Chiang Mai

Kui seni ei osanud ma Tai linnadest midagi suuremat arvata, siis ajaloolise Lanna ehk Tai põhjaosa pealinn Chiang Mai jättis väga mõnusa mulje juba algusest peale. Võib-olla oli asi pisut ka selles, et Myanmarist sinna saabumine on nagu ajarännak nii 1980-ndate Eestist mõnesse tänapäeva maailma metropoli. Kanalitega ümbritsetud vanalinnaga Chiang Mai on või vähemasti tundub esiteks väga puhas ja kuigi valgeid liigub linnas vaata, et rohkem kui kohalikke, on tegemist valdavalt kohapeal elavate välismaalaste ja nooremapoolse rändurite kaadriga, kellest enamik ei ole sinna paketireisile läbustama tulnud, vaid kulgeb normaalsete inimeste kombel linna arvukates ja õdusates istumiskohtades. Kõik see annab linnale kuidagi mõnusa vibe i, jää või pikemalt elama. Olemas on ka go-go baarid koos kõige muu Taile omase stafiga, aga need asuvad vanalinnast veidi eemal ja nende „töötajaskond“ tuleb tülitama ainult siis, kui sa spetsiaalselt antud linnakus ringi liigud. Ise sai koos kaaskonnaga kahel õhtul külastatud hoopis kahte erinevat elava muusikaga kohta ning viimase paarikümne aasta rokiklassikat omas võtmes töödelnud kohalikud bändid jätsid väga suurepärase mulje, õhtu edenedes hüppas publik korralikult lava ees. Samas hakkas silma, et mingis keskpärases jazziklubis oli juba seitsmest õhtul uksest välja ulatuv kuulajaskond, kuid seda eeskätt seetõttu, et kohta pidada promoma Lonely Planet. Üldse on Lonely Planetist sõltuvuses olevate ekskurssantide arv Aasias võtnud hoomamatud mõõtmed, mõni välkar jookseb söögitänaval vastu posti nagu Pokemonide tagaajaja, kuna ei saa ka söögikohta otsinguil enam nina Lonely Planetist välja. 

Myanmarist Hpa-Anist Taisse tulles olin soetanud oma guesthouse´ist pileti bussile piirilinna Myawaddy´sse. Hommikul võttis guesthouse´ist peale mind mingi auto ja kuigi ma eeldasin, et tegemist on transferiga bussijaama, korjati linnast peale veel kaks inimest, ja auto ise osutuski „bussiks“, mis nii kolme tunniga piirile ära viskas. Edasi jala üle silla, paberid korda, templid passi ja teiselt poolt piiri ehk Mae Sotist sai kohe võetud mototaksist, kes linna teises otsas asuvasse bussijaama ära viskas. Bussijaamas sai selgeks, et päeva ainus buss Chiang Maisse on juba väljunud ja sinna pääsemiseks tuleb sõita mikrobussiga nii 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Taki, et sealt siis bussiga edasi sõita. Kui infost küsisin, et millal minibuss Taki ka minna võiks, öeldi, et „istu siin, me kutsume, kui buss tuleb.“ Ma otsustasin aga kõigepealt jalutada peldikusse ning tagasiteel nägin busside väljumiskohas posti sildiga Tak. Istusin sinna maha ning tunni aja pärast saabus ka esimene mikrobuss, kuhu peale ei mahtunud. Teise tunni järel kordus sama lugu. Nii kolmanda tunni järel jalutasin infosse tagasi, et mis värk on ning sealt öeldi, et „ma ütlesin sulle, et istu siin, mitte seal (ca 30 meetrit eemal), istu nüüd siia.“ Selgus, et mingid mikrobussid tulid hoopis bussijaama ette ning need viisid mitte Taki, vaid umbes 2 kilomeetri kaugusele, kus asus siis "õige" ehk tegelik Taki sõitvate mikrobusside jaam. Ehk kokkuvõttes sai raisatud nii 4 tundi, millega ma oleks jõudnud jalutada umbes 10 korda õigesse jaama ja tagasi. Eurooplastel ja asiaatidel on ühesõnaga väga erinev arusaam sellest, misasi on info. Õhtuks ma lõpuks Chiang Maisse siiski jõudsin, sest Taki kulgenuna oli õige buss seal juhuslikult õnneks täpselt ees. 

Chiang Mais sai aga taas kaks päeva võrriga ringi rallitud, sihtideks peamiselt mäed koos mägiküladega, mõni kosk ja teele ette jääv looduslik vaatamisväärsus. Sai ka miilitsale taaskord sülle sõidetud, aga seekord ei tähendanud hommikune kontroll mitte üksnes valgetelt raha kasseerimist, vaid seireks võeti maha kõik motosõidukid. Kohalike abil õnnestus pääseda noomitusega ja 500 bahti enda taskusse jätta. Sai väisatud ka kohalikku kõrtsimälumängu, kus lubatud rahvusvaheliste küsimuste asemel tuli vastata kellegi śotlase poolt eriti räige śoti aktsendiga ette loetud briti sodile, sekka ka mõni küsimus Ameerika seriaalidest. Kohutav, kuidas üks saarerahvas ei saa aru, et maailma nabaks ei ole nende impeerium. Näiteks Aasiast ei olnud seejuures mitte ühtegi küsimust, mida ju Aasias toimuva ürituse puhul eeldada võiks. 

Kuna ka spordivõistlusi vaatamiseks sel hooajal ilmselt just palju ette ei satu, tuli oma silmaga üle kaeda rahvuslik võitluskunst ehk muay thai. Poksimisega alustatakse areenidel juba nii õhtul kaheksast, aga ca kell 23 avatakse uksed kõikdele soovijatele, mistõttu õnnestus sel ajal sinna laekudes pea kaks matśi tasuta ära näha, millest teises keegi ameeriklane kohaliku vikerviisi saatel endast peajagu lühema tai poksija õhtu lõpetuseks nokki lõi. 

Kuigi templite vaatamisest on üleküllus, sai siiski paari Chang Mai vanalinnas asuvat templit vaatamas käidud. Ainukesse, mis oleks huvi pakkunud, otsa kahjuks ronima ei lubatud.

Vahepeal jäi teele ette arvukalt kirsipuid: