Bagan

Kuskil teise aastatuhande alguses ehitatud Bagani templid on Myanmari turismi tuntuimaks
reklaamiartikliks. Erinevatel andmetel asub 40 km² suurusel maa-alal kas 2000, 4000 või 6000 templit - ühesõnaga nii palju, et keegi pole neid kunagi viitsinud täpselt kokku lugeda. Eelmisel aastal käis Baganist üle suuremat sorti maavärin, mistõttu paljud templid on hetkel tellingutes ja/või viltuste tornidega ning ülemistele tasanditele nendesse ronima ei lubata. Osad tee ääres asuvad suuremad templid on turiste ja nännimüüjaid paksult täis, kuid samas leiab ka selliseid ronitavaid templeid, kus rahvast on vähe või oled täiesti üksi. Istud seal templi otsas ja lihtsalt vahid suu ammuli seda maastikku. Kõige populaarsem on templi otsas istumine päikeseloojangu ja päikesetõusu ajal, esimest sai ka ise korduvalt nauditud, teise ajal on tavapäraselt kahjuks muud tegemist.

Ise seiklesin templite alal kaks päeva. Kui esimesel päeval kütsin ringi jalgrattaga, siis teisel päeval katsetasin sellist vahvat sõiduriista nagu e-bike ehk siis elektrimootoriga roller. Väidetavalt Bagani piirkonnas välismaalastele päris võrre laenutada ei tohi, mistõttu on kohalikud ettevõtjad leidnud lahenduse e-bike´ide laenutamise näol, pakkudes neid siin igal pool. Kui teoreetiliselt peaks selle laetud aku nii 80-kilomeetrise rännaku ära kestma, siis paljud laenutatavad riistapuud on juba nii juustuks sõidetud, et tegelikkuses ei kesta aku halligi või ilmnevad seal üsna ruttu mingid muud hädad. Ka mulle anti algul näppu aparaat (välimus korralik, ei osanud midagi kahtlustada), mille aku peatselt tõrkuma hakkas, kuid telefonikõne peale tuldi ja vahetati asi korraliku sõiduriista vastu ümber. Aga muidu tore hääletu sõiduk. 

Bagani piirkonda sisenev välismaalane peab tasuma umbes 20 dollari väärtuses arheoloogilise tsooni maksu, mille vastu antava piletiga võid kogu tsoonis s.t linnas ja tempilte vahel piiramatu aja liikuda. Pileti olemasolu võidakse iga kell kontrollida, praktikas küsiti seda minu käest reaalselt ühel korral ühe rahvarohke templi juures. Bagani poole sõites istus bussis aga kaks juuti (otseses, mitte kaudses mõttes), kes ilmselt olid välja töötanud geniaalse plaani, kuidas sellest maksust viilida. Nõrk koht nende plaanis oli see, et nad ei eeldanud, et raha tullakse küsima juba bussis. Nii nad siis keerutasid ja valetasid seal oma veerand tundi, et nad on üksnes läbisõidul, ja kõik ülejäänud bussi reisijaskond vaatas seda tsirkust pealt. Aga pileteid müüv visa birma naisterahvas ei andnud alla ja lõpuks tuli ka israeliitidel füür oma tengelpungast välja otsida. 20-dollarilise maksu osas käis mingil hetkel kohalikus ajalehes arutelu, kas seda mitte tõstma ei peaks, sest Kambodźa olla väidetavalt Angkori templite külastamise päevamaksu tõstnud sel aastal 20-lt dollarilt absurdse 37-ni. 

Panen siia ka paar pilti, juurde võib leida neid igalt poolt alates Lonely Planeti esikaanest kuni kõikvõimalike Myanmari tutvustavate internetisaitideni. Ja lõpuks ei suuda ükski pilt ikka vahetut kogemust edasi anda.

Homme aga jälle „tööle“ ehk kaheksast viieni bussiga sõitma ja kui juba Birmas olla, siis on üle vaja vaadata ka Myanmari turismiartikkel number kaks ehk Inle järv.