja järgi. See piirkond on sobiv kõikvõimalike kultuuride kasvatamiseks ja nii leiab sealt täna aedvilja-, maasika-, mesilaste-, liblika- ja muid farme, kuid kõige ulatuslikumalt on esindatud teekasvatus.

 

Mägismaal laiuvad šotlaste poolt rajatud ja praegugi śotlastele kuuluva ettevõtte BOH (Best of Highlands) istandused, kus musta töö teevad tänapäeval ära kohapealsetes kämpingulaadsetes moodustistes elavad Nepalist ja Bangladeshist pärit võõrtöölised. Tee valmistamise protsessi erinevaid etappe demonstreeritakse kõigile huvilistele ettevõtte tootmishoones.

BOH nimetab ennast Malaisia nr 1 teebrändiks ja Mr Boh, kes siin rahvast teemeistrite juurde juhatab, olla üks riigi esimesi reklaamiikoone, saades tuntuks juba 1970ndatel aastatel.

 

Üks tuhandetest võimalikest vaadetest teeistandustele:

 

Lisaks välismaalastele koguneb puhkeperioodidel soodsa kliima tõttu Cameroni mägismaale ka ohtralt kohalikke. Suurem sõelumine algas seal alates sellest nädalast, sest Malaisias hakkas terve detsembrikuu kestev koolivaheaeg. Lisaks kõikvõimalike farmide külastusele saab mägismaal matkata dźungliradadel, kuid hoolimata sellest, et rajad koos erinevate huviväärsustega on kaartidel kenasti tähistatud, neid tegelikkuses looduses enam olla ei pruugi. Ise näiteks otsisin džunglist lootusetult taga üht kõigil kaartidel ja infotahvlitel presenteeritud vaatetorni, mille kohta kohalikud hiljem enesestmõistetavalt ütlesid, et seda ju ei ole enam ammu. Ametlikul tuuril ranger´iga vesteldes selgus, et asi pole mitte selles, et tuurikorraldajad ei sooviks, et rahvas omapead džunglis tuterdaks, vaid, et alal polevat pikka aega olnud korralikku valitsejat. Väidetavalt pidi järgmisest aastast asja haldamise üle võtma RMK taoline moodustis, kes siis hakkavat piirkonda sisenemise eest raha küsima ja selle eest asju ka üksiküritajatele arusaadavamaks tegema. Minu võetud tuuri tipphetk oli uitamine (peamiselt küll turnimine) Mossy Forest´iks nimetatavas ürgset tüüpi metsavormis, mis meenutas justkui mingit filmistuudio tehiskeskkonda. Paraku kurtsid ka metsas ekslevad korraliku fototehnikaga tüübid, et fotode kaudu seda vinget kogemust pole võimalik edasi anda. 

 

  

 

Igas endast lugupidavas matkametsas on ka oma juga:

 

 

 

Liblikafarmis piirdus liblikate sektsioon kunagise valge radža James Brooke´i (kellest võib-olla tuleb juttu kunagi hiljem) järgi nime saanud Malaisia rahvusliblikatega, ülejäänud osas "liblikafarmist" sai lunastatud pileti eest jälgida jäneste, merisigade, kodulindude ja kapsapõllu rohijate tegemisi.

 

 

 

Püsirubriigiks kujunevas sööginurgas käsitleks täna sellist asja nagu steamboat. Tänu mitmetele kiiduavaldustele selle headuse suhtes (kuum roog pärast matka jne) laekusin mingil õhtul mägismaa tsentrumis Tanah Ratas pahaaimamatult vastavasse söögikohta. Kui valmistoodanguga poti asemel toodi lauale pliit, sain aru oma valearvestusest. Järgevalt tassiti lauda keeva veega pott ja kauss tavaariga ning anti instruktsioon, et pane aga tunde järgi asju potti. Kohalikud ise asusid muidugi distantsilt jälgima, kuidas masterchef toimetab. Kõik põhikoostisosad keevad varem või hiljem pehmeks, sellega pole muret, aga  eurooplastele tundmatute maitsetaimedega opereerimine, mis asjale teravust annab, on muidugi keerulisem kunst. Lõpuks sai küll keedetu nahka pistetud, kuid teravus sai "tunde järgi" selliseks timmitud, et hiljem lahmas mitu tundi silmist pisaraid ja ninast tatti.

Kui paljud asjad on mägismaal transpordikulude tõttu Malaisia keskmisest kallimad, siis jäi silma, et õlle hind oli mingitel arusaamatutel põhjustel odavam. Poest oli purk pooleliitrist Tais villitavat Elevandi õlut (Chang) võimalik soetada juba Eestile ligilähedaste hindadega (äkki see jätkub riigi põhjaosas ka edaspidi). Elevanti ennast võib teeistanduses presenteeritud jutustuse kohaselt tänapäeval siinkandis nähagi suuresti üksnes õllesildil. Veel 19. sajandil elanud inimesed ja elevandid džunglis harmoonias, kuid majandusarenguga kaasnenud istanduste rajamise järel jaganud elevandid ära, et džunglis leiduvale kraamile lisaks on meeldiv haugata ka värskelt istutatud kultuure. Plantaatorid, kes selle tulemusel elevante nottima hakkasid, tunnevad nüüd vastutust ja kühveldavad olulist raha projektidesse, mille eesmärgiks on järele jäänud väheste elevantide arvukusest sotti saada, neile "jalavõrud" panna ning nende liikumist satelliitide abil jälgida.