Mandalay

Mingalabar! See tervitushüüd on kõige tuntum birmakeelne sõna ja ainuke, mille ma riigis veedetud kümnekonna päevaga omandanud olen, kuna hoolimata püüdlustest näiteks kohalikus keeles „aitäh“ öelda, pole mul seda endale pähe ajada õnnestunud.

Viimased päevad on möödunud Birma ülemise osa keskuseks olevas riigi suuruselt teises linnas Mandalays ja selle ümbruses. Jälle on tegemist ühe endise pealinnaga, mille otsustas omale valitsemiseks rajada 19. sajandi keskpaiga Birma kuningas Mindon. Kuningad ruulisid Mandalays 1885. aastani, mil britid Birma vallutasid ja koloniseerisid. Kuningriigi aegadest on alles veel kuningapalee koos seda ümbritseva linnakuga, muud tolleaegsed ehitised hävisid kas tules või pommitati puruks II maailmasõjas. Ja kui koloniseerimisest juba juttu tuli, siis sel nädalal tähistas Birma ka oma iseseisvuspäeva, nimelt 4. jaanuaril 1948 vabanes riik brittide võimu alt ja kuulutas end iseseisvaks. 

Mandalay linnaplaan on nagu ruuduline vihik ja tänavatel pole nimesid, vaid on numbrid. Kui on vaja minna näiteks 80-ndal tänaval asuva objekti juurde, mis asub sellega ristuva 28-nda ja 29-nda tänava vahel, ütlevad või juhendavad kohalikud, et see asub 80-28-29. Samuti tähendab selline linnaplaan, et iga 50 meetri tagant on ristmik, ning peale umbes kolme valgusfooriga ristmiku on ülejäänud ristmikel ainult see reegel, et reegleid ei ole. Kui vaba auku näed, siis vajuta aga signaali ja lenda peale! Ise sai liikluskorraldust testitud kolmel eri viisil - jalgrattaga, võrriga ja jala - ja kõige lihtsam tundus neid ristmikke võtta motikaga kolonnis sõites. Jalgrattaga tugevama õigusel põhinevas liikluses väga palju ära ei tee ja jala võisid mõne koha peal ootama jäädagi, kuni üle tee pääseb. Jalakäimine on üldse paras peavalu, sest asiaadid (eriti siin linnas) on aru saanud, et kõnnitee on bisneesi tegemiseks, kõnnitee äär selle teenindamiseks ja jala võib soovi korral käia keset teed autode vahel.

Panen olukorra illustreerimiseks ka mõned pildid. 

Mingil päeval sai laenutatud roller ning sedakorda anti päevinäinud aparaat, millel polnud peegleid ega töötanud ka ükski näidik. Hotelli juurde toodi see kusagilt laenutusest ning olukorra kohta kütusepaagis ütles retsepsionist mulle sõidukit üle andes, et „ära muretse, pandi täis“. Mõtlesin, et sõidan esimesse kohta, paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Sagaingi mäe otsa ja siis tśekkan igaks juhuks paaki, aga kui poole mäe peal peatuse tegin, võrr enam käima ei läinud, ja selgus, et paagist tulevad ainult aurud. Õnneks kohaga joppas, sai vabaga tagasi mäest alla lastud ja all juba tee ääres jorsid müüsid pudelitest bensiini. Teekond oli iseenesest aga väga tore, kaassõidukitena ilmusid vahepeal teele ka hobukaarikud ja härjavankrid.

Vaade Sagaingi mäelt, taamal paistab Irrawaddy jõgi, mis läbi Myanmari voolates on üheks selle riigi sümboliks. Alumine pilt tehtud üle jõe viivalt sillalt ja seal paistab taustal omakorda Sagaingi mägi.

Vahepeal viskas teele ka hordides lapsmunkasid, üldse pidi enamus Myanmari munkadest toimetama Mandalay ümbruses. Uudseks vaatepildiks olid roosas kostüümis tüdrukmungad (või ma ei teagi, kuidas neid nimetama peaks).

Birmas kasvab rohkem kui pool maailma tiigipuudest (inglise keeles ongi puu üheks paralleelnimetuseks ´burmese teak´) ja nii pole imestada, et sealt leiab ka maailma pikima ja vanima säilinud tiigipuust silla. Kohalikud käivad rohkem kui kilomeetri pikkusel sillal päikeseloojangut vaatamas: üldse on päikeseloojang asiaatide arvates väga tähtis sündmus ja parimate sihtkohtade hulka kvalifitseeruvad ainult need, kust on võimalik päikeseloojangut jälgida.

Siin ka mõned Mandalay linna turistiobjektid: 

Nähtavat objekti nimetavad birmalased maailma suurimaks raamatuks (internetist leidud info baasil, sest kohapeal ühtegi inglisekeelset silti ma ei näinud), sest igas sellises kuudis on kivisse raiutud üks lehekülg budistide püha teksti tripitakat. 

Paar pilti kuningalinnakust, mis pidada olema Pekingi „keelatud linna“ selline väiksem vend. Kuningapalee juurde minekuks peab välismaalane maksma 10 000 kjatti ja paleeni jõudmiseks tohib liikuda ainult mööda kindlat teed, mida valvavad relvastatud sõjaväelased. Tõsi küll, üks neist imiteeris oma automaadiga parajasti kitarrimängu ja lõõritas laulda. 

Puust klooster, mis troonib Tripadvisor´is Mandalay vaatamisväärsuste edetabelit. 

Siit algab paarituhandest trepiastmest koosnev teekond Mandalay mäele, mis läbib mitmeid pühapaiku ja mis tuleb seetõttu ette võtta paljajalu. 

Autentse Birma toidu otsinguil sai läbi astutud ka kohalikku kööki pakkuvast restoranist, nimeks sel loomulikult Mingalabar. Lisaks põhiroale tuuakse seal erinevates kausikestes kõrvalroogasid (side dishes inglise keeli, ei oskagi seda eesti keelde panna), ühes kausikeses näiteks oad, teises kurgid, kolmandas muus köögiviljad, neljandas tśilli jne. Teisel pildil siis järelroog, mis kujutas endast assortiid erinevatest Myanmari magustoitudest. Kõht sai kõvasti punni ja maksma läks kogu see kaks (või kaksteist) käiku kokku miski 6 eurot. 

Mingil päeval sattus näppu kohalik inglisekeelne ajaleht, mis võttis kokku 2016. aasta olulisemad märksõnad Birma jaoks. Üheks selliseks oli „lollid turistid“, kus näiteks olid toodud keegi hispaanlane, kes tätoveeris endale jala peale Buddha kuju, ning hollandlane, kes peksis laiali budistide riituse (need toimuvad siin selliselt, et keegi munk kõneleb või laulab midagi mikrofonisse ning see on siis kaugele kuulda), kuna see häiris tema und. Mõlemad saadeti oma tegude tõttu riigist välja.