Inle järv

Shani osariigis mägede vahel asuv Inle järv on kõige pikemas kohas 22 kilomeetrit pikk ja kõige laiemas kohas 10 kilomeetrit lai. Järvesoppides asuvad ujuvkülad, kus käib tavapärane külaelu, ainult et kuiva maad asendab vesi, teid kanalid ja autosid-mootorrattaid paadid. Bagani templite järel Myanmari turismiatraktsiooniks number kaks olev järv tundus netist loetu põhjal olevat nii ära turistindatud, et ma tükk aega kaalusin, kas sinna üldse minna. Aga kokkuvõttes olen rahul, suure järve peal need turistid hajuvad ära ja kui muude asjadega väga mööda ei pane, on järveelamus nauditav. 

Järvest põhja pool asuvas Nyaung Shwe linnakeses, kus enamik rändureid peatub, on turistidest kiiremini paljunenud kohalike ettevõtjate arv, mistõttu osutusid teenuste hinnad kardetust oluliselt soodsamateks. Järvetripi jaoks jagatakse igal pool foorumites ja blogides kaks peamist soovitust: leida korralikult inglise keelt valdav paadimees ja teha endale eelnevalt selgeks, kuhu sa järve peal täpselt minna tahad, sest vastasel juhul tassitakse sind üksnes mööda turistilõkse. Esimese soovituse täitmine on keeruline, kuna need vennad, kes korralikku english´it tönkavad ilmselt ei sõida enam paadiga, vaid on selle ameti vahetanud tulusama agenditöö vastu. Teine soovitus oli mul samuti täitmata, sest Baganis sai samuti siiakanti suunduvate inimestega kokku lepitud, et võiks koos paaditripile minna. Nende plaanid aga muutusid ning nii sai hommikul ärgatud ilma konkreetse tegevuskavata. Piisas aga paadisadama lähedal asuvast hotellist viis meetrit välja astuda, kui juba pakkus üks paadiomanik terveks päevaks paati oluliselt odavamalt hindadest, millest ma kuulnud ja lugenud olin. Ilmselt oli kell paadimeeste mõistes juba hiline, kuna kõik turistid oli varakult järvele toimetatud, ja paadimees nägi viimast võimalust oma paadile selleks päevaks teenistus leida. Läbirääkimistega veel mõned tuhanded kjatid alla ja nii 10 euri eest võis vabalt ka endale privaatset paaditrippi lubada. Sai kiirelt interneti abil mingi nimekiri kohtadest kokku pandud, hotelli retseptsionistilt paar soovitust lisaks, nimekiri paberile kirja, see paadimehele ette, ja läks sõiduks. Lisaks sai kolm korda üle korrata, et mingitesse poodidesse ja turgudele me ei sõida, ostmiseks (mille pealt paadimehed mingit tulu saavad) täna ei lähe. Tagantjärele vaadates oleks nimekirja võinud veelgi pikema teha. Kohustuslikud sigaritehas, päikesevarjude töökoda ja paadiehitajate tehas olid paadimehe initsiatiivil programmis ikka sees, aga need kohad, mille ise välja olin kaevanud, väärisid enamasti vaatamist. 

Tomatikasvatus ujuvates aedades:

Sigari- ja päikesesvarjuvalmistajad tööhoos:

Ujuvkülad:

Ujuv mungaklooster:

Kalamehe stiilinäide:

Taas üks tiigipuust sild:

Homme sõidan veel järve ümbruskonnas rattaga ringi ning siis on aeg ära proovida ööbuss. Nimelt on siin paralleelselt tulnud lahendada tõsisemat logistikaülesannet, kuna on vaja sõita punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Mingit keskset andmebaasi bussiaegade kohta internetis mõistagi pole; meie mõistes mingit bussijaama, kust infot saaks, selles linnas ei eksisteeri; pileteid müüvad linna peal laiali asuvates putkades agendid. Igal agendil on seejuurees diil mingi konkreetse bussifirmaga ja teiste firmade busse pole nende jaoks olemas. Peamiselt sai agentidelt teada seda, et punkti B on võimalik jõuda kas kella neljast-viiest hommikul või seitsmest õhtul. Mõlemad on ajad, kus väljavaated koha pealt edasi minevat bussi leida ei ole just parimad. Lõpuks õnnestus siiski linna pealt leida agent, kes haldab vähe suuremat bussiliinide võrku ja koos lahendasime logistikaülesande ära, kuid ainult ööbussi abil.