Hsipaw ja Pyin oo Lwin

Vaikselt põhja poole liikudes olen jõudnud 22. ja 23. laiuskraadi vahele. Et niimoodi jätkates kogemata Eestisse välja ei jõuaks, püüan edaspidi end lõunapool hoida. Külmaga siin enam nalja ei ole, millest andis esmakordselt märku Mandalayst põhja poole suunduvale bussile kogunenud rahvas, kes kandis kasukaid ja karvamütse. Kuna nende jalatsivalik piirdus valdavalt siiski palja jala otsa käivate plätudega, võis eeldada, et väga karmiks asjad siiski ei lähe. Soojad riided on tulnud sellegipoolest välja otsida, sest siin mägedes langeb temperatuur praegusel aastaajal tõesti öösiti alla 10 kraadi. Kui Mandalayst 200 kilomeetri kaugusel kirdes asuv Hsipaw oli veel talutav, siis geograafiliselt nende vahel paiknevat, aga kõrgemal asuvat Piyn oo Lwin´i valitseb pärast päikesekuumuse kadumist karge Eesti sügisõhk, aga siseruumides puuduvad igasugu küttesüsteemid ja magada tuleb tekikuhja all. Mägipiirkonda mineku eesmärgiks oli Hsipaw lähedal matkata ja sõita Hsipaw´st Mandalay suunas tagasi Pyin oo Lwini rongiga, mis oma nii kuue- või seitsmetunnise teekonna käigus ületab ka maailma üheks atraktiivsemaks raudteelõiguks peetava Goteiki viadukti. 

Kui pikalt inglise kolonistide üheks kohalikuks valitsemispunktiks olnud ja seetõttu tänagi mitmete koloniaalstiilis hoonetega ehitud Pyin oo Lwin jääb administratiivselt veel Mandalay regiooni, siis Hsipaw asub Shani osariigi põhjaosas. Shani osariigi põhielanikkonna moodustavad shanid on tai päritolu rahvas, kes peamiselt elabki Birmas nimetatud osariigis, kuid samuti ka mujal Myanmari, Hiina, Tai ja Laose piirialadel. Neil on oma keel, mis ülesehituselt sarnaneb tai keelega, kuid mida kirjutatakse birma alfabeedile sarnanevas kirjas. Seda keelt õpetatakse mõnedes koolides ja kloostrites (põhiõppetöö käib Shani osariigis siiski birma keeles) ja enamus shani rahvast oskab seda küll rääkida, kuid kirjutada mitte. Huvitav on märkida, et mitmed välismaalastega asjatada püüdvad Hsipaw ettevõtjad on endale võtnud oma tegevusalale viitavad inglisepärased aliased ning nii tegutsevad linnakeses näiteks Mr. Food, Mr. Shake, Mr. Bike, Mr. Hike, Mrs. Popcorn (see peab siiski korralikku kohvikut, mitte ei äritse popkorniga), kuskilt jooksis läbi ka Mr. Bean, aga viimase tegevusala ei jõudnud välja selgitada. Aga ka näiteks Mr. John, Mr. Charles, Mr. Donald jne.

Hsipaw mägedes ja shani mägikülades sai kõnnitud kaks päeva, neist teise päevadistants ulatus üle 30 kilomeetri. Kui esimesel päeval sai liigutud omapäi (suuresti koos poolakatega, kes samades paikades teel olid), siis teisel päeval otsustasin juhuks, kui grupp kokku saadakse, giidiga teenuse kasuks, lootuses, et äkki giid räägib huvitavaid jutte Birma kohta laiemalt. Grupp saadi kokku, lisaks minule veel paar britti ja kolm hollandlast ja giidiks oli kohalik geograafiahuviline jorss (kes teadis isegi Eesti pealinna), kes valikut igati õigustas. Ilma giidita ei soovitata seal üldse eriti kaugele mägedesse kondama minna, sest kodusõja aegadest võib ümbruskonnas olla maamiine ja külades resideeruda erinevaid sõdureid-partisane, kes ei taha mingil juhul välismaalaste tehtavatele piltidele sattuda. Nimelt on Birmas, nagu giid jutustas, siiamaani tegutsemas üle 90 erineva armee. Lisaks riiklikule sõjaväele on igal osariigil oma armeed, mis tihti riigi sõjaväe vastu välja astuvad, näiteks nõudmaks oma osariigile suuremat sõltumatust (päris iseseisvust siiski keegi ei taotlevat). Samuti on rohkem või vähem põrandaalused armeed erinevatel rahvusgruppidel ja need siis võitlevad vastavalt vajadusele kas riigi või mõne osariigi armee vastu, taotledes peaasjalikult oma rahvale eraldi osariigi loomist. Vajadusel võivad erinevad armeed ühiste eesmärkide nimel koopereeruda, et näiteks erinevatest nurkadest riigiarmee pihta tuld anda, ja nii tuleb väiksemaid konflikte pidevalt ette. Alles paar kuud tagasi oli ka Hsipaw (see on shanipärane nimi, birmapäraselt on linnakese nimi Thibaw) läheduses tulistamist olnud, mis olla giidi sõnul turistide arvukust piirkonnas sel aastal oluliselt kahandanud. 

Malaisias ja Tais ajalehti lugedes oli Kagu-Aasia ehk siis ASEAN-i regiooni uudistest pidevalt esikohal Birma lääneosas Rakhine osariigis elavate moslemiusku rohingjade kohtlemine Birma valitsuse poolt, mis on endaga kaasa toonud rohingjade põgenemislaine eeskätt islamiusulistesse riikidesse nagu Malaisia ja Indoneesia. Kohati nimetatakse lehtedes Myanmari valitsuse tegevust rohingjate suhtes koguni genotsiidiks. Giid, kes ise oli samuti islamiusku, väitis, et tegemist on suuresti propagandistlikel eesmärkidel üles puhutud teemaga, kus üks või teine riik üritab oma mõjuvõimu (või siis n.ö oma riikliku usu mõjuvõimu) piirkonnas laiendada, konflikti olemus seisneda aga eeskätt rohingjade separatistliku armee tegevuse mahasurumises riigiarmee poolt. Suur osa Birmast rohingjasid omaette rahvaks üldse ei pea, nende käsitluses on tegemist suvaliste põgenikega Bangladeshist.

Matkal endal oli külaelu nagu Aasia külaelu ikka - ega muud oskagi välja tuua, kui mingil hetkel sai näha uudset karjatamisviisi, kus vanamutt oma kahe härja pihta, et need soovitud suunas läheks, ragulkaga kivisid lasi.

Myanmari teine rongisõit sai ette võetud Hsipaw´st Pyin Oo Lwin´i, kuna nimetatud distantsil liiklev rong läbib 19. sajandi lõpul ameeriklaste poolt ehitatud Goteiki viadukti ehk siis kuristiku kohal kõrguva raudteesilla, millest üle sõitmist peavad asjatundjad üheks silmapaistvamaks raudteeatraktsiooniks maailmas. Myanmari esimese rongisõidu olin ette võtnud pealinnast Mandalaysse ja kuigi lahtiste akendega rong hirmsalt kõikus, oli ruumi laialt ja üritus jättis bussisõiduga võrreldes pigem positiivse mulje. Seekordne rong pidi väljuma Hsipawst vist midagi 9.34 – hea, et nad graafikusse sekundeid taha ei kirjuta – ja kuna mõnikord juhtuvat, et rong saabub pool tundi varem (no ei usu mina, et kellegi silmad selles riigis mingit rongi pool tundi varem saabumas on näinud), siis kõik kohalikud soovitasid 8.30 raudteejaamas kohal olla. Jaamas selgus, et rong tuleb siiski nii pool tundi graafikust hiljem nagu tavaliselt ja pileteid hakatakse müüma s.t välja kirjutama, sest see on suur ja tähtis paberitöö, 15 minutit enne rongi saabumist. Seega ei õnnestu siin riigis vist ühtegi bussi- või rongireisi nii alustada, et tunni või kaks kusagil jaamas molutama ei peaks ja bussi- või rongisõit on ikka nagu üheksast viieni töö. Rongijaama oli kogunenud ohtralt teisigi välkareid ning paljud neist eelistasid reisida peamiselt kohalikega mehitatud puupinkidega ordinary klassis. Kuna aga on teatud risk, et mõni kohalik vend võib lisaks neljale riisikotile rongile saabuda ka näiteks kuke ja kahe põrsaga, siis ennast sellises seltskonnas seitse tundi istumist väga ei ahvatlenud, ja soetasin eurose ordinary asemel pileti kaheeurosesse upper klassi. Viadukti saabudes olid kõik udupeente kaameratega fotograafid paremad positsioonid rongi atraktiivsemal küljel vallutanud, oma fööniga ma sinna trügima ei läinud ja panen siia hoopis vaatamiseks ühe vastavateemalise video selle distantsilõigu kohta.  

https://www.youtube.com/watch?v=zEkHlfUdtZk&t=307s 

Pyin oo Lwinis oldud päeval sai renditud motosõiduk ning seekord anti majutuskohast kätte 125-kuubikuline korralik relv. Külastatud sai sellega linna ümbruses asuvaid koskesid ning botaanikaaeda. 70-meetrised kosed olid nähtutest ühed vägevamad, nende juurde alla pidi laskuma jala ja ühtlasi sai nende juurest tagasi tulles korraliku mäkketõsutrenni. Kuna mingite sõidukitega päris koskede juurde ei saa, ei käi seal tavapäraselt eriti rahvast. Täna (nagu ka botaanikaaias, mis oli lihtsalt suur lahmakas ilus territoorium, aga millegi väga erilisega silma ei paistnud peale järjekordse välismaalaste eri-piletihinna) oli aga liikvel väga palju birmalasi, kuna oli jälle riigipüha, sedakorda Full Moon Holiday ehk siis täiskuu püha. Botaanikaaias trehvatud riisikaupmehena töötav kohalik väitis, et tõepoolest on siin iga täiskuu ajal selline püha, siis ta saab oma poe kinni panna ja samuti ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. 

Sööginurka asendab täna jooginurk. Kuna kohalike hulgas on nii beer station´ites kui muudes sobivates urgastes kõige populaarsemaks tegevuseks kohaliku viski (joodaivamaks margiks Grand Royal) timmimine, siis hoolimata enda tavapärastest eelistustest, tuli ka see kraam ära proovida. Soetasin Hsipaw´s 1200 kjati eest (vähem kui euro!) 175 grammise pudeli – klaasiga seal keegi seda ei müü – ja proovisin kombinatsioonis nii paljalt, koolaga kui veega ning selgus, et viimased kaks varianti on täiesti joodavad. Automaatselt tagas antud tegevus ka kohalike külastajate tunnustuse. Pyin oo Lwinis leidsin aga beer station´i, kus müüdi ülitervislikuks vetikaks peetavast spiruliinast pruulitud õlut, mida on Mandalay õlletehas valmistanud juba 130 aastat. Praegu müüakse seda õlutit väidetavalt vaadist üldse vaid üksikutes Mandalayst põhjas asuvates beer station´ites ja leitud jaam ollagi hotellipidaja väitel Pyin oo Lwinis ainuke selline. Veerand tundi pärast beer station´is maandumist oli seekord pool samas tarbimiskohas istunud kohalikku kaadrit juba minu lauda liikunud, õllid ees ja suud punast beetlit täis. Tõsi küll, mingit väga asjalikku vestlust aktsentide sobimatuse tõttu sealt välja ei arendanud. Üldse tundub, et oleksin birmalaste jaoks pidanud paki oma CV-dega kaasa tarima, sest viimastel päevadel on kõikvõimalikes paikades suvalised inimesed jutustama tulnud ja peatselt sellekohaste küsimusteni jõudnud.

PS Kuna Myanmaris tuleb korralikku wifi ühendust enamikus paikades oodata veelgi kauem, kui nende ronge, siis seekord pilte ei pane.