Golden Rock

Kullast kivi, mida mäest takistab  alla veeremast üksnes Buddha juuksekarv, on Birma budistide hulgas nii umbes tähtsuselt kolmas pühapaik. Igast riigi vähe budistlikumast ühissõidukist,  poest või hotellist leiab Golden Rock´i foto. Uskmatu jaoks on pühast kivist veidi suuremaks atraktsiooniks huvilisi mäe jalamil asuvast Kinpuni külast mäe otsa kivi juurde toimetavad veoautod, mis pakitakse paksult rahvast täis ja mille sõidukiirus valitakse selline, kus hiljem tunned, et vedas, et serpentiinil kastist välja ei lennanud. 

Kuldne jurakas ise:

Sellisega kihutati üles:

Igaühte pühade reliikviate juurde ei lasta:

Golden Rocki juurde tulin ma tegelikult seepärast, et ei viitsinud 20 tundi järjest bussiga sõita ja mõtlesin, et viieteistkümnenda sõidutunni järel võiks tiba puhata ja järgmisel päeval edasi sõita. Alustatud sai ööbussiga, mis üllatas siinseid standardeid arvestades oma mugavusega ja jõudis pärast 12 tunnist sõitu Inle järve äärest hommikul kell pool seitse Bago nimelisse linna. Mulle pileteid müünud agent väitis, et astud bussijaamas maha ja poole tunni pärast saabub samasse bussijaama buss, millega saab Kuldse kivi suunas edasi sõita. Bussijaama asemel nägin aga bussist väljudes tänava äärde tassitud lauda, mille taga istusid vennad, kes vahendasid kõike, mida üldse vahendada annab. Pidin tunnikese nende laua juures istuma, siis viidi mind võrriga kuhugi tee äärde, hääletati mööduv buss maha ja pandi mind sinna peale. Seegi buss oli hea ja sai veel tunnikeseks silma kinni lasta, kuid kokkuvõttes puudub vähimgi kindlus, et see oli see buss, kuhu ma pileti olin ostnud ja loomulikult ei olnud selle bussi õige hind see, mida ma agendile olin maksnud. Tõsi küll, jutt käib kahest-kolmest eurost, mille kõik need agendid ja vahendajad omavahel ilmselt ära said jagada. 

Poole seitsmest ja ilmselt veelgi varem hommikul käib tänavatel juba tihe sagimine. Jääb arusaamatuks, mis ajal tüübid siin üldse magavad, või teevad nad seda nii peenelt vahetustega, et petavad välismaalase ära. Üks aeg, kui oma ärides tavaliselt põõnatakse, on pärastlõuna, mil ringi kondab üksnes välismaalane, ja ka õhtul on enamikus paigus kümnest rahu majas, nii et umbes tund aega hiljem saab valdav osa kohalikke kotile pugeda. Samas suuremates linnades jäi silma, et pärast äride sulgemist koonduvad kohalikud tänavatele ise sööma-jooma. Baganis kohatud korealane rääkis, et talle muidu Myanmar väga meeldib, aga baarihundina peab ta siiski tagasi Laosesse minema, sest seal käib korralik baarielu-melu igal pool poole ööni, siin aga on pärast kümmet täielik vaikus. 

Ja sujuvalt ka sööginurga juurde: seekord üldtuntud reeglist, et söö seal, kus kohalikud tüübid söövad (siis need, kes ei söö kodus). Selleks aga peab kõigepealt ära tabama, mis ajal kohalikud üldse söövad ja sellega pole ma ligi kuu aja jooksul veel hakkama saanud. Myanmaris on valdav osa söögikohtadest suure osa päevast tühjad või siis joovad kohalikud seal üksnes teed, mis on igal laual kannuga vabalt tasuta saadaval (kui esimestel päevadel tundus nende tee paljudes kohtades selline Murru vangide värk, siis nüüd läheb ludinal ja ilma igasuguse suhkruta). Või siis istuvad kohalikud beer station`ites ja tegelevad seal põhitegevusena millegi muuga kui söömine. Saa siis neist aru ja selgita välja, mida nad söövad!