Yangon

HUA! Suhe kalendriga on juba selline, et 31. detsembril sai umbes neli korda kontrollitud, et kas täna ongi see päev. Või see alles tuleb. Või on kurat juba möödas. Väga selge pole ka kohalike suhe kalendriga. Kui Tais oli bussipiletil ametlikult kirjas, et elame aastas 2559, mis tähistab siis Buddha surmast möödunud aastaid, siis esialgu on veel ebaselge, millise aastaarvuga Birmas ametlikus asjaajamises opereeritakse ja millal uue numbri ette viskab. Meie ajaarvamise uut aastat tähistati aga kohalikus hiiglaslikus linnapargis Myanmari väidetavalt läbi aegade populaarseima rokkbändi Iron Cross kontserdiga. Et aimu saada, millega tegu, panen siia lingi nende paariaastatagusele juubeli-live´ile.

https://www.youtube.com/watch?v=VBE2j-XRyic

Kontserti väga nautida ei saanud, sest neid asiaate on ikka kuradima palju ja sinna parki oli kogunenud vist pool Birmat. Käis lõputu sagimine kuulamisväljakule ja tagasi, lisaks tuli õlle järel käia pargist väljas asuvas supermarketis ning siis otsida õllekotiga ühte nii kolmest võimalikust sissepääsust parki. Vanadele rokipeerudele kohaselt laval rohkem jutustati, kui pillilugusid mängiti, kuid kui õigeks rokiks läks, üürgas kogu publik iga kui viimast salmi kaasa. Repertuaaris sisaldus ka lääne bändide kavereid (AC/DC „Highway to Hell“ näiteks) ja kui kell 12 sai, põrutati taeva poole ka umbes kolm raketti. Pargist paar tundi hiljem tagasi tsentrisse tatsates jäi silma, et hoolimata uusaastaööst olid kõik populaarsed õllekad juba kinni, kuid kohalik rahvas vitsutas mitmel tänavanurgal väikestel taburettidel oma uue aasta esimest tänavatoidueinet süüa.  

Siin paar pilti ka kõnealusest pargist, mis tehtud mingil päeval, kui oli teadmata, mis seal aastavahetusel juhtuma hakkab:

Ahjaa, tegevus käib endiselt Yangonis, mida miskipärast ´idamaade aiaks´ nimetatakse ning mille nimi tähendavat tõlkes, et ´ei enam vaenlasi ega ohte´. Kui soovitakse lõpetada sõda ja sõlmida rahu, oleks just asjakohane tulla tegema seda siia 18. sajandil asutatud linna. Üks suvaline tänavapilt ka:

Linna ilmselt külastatavaim vaatamisväärsus on Shwedagoni pagood, mida birmalased ise selle 99-meetrise kõrguse tõttu maailma suurimaks kullast monumendiks nimetavad. Kui kohalikule rahvale, keda liigub seal arvukalt, on pühapaiga külastamine tasuta, siis välismaalane võetakse sisenemisel pühapaika rajalt maha ja viiakse lunastama 8000-kjatist piletit. Õnneks saab selle eest kaasa ka paar asist infovoldikut nii pagoodi enda kui ka kogu Yangoni kohta.

Buddha püha hammas:

Kohalikud tüübid laupäeva sektoris Buddhade pead pesemas:

Läbi sai astutud ka U Thanti majast. Tegemist on tuntuima Birmast võrsusnud diplomaadiga, kes pärast seda, kui rootslane Dag Hammarskjöld 1961. aastal Aafrika kohal lennukiga alla potsatas, globaalpoliitist situatsiooni arvestades väga keerulistel aegadel ÜRO-d juhtima valiti. Mõned aastad tagasi ostis üks U Thanti järeltulijatest ära ÜRO kolmanda peasekretäri kunagise kodumaja ja üritab nüüd riigi toel sinna väärikale riigimehele muuseumit rajada.

Kui linnapildis välismaalasi häirivalt palju silma ei hakka, siis täna kohalikku kuulsaimat turgu külastades selgus, et 90% Yangoni väisavatest välismaalastest töllerdab seal. Kuna muudest kauplemiskohtadest linnas puudus pole ja mõni linnaosa ongi kui üks suur turg, siis see ajalooline turg ongi rohkem turismiobjektiks kohaldatud. Ise läksin sinna lootusega T-särkide varu uuendada, aga üsna peatselt selgus, et neid kahte T-särki, mis mulle selga lähevad, ma ilmselt sealt miljonilt ruutmeetrilt üles ei leia ja tõmbasin sealt kähku nahkarit.

Mingil päeval sai sõidetud praamiga üle jõe Dala nimelisse külade kompleksi, kus umbes kolm miljonit inimest elab linnarahvaga võrreldes hoopis teistsugust elu. Terminali sisenedes tõmmati taas kord kõrvale ja näidati välismaalastele kehtivat praamipileti hinnakirja ehk edasi-tagasi 4000 kjatti nägu, samas kui kohalikud liiklevad paarisajaga. Kuskilt lugesin, et teisel pool jõge on mõistlik võtta rikśa ja lasta end sellega mööda kohalikke külasid ringi vedada ja nii saigi esimest korda selles mõttetus kärus istutud. Kohalik jorss väntas nii, et keel vesti peal, aga samas jagas ka mõningast asjalikku infot. Peamisteks vaatamisväärsusteks kohalike arvates on üks järjekordne budistlik tempel, kalameeste küla ja tsunamiohvrite küla. Nimelt teinud 2004. aastal Aasiast üle käinud tsunami ka sealsetes külades päris põhjalikku laastamistööd, purustanud suure osa majadest ja jätnud orvuks nii mõnedki lapsed. Kokkuvõttes see külaelu väga millegagi ei üllatanud (pigem üllatas see, et suurlinnast üle jõe selline agul on) ja lõpetuseks sai rikśajuhiga tasu üle jauratud, mis lõppes mõlemale loodetust halvema tulemusega.

Rahvas lahkumas praamilt:

Mingid asjad siin riigis käivad muule maailmale vastupidi. Näiteks on selgunud, et kõige mõistlikum valuutat vahetada oligi lennujaamas. Korralik kurss on veel pankades, aga need suletakse tööpäeval enne, kui neid on korralikult avadagi jõutud ja nädalavahetusel on need üldse kinni. Kuskil tänavanurkadel passib ka isehakanud money changer´eid, aga nende kursid on nagu on. Kursse valdavalt väljas pole ja neid peab küsima. Kuuldes ühes kohas talutavat numbrit, soovisin kaupa teha, kuid ettevõtja teatas, et üks mu 100-dollariline on natuke liiga kortsus ja teisel on peal mingi tempel, mida seal ei tohiks olla, ja neid ta vahetab halvema kursiga. Saatsin tüübi kuu peale ja astusin minema: enda riigi rahatähed on nagu viimased kapsad, aga dollarid peavad enne vahetamist olema pestud ja triigitud.

Sai hakatud ka kohaliku mobiilioperaatori kliendiks, eesmärgiks internetile veidi mobiilsemalt juurde pääseda. Kasu tõuseb sellest ka muudele ettevõtjatele, sest nüüd saab reisi jaoks vajaliku infot töödelda lisaks hotellile ka näiteks elukohajärgses beer station´is. Viimased on toredad kohad, menüüs on peaasjalikult üks hele (Myanmar) ja üks tume (Black Shield) õlu ja ettekandja ei tee teist nägugi, kui mõni tüüp väljast kaasa võetud värvilise terava enda õlle sisse valab. Üks kõrtsidele iseloomulik asi, mida mujal maailmas kohanud pole: lapsepõlvest meenub, et kui mingid vennad õieti vilistada ei osanud, siis nad kutsusid koera musitamislaadse häälitsusega. Siin kutsutakse sama häälitsusega kõrtsis ettekandjat. Kui õlled või teravamad joodud, tiksuvad pooled vennad autodesse ja asuvad kodu poole sõitma. Joogise peaga roolimisest siinkandis keegi mingit probleemi ei paista tegevat, kuigi liikluse intensiivsus nõuab oluliselt teravamat tähelepanu kui näiteks Eestis. 

Sööginurka ka: kui varasemalt on targad mehed öelnud, et samakat saab ajada absoluutselt kõigest, siis siin selgub, et vardasse saab ajada absoluutselt kõike. Astud aga söögikohta, valid soovitavad vardad välja, pooltel juhtudel aru saamata, mis seal vardas täpselt on, vardad pannakse grilli peale ja sööd nagu ennemuiste. Ja enamus kraami sellest on maitsev. Sanitaarprobleemidega ei maksa oma pead Aasias väga vaevata, sest kui kõhuhäda on ette nähtud tulema, siis ta tuleb niikuinii. Ja, et see kõik väga ilus ei tunduks, siis võib lõpetuseks öelda, et sellist prügimäge nagu siinsed tänavad, ikka annab otsida. Ei kujuta ette kuidas nad oma pargi pärast eilset järgmiseks aastavahetuseks korda vorbivad!