Kapten Francis Lightile anti 18. sajandi teisel poolel ülesanne leida Kagu-Aasiast baas, kust inglased saaks hakata piirkonnas äri ajama. Light kauples Kedahi (tänane osariik Malaisia põhjaosas) sultanilt välja Penangi saare, rajas sinna Kagu-Aasia esimese inglaste koloonia ning asutas saarele linna, millele pani toonase inglise kunni George III järgi nimeks Georgetown.
Praeguseks elab Georgetownis ja seda ümbritsevas linnastus üle poole miljoni inimese, kuid ajaloolises kesklinnas, mis kuulub sarnaselt Melaka linnasüdamele UNESCO maailmapärandisse, on elu sellest hoolimata väga tśill. Turiste liigub nii pilusilmseid kui valgenahalisi, aga sellisele tasemele linna ära turistindatud ei ole, et kohalikud igasugu agenditeenuste pakkumisega väga tüütavaks muutuks.
Selline mõnus linnapilt lausa kutsus õlut libistama ning kui peavoolukõrtsis esimene Tiiger sisse tõmmatud, tuli sammud seada linna kuumimasse napsusõprade kogunemiskohta ehk kellegi hiinlase poolt maksuvabalt s.t madalate hindadega opereeritava poe juurde. Siga leiab ju ikka pori ning nii koguneb sinna kohalik kui ka rahvusvaheline informeeritud seltskond ja süsteem käib nii, et võtad poest joogi ja siis istud poe ette, kuhu on pandud lauad ja toolid, vabale kohale ning alustad kõrvalolevate kaadritega juttu. Rahvusvahelises seltskonnas tuli mõne aja möödudes jutuks, et erinevalt suurtest rahvastest on eestlasena eripärane reisida, kuna kogu tripi jooksul ei pruugi kohata ühtegi teist eestlast ega saada rääkida eesti keelt. Möödus umbes viis minutit ja saabus õllekõhuga taat, kes oli end juba eelnevalt korda teinud, naases poest õlle asemel teravaga ja maandus meie lauda. Selgus,et tegemist oli prantslasega Courchevel´ist, kes mingit rahvusvahelist tööd tehes oli 1990-ndatel tihti Eestisse sattunud ja koos toonase soomlasest pruudiga ka tihedalt Saaremaad väisanud. Tüübil oli keelte peale kõvasti annet, sest kuigi viimased 20 aastat polnud Eestisse sattunud, mäletas ta väga palju eestikeelseid lauseid ja kaevas kuskilt välja sõnu nagu "kukeseen", "ajuvaba" jne. Mingil hetkel hakkas polüglott pikemalt rääkima Johannes Aavikust, kes olla omal ajal kirjutanud, et erinevalt mitmetest teistest Euroopa rahvastest hakkavad prantslased eesti keelt õppides seda rääkima aktsendivabalt, kuna sõnad on nende jaoks välja hääldatavad. Selliste jutuajamisteni võib siis jõuda poe juures.
Praeguseks elab Georgetownis ja seda ümbritsevas linnastus üle poole miljoni inimese, kuid ajaloolises kesklinnas, mis kuulub sarnaselt Melaka linnasüdamele UNESCO maailmapärandisse, on elu sellest hoolimata väga tśill. Turiste liigub nii pilusilmseid kui valgenahalisi, aga sellisele tasemele linna ära turistindatud ei ole, et kohalikud igasugu agenditeenuste pakkumisega väga tüütavaks muutuks.
Selline mõnus linnapilt lausa kutsus õlut libistama ning kui peavoolukõrtsis esimene Tiiger sisse tõmmatud, tuli sammud seada linna kuumimasse napsusõprade kogunemiskohta ehk kellegi hiinlase poolt maksuvabalt s.t madalate hindadega opereeritava poe juurde. Siga leiab ju ikka pori ning nii koguneb sinna kohalik kui ka rahvusvaheline informeeritud seltskond ja süsteem käib nii, et võtad poest joogi ja siis istud poe ette, kuhu on pandud lauad ja toolid, vabale kohale ning alustad kõrvalolevate kaadritega juttu. Rahvusvahelises seltskonnas tuli mõne aja möödudes jutuks, et erinevalt suurtest rahvastest on eestlasena eripärane reisida, kuna kogu tripi jooksul ei pruugi kohata ühtegi teist eestlast ega saada rääkida eesti keelt. Möödus umbes viis minutit ja saabus õllekõhuga taat, kes oli end juba eelnevalt korda teinud, naases poest õlle asemel teravaga ja maandus meie lauda. Selgus,et tegemist oli prantslasega Courchevel´ist, kes mingit rahvusvahelist tööd tehes oli 1990-ndatel tihti Eestisse sattunud ja koos toonase soomlasest pruudiga ka tihedalt Saaremaad väisanud. Tüübil oli keelte peale kõvasti annet, sest kuigi viimased 20 aastat polnud Eestisse sattunud, mäletas ta väga palju eestikeelseid lauseid ja kaevas kuskilt välja sõnu nagu "kukeseen", "ajuvaba" jne. Mingil hetkel hakkas polüglott pikemalt rääkima Johannes Aavikust, kes olla omal ajal kirjutanud, et erinevalt mitmetest teistest Euroopa rahvastest hakkavad prantslased eesti keelt õppides seda rääkima aktsendivabalt, kuna sõnad on nende jaoks välja hääldatavad. Selliste jutuajamisteni võib siis jõuda poe juures.
Juba majutusasutused kannavad siin huvitavaid nimesid:
Tänavapilti kõrtsihoonestusest:
Sellelt tänavanurgalt alustas oma teed maailmakuulsusele kuulus kingadisainer Jimmy Choo, mis on jäädvustatud asjakohase taiese kaudu:
Koloniaalpärandit meenutab ühe sümbolina kuninganna Victoria 60-ndaks valitsemise aastapäevaks püstitatud kellatorn, mis seetõttu on 60 jalga, kõrge.
Võtsin ette ka pikema jalutuskäigu, uudistamaks staadionit, millel löödud värav kandideerib sel aastal kolme finalisti hulgas FIFA maailma ilusaima kolli tiitlile ehk Puskase auhinnale. Paraku ümbritses staadionit kõrge plekist aed, mille tagant polnud suurt midagi vaadata ega pildistada, nii tuleb leppida ainult sildiga.
Üldse on Penangil inimesed kuidagi varmad juttu alustama, tihti läheb pikemaks vestluseks söögikohas ja eeskätt saab jutu peale hiina sugemetega malaislastega. Ühe sellisega sai guesthouse´is mitmel puhul Kagu-Aasia elu-olu üle mõtteid vahetatud. Tüüp valgustas, et kuigi hiinlased, malaid ja hindud käivad ühesoos lasteaias, on koolid kõikidele gruppidele eraldi ja kokku saadakse taas ülikoolis ning sellele järgnevas tööelus. Ühist Malaisia asja ajades saadakse malaide ja hindudega hästi läbi, aga lähemaks lävimiseks on tema sõnul malaid liialt moslemid ja hindud liialt juua täis või muude asjade mõju all. Linnades omavahel mingeid suuremaid pingeid ei olevat, maapiirkondades aga tõmmatakse aeg-ajalt klassivõitlus käima.
Malaisias oldud kolme nädalaga on ringgiti kurss suurte valuutade suhtes päris mitu protsenti kukkunud. Siinsel majandusel ei lähe praegu hästi, kuna liialt ollakse sõltuvuses oma peamise kaubanduspartneri Hiina käekäigust, kellel pole hetkel parimad ajad. Soodne ringgit toob aga Malaisiasse ohtralt välisturiste ning väidetavalt olla koguni 90-95% majutusasutustest detsembris ehk Kagu-Aasia suurel puhkuste perioodil välja müüdud, mida saab siin plaane tehes kogeda ka omal nahal. Malaislane veeretas osa süüd riigi halvast käekäigust valitsuse kaela, mis tema sõnul olla täielikult korrumpeerunud. Arutlesime ka naaberriigi Tai uue kuninga üle, kuid kuna teadupärast võib seal isegi kuningat kritiseeriva postituse laikimine sotsiaalmeedias tuua kaasa kopsaka vanglakaristuse, peab nende juttude vahendamise vist tulevikuks jätma.
Ipohist Penangile sõites sai lisaks praamile kasutatud esimest korda transpordivahendina rongi, mis sisaldas taaskord kõiki mugavusi ja tuiskas valdavalt kiirusega üle 150 km/h. Üldse on siinne transpordialane infrastruktuur, millest polegi suurt juttu teinud, väga korralik ja annab ka paljudele Euroopa riikidele silmad ette. Lõunast põhja kulgeb mitmerealine kiirtee, kus iga mõne kilomeetri järel on mõni mitmetasandiline ristmik, teedel kulgevad ühissõidukid on valdavalt mugavad ja hilinemine ei ületa üldjuhul akadeemilist veerandit. Kogu selles virr-varris on natuke tahaplaanile jäetud jalakäija. Linnades kohati lihtsalt pole kuskilt üle tee minna või kui seda spontaanselt teha, siis autod on kõik jalakäija jaoks mingite eriti lollakalt tuunitud klaasidega, millest sa ei näe korralikult läbi, et mida see juht seal teeb ja kas ta on sind märganud või mitte.
Malaisias oldud kolme nädalaga on ringgiti kurss suurte valuutade suhtes päris mitu protsenti kukkunud. Siinsel majandusel ei lähe praegu hästi, kuna liialt ollakse sõltuvuses oma peamise kaubanduspartneri Hiina käekäigust, kellel pole hetkel parimad ajad. Soodne ringgit toob aga Malaisiasse ohtralt välisturiste ning väidetavalt olla koguni 90-95% majutusasutustest detsembris ehk Kagu-Aasia suurel puhkuste perioodil välja müüdud, mida saab siin plaane tehes kogeda ka omal nahal. Malaislane veeretas osa süüd riigi halvast käekäigust valitsuse kaela, mis tema sõnul olla täielikult korrumpeerunud. Arutlesime ka naaberriigi Tai uue kuninga üle, kuid kuna teadupärast võib seal isegi kuningat kritiseeriva postituse laikimine sotsiaalmeedias tuua kaasa kopsaka vanglakaristuse, peab nende juttude vahendamise vist tulevikuks jätma.
Ipohist Penangile sõites sai lisaks praamile kasutatud esimest korda transpordivahendina rongi, mis sisaldas taaskord kõiki mugavusi ja tuiskas valdavalt kiirusega üle 150 km/h. Üldse on siinne transpordialane infrastruktuur, millest polegi suurt juttu teinud, väga korralik ja annab ka paljudele Euroopa riikidele silmad ette. Lõunast põhja kulgeb mitmerealine kiirtee, kus iga mõne kilomeetri järel on mõni mitmetasandiline ristmik, teedel kulgevad ühissõidukid on valdavalt mugavad ja hilinemine ei ületa üldjuhul akadeemilist veerandit. Kogu selles virr-varris on natuke tahaplaanile jäetud jalakäija. Linnades kohati lihtsalt pole kuskilt üle tee minna või kui seda spontaanselt teha, siis autod on kõik jalakäija jaoks mingite eriti lollakalt tuunitud klaasidega, millest sa ei näe korralikult läbi, et mida see juht seal teeb ja kas ta on sind märganud või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar