Penang

"Kookost? Massaaźi? Rannalina? Ei taha? Aga äkki tahad näiteks raha vahetada - kuna on jõulud, siis ma teen sulle hea kursi.“ Penangi saare rannapiirkonnas viskas juba igasugu koomilisi agente, aga seda, mida vaja, agentidel pakkuda paraku polnud. Mõte oli päevaks või paariks võrr võtta ja sellega saar läbi sõita, aga Kagu-Aasiale ebaomaselt hakati laenutuskohtades rahvusvahelisi tsiklisti lube nõudma, ja kaherattalist esialgu rentida ei õnnestunudki. Kui Penangil sai seejärel kiiresti asutud olemasoleva ühistranspordi liikumismarsruute kaardistama, siis järgmisel saarel Langkawil, kuhu minna plaanis, igasugune ühistransport väidetavalt puudub. Georgtowni naastes sai kontoris, kus Langkawile laevapileteid müüdi ja mis muuhulgas tegeleb ka rollerilaenutusega, situatsiooni arutatud ja seal anti lootust, et Langkawil vast saab laenutada, kuna seal erinevalt Penangist liiklusmiilits puudub ja rendikontoril on ükskõik, millised load sul on või ei ole.

Penangil sai siis ringsõiduks mõeldud päeval liinibussi hüpatud ja kõigepealt edasisi plaane omamata saare otsas olevasse kalurikülla kütetud. Kaluriküla lõpus algas rahvuspark, mille väravas asuvale kaardile olid märgitud vägagi väljakutsuvad jalutamisrajad dźunglis. Valisin välja edasi-tagasi nii kolmetunnist jalutuskäiku nõudva teekonna Monkey Beachile. Etteruttavalt olgu öeldud, et Ahvide rannas ühtegi ahvi näha polnud, kuid see eest passis neid juba mõnekümne meetri kaugusel rahvuspargi väravast terve kari. Neist kõige tegijam jõi parajasti purgist spordijooki, paraku lendas purk fotografeerimissoovi peale minu suunas. Üldse oli rajal kohatud pärdikutega see häda, et nad ei tahtnud kuidagi poseerida. Seejärel nägin mõne aja möödudes vees ujumas umbes meetrist varaani, kes peale kerget kümblust kaldale kivide vahele kulgema suundus. Kuna selle eluka käitumiskommetega ma väga kursis ei ole, siis päris meetri kaugusele teda pildistama ei julgenud minna.

Otsi piltidelt varaani:

Pilte Ahvide rannast: ühel on märgata ka araabia turistide rannariietust. Nood siiski ei jõudnud Monkey Beach´ile mööda dźunglit turnides, vaid tulid sinna paadiga. Paadiga viiakse õhtul minema sealt ka päeval seal sööke-jooke müüvad tegelased ning nende müügikohtadest pidada saama kujundada endale korralikud ööbimisasemed sealses looduses öö veetmiseks, mis pidada olema väga huvitav kogemus.

Viimasel Penangi päeval sai külastatud saare üht suuremat turismiatraktsiooni, Penangi mäge, kust avanevad korralikud vaated kogu saarele ja ka üle väina Malaisia mandriosale. Mäkke viib rong, millele sai ostetud ühe otsa pilet, kuna mõtlesin, et pärast oleks vinge alla jalutada. Mäe otsas läks aga ühe tailannaga nii pikaks jutuks, et järsku oli pimedaks kiskunud ja selgus, et ülevalt ühe otsa pileteid osta ei saa. Lõpuks siiski asi lahenes, pimedasse dźunglisse ekslema mind ei saadetud, vaid lubati lollil välismaalasel ikka alla sõita ja oma pilet sealt osta.

Esimesel pildil mäest alla tuhisev rong ja teisel vaade (mis laivis nagu arvata võib, oli oluliselt parem):

Enne Penangi saare peal ekslemist ja pärast esialgseid Georgetowni päevi sai paar päeva tiksutud saare populaarseimas, kuid tegelikult suht mõttetus ja läbipaistmatu veega turismikuurortis Batu Ferringhis, kuna tavatingimustes särgi alla jäävad kehaosad oli vaja ka kuidagi pruunimaks saada. Said nad loomulikult punaseks, sest kesse põhjamaalastest ikka oskab ilma üledoosita päikest võtta. Aga ei tea, kas on see päevitusest või mingist telepaatilisest sidemest, aga viimasel nädalal olen täheldanud, et mind tänaval jalutamas nähes ei vaevu ükski tänava ääres passiv taksist enam sammu ette astuma ja oma pakkumist tegema. 

Päris mitmel korral on siin viimasel ajal tulnud jutuks, et sellises vormis reisimine on pigem nagu töö. Ei ole nii, et hakkad hommikul õlut jooma ja mõtled millega oma päeva ära sisustada, vaid ikka kõvad tunnid igas päevas kuluvad võimalike sihtkohtade osas info uurimisele ja selle läbitöötamisele, mõistlikumate lahenduste otsimisele, broneemiste jms peale. Peatselt peaksin läbi hakkama töötama Tai saartega seonduvat, millest mõnele on peale Langkawit plaan minna. Võrk on küll igasugu toredat infot täis, kuid sellega on see häda, et enamik neist on kahe-kolmenädalaste reiside baasilt kirja pandud ja sellistel reisidel opereeritakse teistsuguste summadega (eeskätt nt hotellide ja laevasõitude osas), kui kuid ringi tiksudes. Aga kel Tai lõunaosa saartega seoses oma kogemustest mingeid huvitavaid paiku välja pakkuda, siis andke kas kommentaarides või muul viisil ühendust võttes teada!