Hpa-An

Viimaseks peatuspaigaks Myanmaris on Kayini osariigi pealinn Hpa-An riigi kaguosas. Kayini osariik oli varasemalt tuntud kui Kareni osariik, kuna selle põhielanikkonna moodustavad kareenid. Nende näol on tegemist siis oluliselt laiemal territooriumil (sh ka Tais ja Myanmari põhjaosas) elava rahvaga, kes pidanud Birma keskvõimuga üle 60 aasta kodusõda, ametlik rahuleping on siiani sõlmimata. Kui eelmisel kümnendil Eesti ajakirjanduses Birmast juttu tehti, siis minu mäletamist mööda nii kolmel juhul neljast oli teemaks kareenidega seonduv, keda sõjaväelaste juhitav Birma valitsus allumatuse eest süsteemselt kiusas. Kui mujal Myanmaris on riigi lipp ilusti tänava- kui külapildis aukohal, siis siin lehvivad budismi lippude kõrval peaasjalikult osariigi ehk kareeni rahva omad lipud. Teedel kohtas ka automaatidega sõjaväevormis tüüpe, aga millise relvaüksuse või armeega parajasti tegemist on ja mida valvatakse, seda ma igaks juhuks küsima ei läinud. 

Hpa-Anis mul majutust ette polnud broneeritud ja nii seadsin bussijaamast sammud linna populaarseima seljakotirändurite majutuse ehk Vendade Soojade külalistemaja (Soe Brothers Guesthouse) suunas. Seal pakuti kuue dollari eest öö tuba, mille sissekäik on rõdult ja ainsaks mugavuseks voodi kõrval nurgas uugav ventilaator. Kuna ka ülejäänud ruumid ilmselt suurt paremad polnud, ei viitsinud edasi otsida ja selline mõnus ühiselamu tunne tekkis. Enamus guesthouse´is viibitud ajast saab istuda rõdul ja sealt käib läbi kõvasti rahvast, kel igaühel oma lugu rääkida. Asjatoimetusel tuleb käia koridori lõpus, sooja vett pole (kuna kliima on kuumaks läinud, kärab leige vesi küll) ja peldikute interjöörgi meenutab TTÜ ühiselamut nii aastast 1995, ainult selle vahega, et kolmveerand peldikutest on siin üksnes jalajäljed. Aga tõenäoliselt on peldikupotid ühed viimased asjad, millest kohalikud siin puudust tunnevad, sest potti ei leia tõenäoliselt ka enamikust majapidamistest.

Siia tulemise eesmärgiks oli kena loodusega ümbruses ringi vurada ja seda sai 6000 kjati eest (odavam kui mujal ja korralik) renditud võrriga ka tehtud. Päevaga jõudis külastada kahte suurepärast objekti – Saddani koopaid ja Zwegabini mäge. Saddani koopa külastus kujutas endast umbes kilomeetrist jalutuskäiku massiivses koopas ja koopa teisest otsast väljumist. Tagumisest koopasuust üle luha minnes oli aga veel teinegi koobas, kuhu kohalikke siseturiste enam ei viidud, ning kus sai veel mitusada meetrit märkimisväärses pimeduses ja tühjuses edasi astuda. Kuna koopas asusid mitmed budistlikud sümbolid, kvalifitseerus see pühapaiga alla, mis tähendas, et pimedas koopas teravate kivide otsas tuli tallata paljajalu. Lõpuks sai esimese koopa lõpu juurest 1500 kjati eest paadiga läbi kolmanda koopa tagasi algusesse.
  

Koopa sissepääs:

Vaade välja koopa tagaküljest:

Teise koopa sissepääs:

Paadid sõitmas kolmanda koopa poole:

Teiseks atraktsiooniks võetud Zwegabini mägi on kareenide üks sümboleid, isegi nende tähtsaim jalgpalliklubi ei kanna mõne linna nime, vaid on nimetatud Zwegabin United´iks. Mäe otsa ronimine maailma lihtsaimate hulka ei liigitu, vähemalt tund aega treppidest üles ja enamik ajast otse püstloodis. Kohale jõudes oli tunne nagu suusatajal pärast Tour de Ski lõputõusu. Õnneks ei pidanud seda püha teekonda läbima paljajalu. Mäe otsast muidugi leidis taaskord pagoodi, aga selle kõrvalt viskas korralikke vaateid kogu ümbruskonnale. Põhimõtteliselt on võimalik mäele jääda ka ööbima (ka minu käest küsiti mäe otsas, et kas tahad ööseks jääda),  et viljeleda birmalaste lemmiktegevust ehk päikeseloojangu ja -tõusu vaatamist - vajadusel leiavad mäe otsas toimetavad mungad kõigile soovijatele ulualuseks mingi kuuri.

Mäe poole sõites:

Vaade mäe otsast kõrvalmäele:

Kuskilt mäe otsas olnud templikoonuse tagant paistab ka Salween, mis kulgeb Jangtse ja Mekongiga paralleelselt ja mille ääres Hpa-An asub:

Kõik, kes Kagu-Aasia asjadest natuke rohkem jagavad, on arvamusel, et viie või hiljemalt kümne aasta pärast on see praegune siiraste ja lõbusate mingalabaaride riik orienteeritud tursimile nagu Thailand. Mehed jäävad seelikuid ja naised ilusaid värvilisi riideid kandma ka edaspidi, ja ka beetel ilmselt ei kao suust ega thanaka põskedelt, kuid välismaalaste arvu kasvuga hakatakse neid eeskätt nägema kui rahalaevu, ja turismitööstus võtab siin peatselt uued pöörded. Nii, et kes tahab veel ehedat Birmat näha, siis vutt-vutt kähku siia. Praegu liiguvad riigi külastajad suhteliselt sarnast ruuti, mistõttu näisid mulle vaid seljakotirändurite poolt väisatavas Hpa-Anis pooled valged lõustad juba tuttavad, kuna neid oli kuskil muus paigas, kas mõnel matkal, bussis või öömajas juba nähtud. Praegu näib, et võiks mingi seltskonnaga paari aasta pärast siia tagasi tulla ja traditsioonilisematest marsruutidest ka veidi kõrvale kalduda. Siin oldud kuu jooksul on kõige rohkem koos pilti tegema ja näppima tulnud siseturistid, mis näitab, et nende igapäevases tegevuskohas on meeter üheksakümnese valge kolli nägemine suhteliselt haruldane sündmus.  

Sööginurka panen ühe pildi Myanmari traditsioonilisest nn side dish´ist, mille lõhn levib üle paljude kohalike tänavakohtade, peletades oma aroomiga sealt eemale, kuigi asja maitsel iseenesest pole viga. Ma olen nii kolmes kohas küsinud, et misasi see on ja korraliku vastust pole saanud, inglise keeli sour leaf on vist kõige informatiivsem seletus, aga sellist asja nagu interneti andmetel päris olemas pole. 

Edasi kulgen Tai suunas - internetist leitud juttude põhjal peaks busside-veoautode-piiriületuse kombo olema ühe päevaga selliselt tehtav, et õhtuks jõuab siit Tai põhjaosa pealinna Chiang Maisse. Kuidas päriselus asjad käivad, selgub peatselt.