Põhja-Tai

Kuigi blogisse kirjutamise jaoks tundub aega üha enam nappivat (või aega nagu oleks, saab ju tunde kuskil bussides ja mingeid asju oodates molutatud, aga enamikus neist on ebamugav kui mitte võimatu kirjatööga tegeleda, kirjatööks sobivates paikades on aga muudki teha), püüan siiski lubadust pidada ja kuni Eestisse naasmiseni seda asja siin käigus hoida. Panen seegi kord kirja kiire ülevaate objektidest, mida vahepeal külastatud on. 

Chiang Maist nii 150 kilomeetrit põhja pool asub Chiang Rai nimeline linn ja selle lähedal kuulus modernistlikus stiilis Valge Tempel, mille üks Tai kunstnik 1990-ndatel aastatel kavandas, ehitada lasi ja seda praegugi omab. Tempel sai hoobilt populaarseks ka külastajate seas ning nüüdki tungles seal laupäeva hommikul kell 9 juba hordides turiste. Asja väline külg on vaatamist väärt, sisemuses on tegemist suvalise budistliku pühakojaga. Kusagilt jäi silma Margna & Jõekalda & Co Kagu-Aasia seiklusi kokkuvõtva sarja reklaam ja sealtki jooksis Valge Tempel läbi, mis tähendab, et suuremad huvilised Eestis saavad selle omalaadse kunstitaiese peatselt ka teleka vahendusel ära kaeda. 

Lisaks sai ära käidud Kuldses Kolmnurgas, kus saavad kokku Tai, Laose ja Myanmari piirid ning mis oli aastakümneid maailma oopiumikaubanduse üheks sõlmpunktiks. Samasse lähedale on rajatud ka Tai üheks atraktiivsemaks muuseumiks peetav Oopiumi hall, mis annab mahuka ülevaate oopiumi kasvatamise ajaloost, oopiumisõdadest ja oopiumi kasutamisviisidest kuni narkootikumide kahjulike mõjude tutvustamiseni välja. Ajaloost on huvitav mainida, et 19. sajandi lõpust kuni pea eelmise sajandi keskpaigani teenis Tai kuningriik pea veerandi oma kogutuludest oopiumimaksudelt.  

Kolm riiki ühel pildil ehk esiplaanil Tai, vasakul üle jõe Myanmar ja paremal üle jõe Laos:

Lõpuks sai Taist üles leitud ka koht, kus ühtegi teist farangi ei olnud ehk Doi Samer Dao mägi, mis tailaste hulgas on kultuslikult populaarne öise tähistaeva ja päikesetõusu vaatamiseks. Kohale sai sinna loksutud mitme lokaalse iseloomuga bussiga ning viimane ots tuli võtta pimedas mootorrattaga mäkke sõites, telkimisvarustus nii kaheksasse kotti jaotatuna mootorrattal. Huvitav on märkida, et kohalike mõttemaailm ei tööta mitte selles suunas kuidas kottide arvu vähendada, vaid kuidas kõikvõimalik kola kõige efektiivsemalt motikale ära paigutada, ise uudishimulikult jälgides, kuidas sa sellega sõitma hakkad. Mäe otsa oligi pühapäeva ööseks kogunenud hulgaliselt kohalikke, aga nii kui hommikune päikesetõus möödas, pani umbes kolmveerand neist sealt keravälgu kiirusel leekima ja mingi aja möödudes oligi püsti ainult meie telk. 

Nüüd aga plaan seada sammud või õigemini bussi- ja hiljem paadinina Laose poole ja  Luang Prabangis püüan siis ka esmamuljed sellest riigist kirja kribada.     

Chiang Mai

Kui seni ei osanud ma Tai linnadest midagi suuremat arvata, siis ajaloolise Lanna ehk Tai põhjaosa pealinn Chiang Mai jättis väga mõnusa mulje juba algusest peale. Võib-olla oli asi pisut ka selles, et Myanmarist sinna saabumine on nagu ajarännak nii 1980-ndate Eestist mõnesse tänapäeva maailma metropoli. Kanalitega ümbritsetud vanalinnaga Chiang Mai on või vähemasti tundub esiteks väga puhas ja kuigi valgeid liigub linnas vaata, et rohkem kui kohalikke, on tegemist valdavalt kohapeal elavate välismaalaste ja nooremapoolse rändurite kaadriga, kellest enamik ei ole sinna paketireisile läbustama tulnud, vaid kulgeb normaalsete inimeste kombel linna arvukates ja õdusates istumiskohtades. Kõik see annab linnale kuidagi mõnusa vibe i, jää või pikemalt elama. Olemas on ka go-go baarid koos kõige muu Taile omase stafiga, aga need asuvad vanalinnast veidi eemal ja nende „töötajaskond“ tuleb tülitama ainult siis, kui sa spetsiaalselt antud linnakus ringi liigud. Ise sai koos kaaskonnaga kahel õhtul külastatud hoopis kahte erinevat elava muusikaga kohta ning viimase paarikümne aasta rokiklassikat omas võtmes töödelnud kohalikud bändid jätsid väga suurepärase mulje, õhtu edenedes hüppas publik korralikult lava ees. Samas hakkas silma, et mingis keskpärases jazziklubis oli juba seitsmest õhtul uksest välja ulatuv kuulajaskond, kuid seda eeskätt seetõttu, et kohta pidada promoma Lonely Planet. Üldse on Lonely Planetist sõltuvuses olevate ekskurssantide arv Aasias võtnud hoomamatud mõõtmed, mõni välkar jookseb söögitänaval vastu posti nagu Pokemonide tagaajaja, kuna ei saa ka söögikohta otsinguil enam nina Lonely Planetist välja. 

Myanmarist Hpa-Anist Taisse tulles olin soetanud oma guesthouse´ist pileti bussile piirilinna Myawaddy´sse. Hommikul võttis guesthouse´ist peale mind mingi auto ja kuigi ma eeldasin, et tegemist on transferiga bussijaama, korjati linnast peale veel kaks inimest, ja auto ise osutuski „bussiks“, mis nii kolme tunniga piirile ära viskas. Edasi jala üle silla, paberid korda, templid passi ja teiselt poolt piiri ehk Mae Sotist sai kohe võetud mototaksist, kes linna teises otsas asuvasse bussijaama ära viskas. Bussijaamas sai selgeks, et päeva ainus buss Chiang Maisse on juba väljunud ja sinna pääsemiseks tuleb sõita mikrobussiga nii 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Taki, et sealt siis bussiga edasi sõita. Kui infost küsisin, et millal minibuss Taki ka minna võiks, öeldi, et „istu siin, me kutsume, kui buss tuleb.“ Ma otsustasin aga kõigepealt jalutada peldikusse ning tagasiteel nägin busside väljumiskohas posti sildiga Tak. Istusin sinna maha ning tunni aja pärast saabus ka esimene mikrobuss, kuhu peale ei mahtunud. Teise tunni järel kordus sama lugu. Nii kolmanda tunni järel jalutasin infosse tagasi, et mis värk on ning sealt öeldi, et „ma ütlesin sulle, et istu siin, mitte seal (ca 30 meetrit eemal), istu nüüd siia.“ Selgus, et mingid mikrobussid tulid hoopis bussijaama ette ning need viisid mitte Taki, vaid umbes 2 kilomeetri kaugusele, kus asus siis "õige" ehk tegelik Taki sõitvate mikrobusside jaam. Ehk kokkuvõttes sai raisatud nii 4 tundi, millega ma oleks jõudnud jalutada umbes 10 korda õigesse jaama ja tagasi. Eurooplastel ja asiaatidel on ühesõnaga väga erinev arusaam sellest, misasi on info. Õhtuks ma lõpuks Chiang Maisse siiski jõudsin, sest Taki kulgenuna oli õige buss seal juhuslikult õnneks täpselt ees. 

Chiang Mais sai aga taas kaks päeva võrriga ringi rallitud, sihtideks peamiselt mäed koos mägiküladega, mõni kosk ja teele ette jääv looduslik vaatamisväärsus. Sai ka miilitsale taaskord sülle sõidetud, aga seekord ei tähendanud hommikune kontroll mitte üksnes valgetelt raha kasseerimist, vaid seireks võeti maha kõik motosõidukid. Kohalike abil õnnestus pääseda noomitusega ja 500 bahti enda taskusse jätta. Sai väisatud ka kohalikku kõrtsimälumängu, kus lubatud rahvusvaheliste küsimuste asemel tuli vastata kellegi śotlase poolt eriti räige śoti aktsendiga ette loetud briti sodile, sekka ka mõni küsimus Ameerika seriaalidest. Kohutav, kuidas üks saarerahvas ei saa aru, et maailma nabaks ei ole nende impeerium. Näiteks Aasiast ei olnud seejuures mitte ühtegi küsimust, mida ju Aasias toimuva ürituse puhul eeldada võiks. 

Kuna ka spordivõistlusi vaatamiseks sel hooajal ilmselt just palju ette ei satu, tuli oma silmaga üle kaeda rahvuslik võitluskunst ehk muay thai. Poksimisega alustatakse areenidel juba nii õhtul kaheksast, aga ca kell 23 avatakse uksed kõikdele soovijatele, mistõttu õnnestus sel ajal sinna laekudes pea kaks matśi tasuta ära näha, millest teises keegi ameeriklane kohaliku vikerviisi saatel endast peajagu lühema tai poksija õhtu lõpetuseks nokki lõi. 

Kuigi templite vaatamisest on üleküllus, sai siiski paari Chang Mai vanalinnas asuvat templit vaatamas käidud. Ainukesse, mis oleks huvi pakkunud, otsa kahjuks ronima ei lubatud.

Vahepeal jäi teele ette arvukalt kirsipuid: 

Hpa-An

Viimaseks peatuspaigaks Myanmaris on Kayini osariigi pealinn Hpa-An riigi kaguosas. Kayini osariik oli varasemalt tuntud kui Kareni osariik, kuna selle põhielanikkonna moodustavad kareenid. Nende näol on tegemist siis oluliselt laiemal territooriumil (sh ka Tais ja Myanmari põhjaosas) elava rahvaga, kes pidanud Birma keskvõimuga üle 60 aasta kodusõda, ametlik rahuleping on siiani sõlmimata. Kui eelmisel kümnendil Eesti ajakirjanduses Birmast juttu tehti, siis minu mäletamist mööda nii kolmel juhul neljast oli teemaks kareenidega seonduv, keda sõjaväelaste juhitav Birma valitsus allumatuse eest süsteemselt kiusas. Kui mujal Myanmaris on riigi lipp ilusti tänava- kui külapildis aukohal, siis siin lehvivad budismi lippude kõrval peaasjalikult osariigi ehk kareeni rahva omad lipud. Teedel kohtas ka automaatidega sõjaväevormis tüüpe, aga millise relvaüksuse või armeega parajasti tegemist on ja mida valvatakse, seda ma igaks juhuks küsima ei läinud. 

Hpa-Anis mul majutust ette polnud broneeritud ja nii seadsin bussijaamast sammud linna populaarseima seljakotirändurite majutuse ehk Vendade Soojade külalistemaja (Soe Brothers Guesthouse) suunas. Seal pakuti kuue dollari eest öö tuba, mille sissekäik on rõdult ja ainsaks mugavuseks voodi kõrval nurgas uugav ventilaator. Kuna ka ülejäänud ruumid ilmselt suurt paremad polnud, ei viitsinud edasi otsida ja selline mõnus ühiselamu tunne tekkis. Enamus guesthouse´is viibitud ajast saab istuda rõdul ja sealt käib läbi kõvasti rahvast, kel igaühel oma lugu rääkida. Asjatoimetusel tuleb käia koridori lõpus, sooja vett pole (kuna kliima on kuumaks läinud, kärab leige vesi küll) ja peldikute interjöörgi meenutab TTÜ ühiselamut nii aastast 1995, ainult selle vahega, et kolmveerand peldikutest on siin üksnes jalajäljed. Aga tõenäoliselt on peldikupotid ühed viimased asjad, millest kohalikud siin puudust tunnevad, sest potti ei leia tõenäoliselt ka enamikust majapidamistest.

Siia tulemise eesmärgiks oli kena loodusega ümbruses ringi vurada ja seda sai 6000 kjati eest (odavam kui mujal ja korralik) renditud võrriga ka tehtud. Päevaga jõudis külastada kahte suurepärast objekti – Saddani koopaid ja Zwegabini mäge. Saddani koopa külastus kujutas endast umbes kilomeetrist jalutuskäiku massiivses koopas ja koopa teisest otsast väljumist. Tagumisest koopasuust üle luha minnes oli aga veel teinegi koobas, kuhu kohalikke siseturiste enam ei viidud, ning kus sai veel mitusada meetrit märkimisväärses pimeduses ja tühjuses edasi astuda. Kuna koopas asusid mitmed budistlikud sümbolid, kvalifitseerus see pühapaiga alla, mis tähendas, et pimedas koopas teravate kivide otsas tuli tallata paljajalu. Lõpuks sai esimese koopa lõpu juurest 1500 kjati eest paadiga läbi kolmanda koopa tagasi algusesse.
  

Koopa sissepääs:

Vaade välja koopa tagaküljest:

Teise koopa sissepääs:

Paadid sõitmas kolmanda koopa poole:

Teiseks atraktsiooniks võetud Zwegabini mägi on kareenide üks sümboleid, isegi nende tähtsaim jalgpalliklubi ei kanna mõne linna nime, vaid on nimetatud Zwegabin United´iks. Mäe otsa ronimine maailma lihtsaimate hulka ei liigitu, vähemalt tund aega treppidest üles ja enamik ajast otse püstloodis. Kohale jõudes oli tunne nagu suusatajal pärast Tour de Ski lõputõusu. Õnneks ei pidanud seda püha teekonda läbima paljajalu. Mäe otsast muidugi leidis taaskord pagoodi, aga selle kõrvalt viskas korralikke vaateid kogu ümbruskonnale. Põhimõtteliselt on võimalik mäele jääda ka ööbima (ka minu käest küsiti mäe otsas, et kas tahad ööseks jääda),  et viljeleda birmalaste lemmiktegevust ehk päikeseloojangu ja -tõusu vaatamist - vajadusel leiavad mäe otsas toimetavad mungad kõigile soovijatele ulualuseks mingi kuuri.

Mäe poole sõites:

Vaade mäe otsast kõrvalmäele:

Kuskilt mäe otsas olnud templikoonuse tagant paistab ka Salween, mis kulgeb Jangtse ja Mekongiga paralleelselt ja mille ääres Hpa-An asub:

Kõik, kes Kagu-Aasia asjadest natuke rohkem jagavad, on arvamusel, et viie või hiljemalt kümne aasta pärast on see praegune siiraste ja lõbusate mingalabaaride riik orienteeritud tursimile nagu Thailand. Mehed jäävad seelikuid ja naised ilusaid värvilisi riideid kandma ka edaspidi, ja ka beetel ilmselt ei kao suust ega thanaka põskedelt, kuid välismaalaste arvu kasvuga hakatakse neid eeskätt nägema kui rahalaevu, ja turismitööstus võtab siin peatselt uued pöörded. Nii, et kes tahab veel ehedat Birmat näha, siis vutt-vutt kähku siia. Praegu liiguvad riigi külastajad suhteliselt sarnast ruuti, mistõttu näisid mulle vaid seljakotirändurite poolt väisatavas Hpa-Anis pooled valged lõustad juba tuttavad, kuna neid oli kuskil muus paigas, kas mõnel matkal, bussis või öömajas juba nähtud. Praegu näib, et võiks mingi seltskonnaga paari aasta pärast siia tagasi tulla ja traditsioonilisematest marsruutidest ka veidi kõrvale kalduda. Siin oldud kuu jooksul on kõige rohkem koos pilti tegema ja näppima tulnud siseturistid, mis näitab, et nende igapäevases tegevuskohas on meeter üheksakümnese valge kolli nägemine suhteliselt haruldane sündmus.  

Sööginurka panen ühe pildi Myanmari traditsioonilisest nn side dish´ist, mille lõhn levib üle paljude kohalike tänavakohtade, peletades oma aroomiga sealt eemale, kuigi asja maitsel iseenesest pole viga. Ma olen nii kolmes kohas küsinud, et misasi see on ja korraliku vastust pole saanud, inglise keeli sour leaf on vist kõige informatiivsem seletus, aga sellist asja nagu interneti andmetel päris olemas pole. 

Edasi kulgen Tai suunas - internetist leitud juttude põhjal peaks busside-veoautode-piiriületuse kombo olema ühe päevaga selliselt tehtav, et õhtuks jõuab siit Tai põhjaosa pealinna Chiang Maisse. Kuidas päriselus asjad käivad, selgub peatselt.

Golden Rock

Kullast kivi, mida mäest takistab  alla veeremast üksnes Buddha juuksekarv, on Birma budistide hulgas nii umbes tähtsuselt kolmas pühapaik. Igast riigi vähe budistlikumast ühissõidukist,  poest või hotellist leiab Golden Rock´i foto. Uskmatu jaoks on pühast kivist veidi suuremaks atraktsiooniks huvilisi mäe jalamil asuvast Kinpuni külast mäe otsa kivi juurde toimetavad veoautod, mis pakitakse paksult rahvast täis ja mille sõidukiirus valitakse selline, kus hiljem tunned, et vedas, et serpentiinil kastist välja ei lennanud. 

Kuldne jurakas ise:

Sellisega kihutati üles:

Igaühte pühade reliikviate juurde ei lasta:

Golden Rocki juurde tulin ma tegelikult seepärast, et ei viitsinud 20 tundi järjest bussiga sõita ja mõtlesin, et viieteistkümnenda sõidutunni järel võiks tiba puhata ja järgmisel päeval edasi sõita. Alustatud sai ööbussiga, mis üllatas siinseid standardeid arvestades oma mugavusega ja jõudis pärast 12 tunnist sõitu Inle järve äärest hommikul kell pool seitse Bago nimelisse linna. Mulle pileteid müünud agent väitis, et astud bussijaamas maha ja poole tunni pärast saabub samasse bussijaama buss, millega saab Kuldse kivi suunas edasi sõita. Bussijaama asemel nägin aga bussist väljudes tänava äärde tassitud lauda, mille taga istusid vennad, kes vahendasid kõike, mida üldse vahendada annab. Pidin tunnikese nende laua juures istuma, siis viidi mind võrriga kuhugi tee äärde, hääletati mööduv buss maha ja pandi mind sinna peale. Seegi buss oli hea ja sai veel tunnikeseks silma kinni lasta, kuid kokkuvõttes puudub vähimgi kindlus, et see oli see buss, kuhu ma pileti olin ostnud ja loomulikult ei olnud selle bussi õige hind see, mida ma agendile olin maksnud. Tõsi küll, jutt käib kahest-kolmest eurost, mille kõik need agendid ja vahendajad omavahel ilmselt ära said jagada. 

Poole seitsmest ja ilmselt veelgi varem hommikul käib tänavatel juba tihe sagimine. Jääb arusaamatuks, mis ajal tüübid siin üldse magavad, või teevad nad seda nii peenelt vahetustega, et petavad välismaalase ära. Üks aeg, kui oma ärides tavaliselt põõnatakse, on pärastlõuna, mil ringi kondab üksnes välismaalane, ja ka õhtul on enamikus paigus kümnest rahu majas, nii et umbes tund aega hiljem saab valdav osa kohalikke kotile pugeda. Samas suuremates linnades jäi silma, et pärast äride sulgemist koonduvad kohalikud tänavatele ise sööma-jooma. Baganis kohatud korealane rääkis, et talle muidu Myanmar väga meeldib, aga baarihundina peab ta siiski tagasi Laosesse minema, sest seal käib korralik baarielu-melu igal pool poole ööni, siin aga on pärast kümmet täielik vaikus. 

Ja sujuvalt ka sööginurga juurde: seekord üldtuntud reeglist, et söö seal, kus kohalikud tüübid söövad (siis need, kes ei söö kodus). Selleks aga peab kõigepealt ära tabama, mis ajal kohalikud üldse söövad ja sellega pole ma ligi kuu aja jooksul veel hakkama saanud. Myanmaris on valdav osa söögikohtadest suure osa päevast tühjad või siis joovad kohalikud seal üksnes teed, mis on igal laual kannuga vabalt tasuta saadaval (kui esimestel päevadel tundus nende tee paljudes kohtades selline Murru vangide värk, siis nüüd läheb ludinal ja ilma igasuguse suhkruta). Või siis istuvad kohalikud beer station`ites ja tegelevad seal põhitegevusena millegi muuga kui söömine. Saa siis neist aru ja selgita välja, mida nad söövad!

Inle järv

Shani osariigis mägede vahel asuv Inle järv on kõige pikemas kohas 22 kilomeetrit pikk ja kõige laiemas kohas 10 kilomeetrit lai. Järvesoppides asuvad ujuvkülad, kus käib tavapärane külaelu, ainult et kuiva maad asendab vesi, teid kanalid ja autosid-mootorrattaid paadid. Bagani templite järel Myanmari turismiatraktsiooniks number kaks olev järv tundus netist loetu põhjal olevat nii ära turistindatud, et ma tükk aega kaalusin, kas sinna üldse minna. Aga kokkuvõttes olen rahul, suure järve peal need turistid hajuvad ära ja kui muude asjadega väga mööda ei pane, on järveelamus nauditav. 

Järvest põhja pool asuvas Nyaung Shwe linnakeses, kus enamik rändureid peatub, on turistidest kiiremini paljunenud kohalike ettevõtjate arv, mistõttu osutusid teenuste hinnad kardetust oluliselt soodsamateks. Järvetripi jaoks jagatakse igal pool foorumites ja blogides kaks peamist soovitust: leida korralikult inglise keelt valdav paadimees ja teha endale eelnevalt selgeks, kuhu sa järve peal täpselt minna tahad, sest vastasel juhul tassitakse sind üksnes mööda turistilõkse. Esimese soovituse täitmine on keeruline, kuna need vennad, kes korralikku english´it tönkavad ilmselt ei sõida enam paadiga, vaid on selle ameti vahetanud tulusama agenditöö vastu. Teine soovitus oli mul samuti täitmata, sest Baganis sai samuti siiakanti suunduvate inimestega kokku lepitud, et võiks koos paaditripile minna. Nende plaanid aga muutusid ning nii sai hommikul ärgatud ilma konkreetse tegevuskavata. Piisas aga paadisadama lähedal asuvast hotellist viis meetrit välja astuda, kui juba pakkus üks paadiomanik terveks päevaks paati oluliselt odavamalt hindadest, millest ma kuulnud ja lugenud olin. Ilmselt oli kell paadimeeste mõistes juba hiline, kuna kõik turistid oli varakult järvele toimetatud, ja paadimees nägi viimast võimalust oma paadile selleks päevaks teenistus leida. Läbirääkimistega veel mõned tuhanded kjatid alla ja nii 10 euri eest võis vabalt ka endale privaatset paaditrippi lubada. Sai kiirelt interneti abil mingi nimekiri kohtadest kokku pandud, hotelli retseptsionistilt paar soovitust lisaks, nimekiri paberile kirja, see paadimehele ette, ja läks sõiduks. Lisaks sai kolm korda üle korrata, et mingitesse poodidesse ja turgudele me ei sõida, ostmiseks (mille pealt paadimehed mingit tulu saavad) täna ei lähe. Tagantjärele vaadates oleks nimekirja võinud veelgi pikema teha. Kohustuslikud sigaritehas, päikesevarjude töökoda ja paadiehitajate tehas olid paadimehe initsiatiivil programmis ikka sees, aga need kohad, mille ise välja olin kaevanud, väärisid enamasti vaatamist. 

Tomatikasvatus ujuvates aedades:

Sigari- ja päikesesvarjuvalmistajad tööhoos:

Ujuvkülad:

Ujuv mungaklooster:

Kalamehe stiilinäide:

Taas üks tiigipuust sild:

Homme sõidan veel järve ümbruskonnas rattaga ringi ning siis on aeg ära proovida ööbuss. Nimelt on siin paralleelselt tulnud lahendada tõsisemat logistikaülesannet, kuna on vaja sõita punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Mingit keskset andmebaasi bussiaegade kohta internetis mõistagi pole; meie mõistes mingit bussijaama, kust infot saaks, selles linnas ei eksisteeri; pileteid müüvad linna peal laiali asuvates putkades agendid. Igal agendil on seejuurees diil mingi konkreetse bussifirmaga ja teiste firmade busse pole nende jaoks olemas. Peamiselt sai agentidelt teada seda, et punkti B on võimalik jõuda kas kella neljast-viiest hommikul või seitsmest õhtul. Mõlemad on ajad, kus väljavaated koha pealt edasi minevat bussi leida ei ole just parimad. Lõpuks õnnestus siiski linna pealt leida agent, kes haldab vähe suuremat bussiliinide võrku ja koos lahendasime logistikaülesande ära, kuid ainult ööbussi abil.

Bagan

Kuskil teise aastatuhande alguses ehitatud Bagani templid on Myanmari turismi tuntuimaks
reklaamiartikliks. Erinevatel andmetel asub 40 km² suurusel maa-alal kas 2000, 4000 või 6000 templit - ühesõnaga nii palju, et keegi pole neid kunagi viitsinud täpselt kokku lugeda. Eelmisel aastal käis Baganist üle suuremat sorti maavärin, mistõttu paljud templid on hetkel tellingutes ja/või viltuste tornidega ning ülemistele tasanditele nendesse ronima ei lubata. Osad tee ääres asuvad suuremad templid on turiste ja nännimüüjaid paksult täis, kuid samas leiab ka selliseid ronitavaid templeid, kus rahvast on vähe või oled täiesti üksi. Istud seal templi otsas ja lihtsalt vahid suu ammuli seda maastikku. Kõige populaarsem on templi otsas istumine päikeseloojangu ja päikesetõusu ajal, esimest sai ka ise korduvalt nauditud, teise ajal on tavapäraselt kahjuks muud tegemist.

Ise seiklesin templite alal kaks päeva. Kui esimesel päeval kütsin ringi jalgrattaga, siis teisel päeval katsetasin sellist vahvat sõiduriista nagu e-bike ehk siis elektrimootoriga roller. Väidetavalt Bagani piirkonnas välismaalastele päris võrre laenutada ei tohi, mistõttu on kohalikud ettevõtjad leidnud lahenduse e-bike´ide laenutamise näol, pakkudes neid siin igal pool. Kui teoreetiliselt peaks selle laetud aku nii 80-kilomeetrise rännaku ära kestma, siis paljud laenutatavad riistapuud on juba nii juustuks sõidetud, et tegelikkuses ei kesta aku halligi või ilmnevad seal üsna ruttu mingid muud hädad. Ka mulle anti algul näppu aparaat (välimus korralik, ei osanud midagi kahtlustada), mille aku peatselt tõrkuma hakkas, kuid telefonikõne peale tuldi ja vahetati asi korraliku sõiduriista vastu ümber. Aga muidu tore hääletu sõiduk. 

Bagani piirkonda sisenev välismaalane peab tasuma umbes 20 dollari väärtuses arheoloogilise tsooni maksu, mille vastu antava piletiga võid kogu tsoonis s.t linnas ja tempilte vahel piiramatu aja liikuda. Pileti olemasolu võidakse iga kell kontrollida, praktikas küsiti seda minu käest reaalselt ühel korral ühe rahvarohke templi juures. Bagani poole sõites istus bussis aga kaks juuti (otseses, mitte kaudses mõttes), kes ilmselt olid välja töötanud geniaalse plaani, kuidas sellest maksust viilida. Nõrk koht nende plaanis oli see, et nad ei eeldanud, et raha tullakse küsima juba bussis. Nii nad siis keerutasid ja valetasid seal oma veerand tundi, et nad on üksnes läbisõidul, ja kõik ülejäänud bussi reisijaskond vaatas seda tsirkust pealt. Aga pileteid müüv visa birma naisterahvas ei andnud alla ja lõpuks tuli ka israeliitidel füür oma tengelpungast välja otsida. 20-dollarilise maksu osas käis mingil hetkel kohalikus ajalehes arutelu, kas seda mitte tõstma ei peaks, sest Kambodźa olla väidetavalt Angkori templite külastamise päevamaksu tõstnud sel aastal 20-lt dollarilt absurdse 37-ni. 

Panen siia ka paar pilti, juurde võib leida neid igalt poolt alates Lonely Planeti esikaanest kuni kõikvõimalike Myanmari tutvustavate internetisaitideni. Ja lõpuks ei suuda ükski pilt ikka vahetut kogemust edasi anda.

Homme aga jälle „tööle“ ehk kaheksast viieni bussiga sõitma ja kui juba Birmas olla, siis on üle vaja vaadata ka Myanmari turismiartikkel number kaks ehk Inle järv.

Hsipaw ja Pyin oo Lwin

Vaikselt põhja poole liikudes olen jõudnud 22. ja 23. laiuskraadi vahele. Et niimoodi jätkates kogemata Eestisse välja ei jõuaks, püüan edaspidi end lõunapool hoida. Külmaga siin enam nalja ei ole, millest andis esmakordselt märku Mandalayst põhja poole suunduvale bussile kogunenud rahvas, kes kandis kasukaid ja karvamütse. Kuna nende jalatsivalik piirdus valdavalt siiski palja jala otsa käivate plätudega, võis eeldada, et väga karmiks asjad siiski ei lähe. Soojad riided on tulnud sellegipoolest välja otsida, sest siin mägedes langeb temperatuur praegusel aastaajal tõesti öösiti alla 10 kraadi. Kui Mandalayst 200 kilomeetri kaugusel kirdes asuv Hsipaw oli veel talutav, siis geograafiliselt nende vahel paiknevat, aga kõrgemal asuvat Piyn oo Lwin´i valitseb pärast päikesekuumuse kadumist karge Eesti sügisõhk, aga siseruumides puuduvad igasugu küttesüsteemid ja magada tuleb tekikuhja all. Mägipiirkonda mineku eesmärgiks oli Hsipaw lähedal matkata ja sõita Hsipaw´st Mandalay suunas tagasi Pyin oo Lwini rongiga, mis oma nii kuue- või seitsmetunnise teekonna käigus ületab ka maailma üheks atraktiivsemaks raudteelõiguks peetava Goteiki viadukti. 

Kui pikalt inglise kolonistide üheks kohalikuks valitsemispunktiks olnud ja seetõttu tänagi mitmete koloniaalstiilis hoonetega ehitud Pyin oo Lwin jääb administratiivselt veel Mandalay regiooni, siis Hsipaw asub Shani osariigi põhjaosas. Shani osariigi põhielanikkonna moodustavad shanid on tai päritolu rahvas, kes peamiselt elabki Birmas nimetatud osariigis, kuid samuti ka mujal Myanmari, Hiina, Tai ja Laose piirialadel. Neil on oma keel, mis ülesehituselt sarnaneb tai keelega, kuid mida kirjutatakse birma alfabeedile sarnanevas kirjas. Seda keelt õpetatakse mõnedes koolides ja kloostrites (põhiõppetöö käib Shani osariigis siiski birma keeles) ja enamus shani rahvast oskab seda küll rääkida, kuid kirjutada mitte. Huvitav on märkida, et mitmed välismaalastega asjatada püüdvad Hsipaw ettevõtjad on endale võtnud oma tegevusalale viitavad inglisepärased aliased ning nii tegutsevad linnakeses näiteks Mr. Food, Mr. Shake, Mr. Bike, Mr. Hike, Mrs. Popcorn (see peab siiski korralikku kohvikut, mitte ei äritse popkorniga), kuskilt jooksis läbi ka Mr. Bean, aga viimase tegevusala ei jõudnud välja selgitada. Aga ka näiteks Mr. John, Mr. Charles, Mr. Donald jne.

Hsipaw mägedes ja shani mägikülades sai kõnnitud kaks päeva, neist teise päevadistants ulatus üle 30 kilomeetri. Kui esimesel päeval sai liigutud omapäi (suuresti koos poolakatega, kes samades paikades teel olid), siis teisel päeval otsustasin juhuks, kui grupp kokku saadakse, giidiga teenuse kasuks, lootuses, et äkki giid räägib huvitavaid jutte Birma kohta laiemalt. Grupp saadi kokku, lisaks minule veel paar britti ja kolm hollandlast ja giidiks oli kohalik geograafiahuviline jorss (kes teadis isegi Eesti pealinna), kes valikut igati õigustas. Ilma giidita ei soovitata seal üldse eriti kaugele mägedesse kondama minna, sest kodusõja aegadest võib ümbruskonnas olla maamiine ja külades resideeruda erinevaid sõdureid-partisane, kes ei taha mingil juhul välismaalaste tehtavatele piltidele sattuda. Nimelt on Birmas, nagu giid jutustas, siiamaani tegutsemas üle 90 erineva armee. Lisaks riiklikule sõjaväele on igal osariigil oma armeed, mis tihti riigi sõjaväe vastu välja astuvad, näiteks nõudmaks oma osariigile suuremat sõltumatust (päris iseseisvust siiski keegi ei taotlevat). Samuti on rohkem või vähem põrandaalused armeed erinevatel rahvusgruppidel ja need siis võitlevad vastavalt vajadusele kas riigi või mõne osariigi armee vastu, taotledes peaasjalikult oma rahvale eraldi osariigi loomist. Vajadusel võivad erinevad armeed ühiste eesmärkide nimel koopereeruda, et näiteks erinevatest nurkadest riigiarmee pihta tuld anda, ja nii tuleb väiksemaid konflikte pidevalt ette. Alles paar kuud tagasi oli ka Hsipaw (see on shanipärane nimi, birmapäraselt on linnakese nimi Thibaw) läheduses tulistamist olnud, mis olla giidi sõnul turistide arvukust piirkonnas sel aastal oluliselt kahandanud. 

Malaisias ja Tais ajalehti lugedes oli Kagu-Aasia ehk siis ASEAN-i regiooni uudistest pidevalt esikohal Birma lääneosas Rakhine osariigis elavate moslemiusku rohingjade kohtlemine Birma valitsuse poolt, mis on endaga kaasa toonud rohingjade põgenemislaine eeskätt islamiusulistesse riikidesse nagu Malaisia ja Indoneesia. Kohati nimetatakse lehtedes Myanmari valitsuse tegevust rohingjate suhtes koguni genotsiidiks. Giid, kes ise oli samuti islamiusku, väitis, et tegemist on suuresti propagandistlikel eesmärkidel üles puhutud teemaga, kus üks või teine riik üritab oma mõjuvõimu (või siis n.ö oma riikliku usu mõjuvõimu) piirkonnas laiendada, konflikti olemus seisneda aga eeskätt rohingjade separatistliku armee tegevuse mahasurumises riigiarmee poolt. Suur osa Birmast rohingjasid omaette rahvaks üldse ei pea, nende käsitluses on tegemist suvaliste põgenikega Bangladeshist.

Matkal endal oli külaelu nagu Aasia külaelu ikka - ega muud oskagi välja tuua, kui mingil hetkel sai näha uudset karjatamisviisi, kus vanamutt oma kahe härja pihta, et need soovitud suunas läheks, ragulkaga kivisid lasi.

Myanmari teine rongisõit sai ette võetud Hsipaw´st Pyin Oo Lwin´i, kuna nimetatud distantsil liiklev rong läbib 19. sajandi lõpul ameeriklaste poolt ehitatud Goteiki viadukti ehk siis kuristiku kohal kõrguva raudteesilla, millest üle sõitmist peavad asjatundjad üheks silmapaistvamaks raudteeatraktsiooniks maailmas. Myanmari esimese rongisõidu olin ette võtnud pealinnast Mandalaysse ja kuigi lahtiste akendega rong hirmsalt kõikus, oli ruumi laialt ja üritus jättis bussisõiduga võrreldes pigem positiivse mulje. Seekordne rong pidi väljuma Hsipawst vist midagi 9.34 – hea, et nad graafikusse sekundeid taha ei kirjuta – ja kuna mõnikord juhtuvat, et rong saabub pool tundi varem (no ei usu mina, et kellegi silmad selles riigis mingit rongi pool tundi varem saabumas on näinud), siis kõik kohalikud soovitasid 8.30 raudteejaamas kohal olla. Jaamas selgus, et rong tuleb siiski nii pool tundi graafikust hiljem nagu tavaliselt ja pileteid hakatakse müüma s.t välja kirjutama, sest see on suur ja tähtis paberitöö, 15 minutit enne rongi saabumist. Seega ei õnnestu siin riigis vist ühtegi bussi- või rongireisi nii alustada, et tunni või kaks kusagil jaamas molutama ei peaks ja bussi- või rongisõit on ikka nagu üheksast viieni töö. Rongijaama oli kogunenud ohtralt teisigi välkareid ning paljud neist eelistasid reisida peamiselt kohalikega mehitatud puupinkidega ordinary klassis. Kuna aga on teatud risk, et mõni kohalik vend võib lisaks neljale riisikotile rongile saabuda ka näiteks kuke ja kahe põrsaga, siis ennast sellises seltskonnas seitse tundi istumist väga ei ahvatlenud, ja soetasin eurose ordinary asemel pileti kaheeurosesse upper klassi. Viadukti saabudes olid kõik udupeente kaameratega fotograafid paremad positsioonid rongi atraktiivsemal küljel vallutanud, oma fööniga ma sinna trügima ei läinud ja panen siia hoopis vaatamiseks ühe vastavateemalise video selle distantsilõigu kohta.  

https://www.youtube.com/watch?v=zEkHlfUdtZk&t=307s 

Pyin oo Lwinis oldud päeval sai renditud motosõiduk ning seekord anti majutuskohast kätte 125-kuubikuline korralik relv. Külastatud sai sellega linna ümbruses asuvaid koskesid ning botaanikaaeda. 70-meetrised kosed olid nähtutest ühed vägevamad, nende juurde alla pidi laskuma jala ja ühtlasi sai nende juurest tagasi tulles korraliku mäkketõsutrenni. Kuna mingite sõidukitega päris koskede juurde ei saa, ei käi seal tavapäraselt eriti rahvast. Täna (nagu ka botaanikaaias, mis oli lihtsalt suur lahmakas ilus territoorium, aga millegi väga erilisega silma ei paistnud peale järjekordse välismaalaste eri-piletihinna) oli aga liikvel väga palju birmalasi, kuna oli jälle riigipüha, sedakorda Full Moon Holiday ehk siis täiskuu püha. Botaanikaaias trehvatud riisikaupmehena töötav kohalik väitis, et tõepoolest on siin iga täiskuu ajal selline püha, siis ta saab oma poe kinni panna ja samuti ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. 

Sööginurka asendab täna jooginurk. Kuna kohalike hulgas on nii beer station´ites kui muudes sobivates urgastes kõige populaarsemaks tegevuseks kohaliku viski (joodaivamaks margiks Grand Royal) timmimine, siis hoolimata enda tavapärastest eelistustest, tuli ka see kraam ära proovida. Soetasin Hsipaw´s 1200 kjati eest (vähem kui euro!) 175 grammise pudeli – klaasiga seal keegi seda ei müü – ja proovisin kombinatsioonis nii paljalt, koolaga kui veega ning selgus, et viimased kaks varianti on täiesti joodavad. Automaatselt tagas antud tegevus ka kohalike külastajate tunnustuse. Pyin oo Lwinis leidsin aga beer station´i, kus müüdi ülitervislikuks vetikaks peetavast spiruliinast pruulitud õlut, mida on Mandalay õlletehas valmistanud juba 130 aastat. Praegu müüakse seda õlutit väidetavalt vaadist üldse vaid üksikutes Mandalayst põhjas asuvates beer station´ites ja leitud jaam ollagi hotellipidaja väitel Pyin oo Lwinis ainuke selline. Veerand tundi pärast beer station´is maandumist oli seekord pool samas tarbimiskohas istunud kohalikku kaadrit juba minu lauda liikunud, õllid ees ja suud punast beetlit täis. Tõsi küll, mingit väga asjalikku vestlust aktsentide sobimatuse tõttu sealt välja ei arendanud. Üldse tundub, et oleksin birmalaste jaoks pidanud paki oma CV-dega kaasa tarima, sest viimastel päevadel on kõikvõimalikes paikades suvalised inimesed jutustama tulnud ja peatselt sellekohaste küsimusteni jõudnud.

PS Kuna Myanmaris tuleb korralikku wifi ühendust enamikus paikades oodata veelgi kauem, kui nende ronge, siis seekord pilte ei pane.  

Mandalay

Mingalabar! See tervitushüüd on kõige tuntum birmakeelne sõna ja ainuke, mille ma riigis veedetud kümnekonna päevaga omandanud olen, kuna hoolimata püüdlustest näiteks kohalikus keeles „aitäh“ öelda, pole mul seda endale pähe ajada õnnestunud.

Viimased päevad on möödunud Birma ülemise osa keskuseks olevas riigi suuruselt teises linnas Mandalays ja selle ümbruses. Jälle on tegemist ühe endise pealinnaga, mille otsustas omale valitsemiseks rajada 19. sajandi keskpaiga Birma kuningas Mindon. Kuningad ruulisid Mandalays 1885. aastani, mil britid Birma vallutasid ja koloniseerisid. Kuningriigi aegadest on alles veel kuningapalee koos seda ümbritseva linnakuga, muud tolleaegsed ehitised hävisid kas tules või pommitati puruks II maailmasõjas. Ja kui koloniseerimisest juba juttu tuli, siis sel nädalal tähistas Birma ka oma iseseisvuspäeva, nimelt 4. jaanuaril 1948 vabanes riik brittide võimu alt ja kuulutas end iseseisvaks. 

Mandalay linnaplaan on nagu ruuduline vihik ja tänavatel pole nimesid, vaid on numbrid. Kui on vaja minna näiteks 80-ndal tänaval asuva objekti juurde, mis asub sellega ristuva 28-nda ja 29-nda tänava vahel, ütlevad või juhendavad kohalikud, et see asub 80-28-29. Samuti tähendab selline linnaplaan, et iga 50 meetri tagant on ristmik, ning peale umbes kolme valgusfooriga ristmiku on ülejäänud ristmikel ainult see reegel, et reegleid ei ole. Kui vaba auku näed, siis vajuta aga signaali ja lenda peale! Ise sai liikluskorraldust testitud kolmel eri viisil - jalgrattaga, võrriga ja jala - ja kõige lihtsam tundus neid ristmikke võtta motikaga kolonnis sõites. Jalgrattaga tugevama õigusel põhinevas liikluses väga palju ära ei tee ja jala võisid mõne koha peal ootama jäädagi, kuni üle tee pääseb. Jalakäimine on üldse paras peavalu, sest asiaadid (eriti siin linnas) on aru saanud, et kõnnitee on bisneesi tegemiseks, kõnnitee äär selle teenindamiseks ja jala võib soovi korral käia keset teed autode vahel.

Panen olukorra illustreerimiseks ka mõned pildid. 

Mingil päeval sai laenutatud roller ning sedakorda anti päevinäinud aparaat, millel polnud peegleid ega töötanud ka ükski näidik. Hotelli juurde toodi see kusagilt laenutusest ning olukorra kohta kütusepaagis ütles retsepsionist mulle sõidukit üle andes, et „ära muretse, pandi täis“. Mõtlesin, et sõidan esimesse kohta, paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Sagaingi mäe otsa ja siis tśekkan igaks juhuks paaki, aga kui poole mäe peal peatuse tegin, võrr enam käima ei läinud, ja selgus, et paagist tulevad ainult aurud. Õnneks kohaga joppas, sai vabaga tagasi mäest alla lastud ja all juba tee ääres jorsid müüsid pudelitest bensiini. Teekond oli iseenesest aga väga tore, kaassõidukitena ilmusid vahepeal teele ka hobukaarikud ja härjavankrid.

Vaade Sagaingi mäelt, taamal paistab Irrawaddy jõgi, mis läbi Myanmari voolates on üheks selle riigi sümboliks. Alumine pilt tehtud üle jõe viivalt sillalt ja seal paistab taustal omakorda Sagaingi mägi.

Vahepeal viskas teele ka hordides lapsmunkasid, üldse pidi enamus Myanmari munkadest toimetama Mandalay ümbruses. Uudseks vaatepildiks olid roosas kostüümis tüdrukmungad (või ma ei teagi, kuidas neid nimetama peaks).

Birmas kasvab rohkem kui pool maailma tiigipuudest (inglise keeles ongi puu üheks paralleelnimetuseks ´burmese teak´) ja nii pole imestada, et sealt leiab ka maailma pikima ja vanima säilinud tiigipuust silla. Kohalikud käivad rohkem kui kilomeetri pikkusel sillal päikeseloojangut vaatamas: üldse on päikeseloojang asiaatide arvates väga tähtis sündmus ja parimate sihtkohtade hulka kvalifitseeruvad ainult need, kust on võimalik päikeseloojangut jälgida.

Siin ka mõned Mandalay linna turistiobjektid: 

Nähtavat objekti nimetavad birmalased maailma suurimaks raamatuks (internetist leidud info baasil, sest kohapeal ühtegi inglisekeelset silti ma ei näinud), sest igas sellises kuudis on kivisse raiutud üks lehekülg budistide püha teksti tripitakat. 

Paar pilti kuningalinnakust, mis pidada olema Pekingi „keelatud linna“ selline väiksem vend. Kuningapalee juurde minekuks peab välismaalane maksma 10 000 kjatti ja paleeni jõudmiseks tohib liikuda ainult mööda kindlat teed, mida valvavad relvastatud sõjaväelased. Tõsi küll, üks neist imiteeris oma automaadiga parajasti kitarrimängu ja lõõritas laulda. 

Puust klooster, mis troonib Tripadvisor´is Mandalay vaatamisväärsuste edetabelit. 

Siit algab paarituhandest trepiastmest koosnev teekond Mandalay mäele, mis läbib mitmeid pühapaiku ja mis tuleb seetõttu ette võtta paljajalu. 

Autentse Birma toidu otsinguil sai läbi astutud ka kohalikku kööki pakkuvast restoranist, nimeks sel loomulikult Mingalabar. Lisaks põhiroale tuuakse seal erinevates kausikestes kõrvalroogasid (side dishes inglise keeli, ei oskagi seda eesti keelde panna), ühes kausikeses näiteks oad, teises kurgid, kolmandas muus köögiviljad, neljandas tśilli jne. Teisel pildil siis järelroog, mis kujutas endast assortiid erinevatest Myanmari magustoitudest. Kõht sai kõvasti punni ja maksma läks kogu see kaks (või kaksteist) käiku kokku miski 6 eurot. 

Mingil päeval sattus näppu kohalik inglisekeelne ajaleht, mis võttis kokku 2016. aasta olulisemad märksõnad Birma jaoks. Üheks selliseks oli „lollid turistid“, kus näiteks olid toodud keegi hispaanlane, kes tätoveeris endale jala peale Buddha kuju, ning hollandlane, kes peksis laiali budistide riituse (need toimuvad siin selliselt, et keegi munk kõneleb või laulab midagi mikrofonisse ning see on siis kaugele kuulda), kuna see häiris tema und. Mõlemad saadeti oma tegude tõttu riigist välja.