Naypyidaw

Birmat valitsenud kindralid tulid mingil hetkel mõttele riigile uus pealinn ehitada, broneerisid selleks riigi keskosas tohutu lahmaka maad ja toimetasid ehitustöid niimoodi, et ka enamik birmalasi sellest väidetavalt midagi ei teadnud, muust maailmast rääkimata. Eelmise kümnendi keskpaigas sai linn valmis ning sellele pandi nimeks Naypyidaw ehk `kuninglik pealinn`. Tänaseks on linna kolinud enamus valitsusasutusi, rajatud on kuni 16-realised magistraalid, kus suurt autosid ei liigu, ning tühermaadele, kohati mitmekümne kilomeetri kaugusele tsentrist, on ehitatud luksuslikud hotellid. Tänu nendele on linnas võimalik korraldada suuri konverentse või spordivõistlusi, mida aga iga päev teadupärast ei toimu, ja nii seisab neist hotellidest suurem osa jõude, mistõttu on osad neist taibanud end odavalt seljakotirändurile välja pakkuda. Mida aga linnas pole, on rahvas, kõik kättesaadavad andmed rahvastiku kohta on ilmselt tugevalt üle pakutud või on sinna juurde liidetud ka kaugustes asuvate turulinnade elanikkond. Nii tuli see ilmaime oma silmaga üle vaadata!

16 sõidureaga tee, kus kindralite arvates peaks mingil hetkel hirmsaks liikluseks minema:

Naypyidawsse minekuks tuli kõigepealt jõuda Yangoni bussijaama, mis asub paarkümmend kilomeetrit linnast väljas. Kuivõrd orienteerujad on viimasel ajal avatud kõikvõimalike uute distsipliinide katsetamisele, siis ühe sellise saaks läbi viia ka Yangonis: kõigile kesklinnas kaart  ja 300 kjatti (bussipileti raha) näppu ja kes esimesena bussijaama jõuab, on võitja. Lühidalt on ülesande läbimiseks vaja teha järgmist:

-  Selgitada välja, et bussijaama läheb buss number 43. Seejärel teha endale selgeks kuidas „43“ kohalike numbritega kirjutatakse;

- Saada aru, et bussijaama ei lähe kõik numbrit 43 kandvad bussid, vaid ainult sinised;

- Olles välja selgitanud, et õige buss peatub linnavalitsuse hoone kõrval, küsitleda vähemalt nelja kohalikku, sest linnavalitsuse hoone on suur ning selle igal nurgal ja küljel peatub mõlemas suunas vähemalt mõni buss;

- Olla valmis, et neljast kohalikust üks ajab soga, sest tahab sind pähe määrida enda tuttavale taksojuhile.

Mingeid tähistatud peatusi koos infoga mõistagi ei ole, info edastamiseks on iga linnasisese bussi uksel kõlkuv jorss, kes kohalikus keeles marsruuti karjub. Lõpuks õige koht leitud ja igaks juhuks uksel kõõluvalt reisisaatjalt marsruut üle päritud, läheb sõiduks. Kuigi need bussid olid vanad juba siis, kui jumal maailma lõi (kellegi klassiku ütelus), ei takista see juhil pedaali läbi põranda vajutamast ning edasine tegevus (sh peale- ja mahaminekud) leiab suuresti aset sõidu pealt. Lõpuks jõutakse kaugliinide bussijaama, mis koosneb musttuhandest kuudist (igal bussifirmal oma) ja kus mingit ühist terminali ei ole - kõik jutud kuutide ustel muidugi üksnes kohalikus keeles ja kirjas. Peatselt ulatab abikäe mingi jorss, kes teatab, et ta teab küll kust bussid Naypyidawsse lähevad ja tassib ühe kuudi juurde. Seal selgub, et esimene buss minna kolme tunni pärast – nähes haput nägu, selgitatakse välja, et no üks läheb ikka kahe tunni pärast ka. Selle jutu õigsust  birmakeelses tohuvabohus kuidagi kontrollima hakata – et äkki läheb mõne teise bussifirma oma ikka varem – on sisuliselt võimatu ja nii tuleb paar tundi aega parajaks teha. Kui selgub, et buss sõidab lubatud nelja tunni asemel kuus nagu Aasias ikka kombeks, ongi sihtkohta jõudes õhtu käes ja kogu päev rõõmsalt transpordisektorile kulutatud. Ja ilmselt tuleb neid päevi siin Birmas veel ja veel! Alternatiiviks on muidugi ööbussid, aga need ei jõua reeglina ju sihtkohta normaalsel ajal, vaid neljast või viiest hommikul ja siis pead hakkama veel toredamal ajal aega parajaks tegema. Aga eks saab needki millalgi ära proovitud. 

Enne pealinna jõudmist on bussi tiirlemismarsruut selline (linnasiseseid peatusi on palju), et kohalikudki ei saa aru, kus nad täpselt on ja kus maha peavad minema. Loomulikult mingit ühistransporti birmalaste pealinnas ei eksisteeri. Kuna hotellid asuvad kõik nii või naa linnast kaugel, sai kinni pandud basseiniga hotell, mis osutus enam-vähem kõige taskukohasemaks. Hotell ongi viimase peal, kuid see asub middle of nowhere. Linna peamisesse bussijaama kohale jõudes oli lihtne – transporditeenust osutav kaader vajus ise juurde, endal tuli vaid vähempakkumine korraldada ning mõne aja möödudes oli mõistliku hinnaga pärapõrgusse viiv tsiklist leitud. Kohale jõudes oled aga lõksus: hotellis saab inglise keeles rääkida vaid ühe inimesega, hotelli ümbruskonnas ei liigu mitte mingit rahvast, kellega odavat kaupa saaks teha ja hotellis puuduvad praktiliselt ka teised külastajad. Hotellil endal rollereid pakkuda pole, need tuleb tellida linnast, ja selle eest küsitakse üllatavalt soolast hinda. Lõpuks õnnestus inglise keelt kõneleva hotellitöötaja vahendusel leida mototaksist, kes poolepäevase tuuri huvipakkuvates kohtades 13 000 kjati eest ära tegi.

Esimesel päeval tundus, et olen seal hotellis (hotell ka pildil) täiesti üksi, mis tekitas paralleele mõne sürrealistliku filmiga, teisel päeval viskas siiski juurde grupi hiinlasi ja ka birma rahvast. Seevastu sibab ringi arvukalt kohalikku (ja ainult kohalikku keelt kõnelevat) teenindajakaadrit, kes koti tassimise asemel võiks hoopis võrrilaenutuse käima panna. Muide, väidetavalt kõik kohalikud ongi tulnud sinna muudest linnadest, püüdluses parema järje peale saada. 

Pealinna ehitati ka budistlik linnak, sealne pagood on pea sama suur kui Yangonis asuv Shwedagoni oma, millest eelmises jutus kirjutasin, ainult, et rahvast on seal nii 100 korda vähem. Kui senistesse budistlikesse pühapaikadesse võis rahumeeli lühikestes pükstes tatsata, siis seekord paluti viisakalt endale longyi selga ajada. 

Edasi sai väisatud kalliskivimuuseumit. Kuna sees pilti teha ei tohtinud, siis siin pildid vaid muuseumihoonest ja selle ees asuvast purskkaevust. Aga maa seest tuleb Birmas välja igasugust kraami terve Mohsi skaala ulatuses, nii et hea tahte korral võiks nad näiteks kõik oma bussi- ja raudteejaamad selle varanduse eest korda teha ja need erinevate kalliskivide nimedega (safiirid, rubiinid, jadeiidid jne) nimetada, kuid paraku avalikuks hüvanguks maapõues peituvat väga ei kasutata. 

Edasi purskkaevude pargi atraktsioonid. Pimedani, mil lisanduvat ka valgusefektid, ei viitsinud koos oma mototaksistiga seal passida.

Kaugelt aia tagant nägin parlamenti ka, aga sellest pilti teha ei lubatud. 

Kokkuvõtlikult, ilmselt kirjutab Lonely Planet birmalaste uue pealinna kohta korralikku paska (ise ei tea, pole sellel tripil LP-d kordagi kasutanud), mistõttu seda piiblina kasutavad välkarid kardavad siia tulla. Paari kahvanägu nägin ainult kalliskivide muuseumis. Eks osa sellest naeruvääristavast jutust on põhjendatud, sest „koletislinna“ mulje jätab ta tõesti, aga kuna avarust ja potentsiaali on, siis miks mitte aidata seda linna käima tõmmata. Või puudub üldse tavaturistil uute pealinnade vastu huvi, sest ka malaislaste Putrajaya ei tundunud valge ränduri teele jäävat. Samas on mitmel pool näha, et kui asiaadid tahavad endale esinduslikku pealinna rajada, siis vististi ongi mõistlikum pahatihti uus ehitada, kui mõnd olemasolevat turgudega prügimäge moderniseerima hakata. Ja kui keegi arvustab, et kuidas saab ehitada suurejoonelist pealinna ajal, mil suur osa rahvast vaesuses elab, siis ega ka Washingtoni kavandamise või Pariisi moderniseerimise aegu ei kümmelnud nende riikide elanikkond rahas. Siin (vähemasti Birmas) lihtsalt elataksegi teises ajastus.    

Edasi läheb jälle sõiduks, aeg on üle vaadata kohalikud kaugsõidurongid. Pildil sõbralik raudteejaama töötajate kollektiiv mulle rongipiletit välja kirjutamas.