Manila

Kolm päeva Manilas on möödunud esialgu kadudeta. Eks siin ole nagu loomariigis, et kui püsid enda territooriumil ja kellelegi oma käitumisega väga närvidele ei käi, siis lastakse sul toimetada, aga kui ronid teiste kapsamaale, siis karatakse kõrri. Seega ma slummidesse oma nina ei toppinud, kuid tänavatel magavaid, kerjavaid, kusevaid või mõnd oma kehaosa pakkuvaid kaadreid sai ringi jalutades näha hordide viisi sellest hoolimata. Kogu see vibe, mis siin valitseb, meenutab rohkem Brasiiliat ja ilmselt muud Ladina-Ameerikat, kui Kagu-Aasiat. Pole ka ime, sest olid ju Filipiinid Hispaania koloonia, kuni ameeriklased 19. ja 20. sajandi vahetusel toimunud USA-Hispaania sõja tulemusena nad endale said. Ameerika ajastu pärandiks on filipiinodel suus inglise keel, mida mõnuga miksitakse koduse tagalogi keelega. Põhilised Manila kesklinna linnaosad, kus võõramaalane jalutada tohib, on Ermita ja Malate ning linna vanim linnaosa Intramuros (hispaania keeli „müüride vahel“), mis on kohandatud suures osas koloniaalajastu muuseumiks. Hotelli ümbruses, mis asus Ermita ja Malate vahepeal, hakkas silma kõvasti jaapani kogukonda. Lisaks on linnas ka palju näiteks hiina sugemetega tegelasi, mis pole üllatav sest asuvat ju Manilas maailma vanim Chinatown. Ühel päeval sai külastatud ka veidi kaugemal asuvat modernset Makati linnaosa, mis on täis pilvelõhkujaid, kaubanduskeskuseid ja siinsete suurfirmade peakortereid, ning kus rahvas tänaval ei maga. 

Eelmisel aastal ametisse saanud Filipiinide president Rodrigo Duterte on viimasel poolaastal maailma uudistes ilmselt populaarsuselt teine riigipea Donald Trumpi järel. Mees, kes pole suu peale kukkunud ja rebib ikka korralikult teravat, on lisaks oma suuvärgile sattunud rahvusvaheliste organisatsioonide kriitikatule alla kohalike narkogrupeeringute vastu algatatud sõja tõttu, mille käigus Manila tänavatel igapäevaselt mõned inimesed maha lastakse. Duterte nimelt vabastanud oma kodulinna Davao narkootikumidest ning oma presidendikampaanias lubas nüüd vabastada terve riigi. Ei tea, kas sellest tulenevalt, aga igaljuhul tiksub teatud kellast alates ka näiteks Seven Elevenis väikese püssiga turvamees, rääkimata kaubanduskeskuse juures patrullivast suure automaadiga turvatöötajast. Paljudesse paikadesse sisenedes tuleb läbida turvavärav. 

Kui suurlinnad on tavapäraselt suutnud tekitada hästi arusaadava ühistranspordivõrgu, siis Manila ühistransport on selline ussipesa, mille lahti kodeerimine võib aega võtta nädalaid. Taksojuhtide meelehärmiks asusin seda siiski tegema. Levinumaks transpordivahendiks on jeepney´d, mis on reisijate veoks ümber kohandatud Teise maailmasõja ajal kasutuses olnud ameeriklaste autodest. Mingeid numbreid jeepney´del ei ole, marsruudi kohta on kirjas linnaosa täpsusega kolm märksõna. Kui arvad, et jeepney võiks sõita soovitud koha lähistele, tuleb see lihtsalt kinni pidada, kuuti ronida, sõidu hind välja selgitada, raha (nii 15-30 eurosendi väärtuses peesosid) läbi teiste reisijate juhi poole teele saata ja soovitud kohas eelnevalt „para“ karjudes maha hüpata. Kui kõvasti linna kaarti vahtida ja mingid asjad sealt selgeks õppida, siis hakkab jeepney´de kulgemisteede põhimõtetest pikapaeale sotti saama, aga esimesel päeval on kogu see asi ikka täielik kaos. Mööda suuremaid magistraale sõidavad ka bussid, aga teabe hankimise võimalused nende marsruudi kohta piirduvad samuti bussile kribatud kolme märksõnaga. Liikumiskiirustest sellises liikluses pole suurt mõtet üldse rääkida. Veidi kiiremaks edasiliikumiseks on linnas kolm rongiliini, nende marsuudid leiab hea õnne korral internetist, aga mitte jaamadest või vaguni seintelt, nagu muus maailmas kombeks. Mõnes sõlmjaamas käis asi nii, et astud metrooväravast läbi ja pead juba seal koha sisse võtma pikas rongile pääsemise järjekorras, mis kulgeb meestele ja naistele eraldi. 

Mul oli eelnevalt mõte külastada Manilast mitte just eriti kaugel paiknevat vulkaani kaldeeras asuvat Taali järve, mis on siis selline ainulaadne järv, mis asub saarel, mis omakorda asub saarel asuvas järves. Infot, kuidas sinna bussidega saada, on aga pehmelt öeldes raske leida ja kui selle bussiasja ka ära lahendaks ja jõuaks pärast kolmetunnist sõitu lähedalasuvasse linna, siis peaks hakkama üle järve saamiseks läbirääkimisi pidama paadimeeste grupeeringuga. Kuna üksi paati kinni maksta pole just hea mõte, siis sõltub edasine sellest, kas seal samal hetkel on veel mingeid muid sama eesmärgiga huvilisi või mitte. Ja no ei olnud seekord valmidust seda testima minna, ehk satub kunagi tulevikus veel siiakanti. Kokkuvõttes, kui tavaliselt jaotuvad linnad ilusateks, koledateks jne, siis Manilale paneks ma diagnoosi „väsitav“. 

Korvpallist ja kohalikest söökidest ja muudest asjadest juba järgmisel korral Filipiinide suuruselt teiselt saarelt Mindanaolt. 

Allolevad pildid siis mõistagi paikadest, kus julges telefoni pildistamiseks taskust välja võtta: 

Borneo finaal

Labuanilt sai laevaga sõidetud teise Borneol asuva Malaisia osariigi Sabahi pealinna, mis on nime saanud linnulennult nii poolesaja kilomeetri kaugusel asuva Malaisia kõrgeima mäetipu Kinabalu järgi, mil kõrgust 4095 meetrit. Tegelikult pole linna nime üle otsustamine kergelt käinud, sest viimase paari sajandi jooksul on see tal juba kolmas nimi. Algselt oli ta kohaliku pealiku järgi Apu-Apu, siis kellegi inglise võlli järgi Jesselton ja lõpuks siis mäe järgi Kota Kinabalu, mida aga kohalikud välja öelda ei viitsi ja nimetavad seda lihtsalt KK. 

Lõpuks juhtus rännakul ka see, et odavate hotellidega kalastamine tõi kaasa räpase ja haisva urka. Kuigi paljud teatavad veendunult, et Aasias pole hotelli mõtet ette broneerida, sest kohapeal sisse marssides saab odavamat hinda, siis ma sellega päris nõus pole, ja paaril korral kontrollinuna, see alati ka nii ei ole. Ja kui enamasti ka on, siis tegelikkuses saad kolmel korral odavamat hinda, neljandal on aga kõik mõistliku hinnaga asjad ära võetud ja oled sunnitud maksma sellist kirvest, et kokkuvõttes ikkagi võidus ei ole. Teiseks, kui just väga pikaks ajaks ei broneeri, siis ma ei viitsi aega kulutada hotellide läbitatsamisele ja nende ülevaatusega tegelemisele. Ja kolmandaks, mis võib-olla kõige olulisem, ette broneerides läheb valdavalt raha otse arvelt. Oma pangakaartidega pole siinsetes majutusasutustes reeglina midagi peale hakata, mis oli ka ette teada, kuid kotti oli tarvis pakkida ka muid asju kui sularaha. Raha väljavõtmine aga plekib siin lisaks tavapärasele protsendile ka üsna kopsaka teenustasu. Niisiis, valdavalt broneerin hotelli ette, ja Agoda või Booking´uga elus mõne asja juba broneerinuna ma üldiselt oskan vaadata, mida vaja, ja selle ka saan. Kuni siiani .... Ja seda linnas, kus erinevaid majutusasutusi ruutkilomeetri kohta hakkas ringi käies silma vist rohkem kui ma kusagil mujal näinud olen. Linn on täis tohutul hulgal turiste, nii erinevaid moslemeid, jaapani-korea-singapuri päritolu asiaate kui ka mõningaid valgeid. Kuigi eelnevalt väisatud naaberosariigi pealinn Kuching on kirjade järgi elanike arvult suurem, siis linnas ringi käies tundub pilt inimeste hulka vaadates vastupidine, ilmselt siis turistide arvelt. Ma kolm päeva mõtlesin, et mida kuradit need turistid seal kõik teevad. Kas neid viiakse bussidega dźunglisse? Mount Kinabalu otsa? Vist mitte. Välja ei mõelnud, ei saa ikka turismitööstuse liinidest vahepeal halligi aru. 

Kindlasti väisab aga enamik külastajatest KK külje all asuvaid saari, mis üheskoos kannavad Malaisia esimese peaministri järgi Tunku Abdul Rahmani merepargi nime. Saari on viis, mõnel saab snorgeldada, mõnel sukelduda, mõnel rannas lebotada, mõnel dźunglis matkata ja mõnel neid kõiki. Tavapäraselt väisatakse päevas ühte saart nii, et KK sadamas asuvate agentuuride paat viib su hommikul sinna ja toob tööpäeva lõpuks tagasi, aga mõned vingemad saarehopparid suudavad päevaga paadist välja-sisse karates läbi käia ka kõik saared. Ise valisin välja Manukani saare ja käisin seal vahetult enne äralendu ehk esmaspäeval, kui turistihordid mõnevõrra rahunenud. Oli kena, sai tehtud jalutuskäik dzunglis ja kümblus selges, maalilise värviga vees, seekord krokodilli kartmata.

Eelnevad kaks päeva sai aga ringi sõidetud võrriga, mis Malaisias on turistide hulgas  erinevalt muust Kagu-Aasiast pigem harvaesinev tegevus, kuna siinsetel korralikel ja kiiretel teedel eelistavad inimesed sõita autodes ning auto omamist saab endale lubada ka suur osa malaislasi. Mistõttu on näiteks laupäeval pooltel teedel konstantne ummik. Esimesel päeval sai külastatud wildlife park´i, kus elasid puurides kohaliku loomariigi esindajad. Kontsentreeritud ülevaate sellest, kes metsas vastu võib tulla, pargist sai, aga ma millegipärast arvan, et suur osa nendest elukatest on esindatud ka Tallinna loomaaias ja mõni elab vast isegi suuremas puuris. 

Teisel päeval uhasin ringi läheduses asuvates Kokoli mägedes, kus teedel siltide järgi enamik tõuse ja langusi 17-18% ja kus sõitmise käigus avanevad korralikud vaated ümbrusele ja kauguses asuvale merele. See oli vägev. Tervet päeva ringi uhada ja väga suurt kilometraaźi ette võtta on siiski suhteliselt keeruline, sest lõõskav päike mitte ainult ei edendanud juba ammu kehal olevat „võrrisõitja päevitust“, vaid seekord tahtis käsivartega suisa lõket teha. Jällegi ette teada asi, aga käed ei tõuse ka pluss kolmkümmend midagi tingimustes hommikul kampsunit selga ajama. Pärast võrrisõite sai käidud linna lähedal populaarses kohalike rannas end vette kastmas, vee soojus tuletas meelde pigem korteris asuvat vanni, kui merd. 

Käesolev postitus läheb juba kirja maailma kõige tihedamalt asustatud pealinnast ja ühtlasi Kagu-Aasia kõige kriminogeensemast linnast. Ja kui siinsed pätid otsustavad seda poolenisti mittetöötavat Lenovo aparaati siiski mitte ära võtta, siis kirjutan jälle.

Labuan

Brunei sultan omas riigi hiigelaegadel ka Filipiinide lõunaosas asuvaid Sulu saari, mistõttu käis kahe paiga vahel tihe kaubavahetus. Tee peale jäi Vormsiga samas suurusjärgus (kuid täna mitusada korda tihedamalt asustatud) Labuani saar, mis seetõttu jõudsalt arenema hakkas. 19. sajandil toimunud suuremate maadejagamiste käigus andis sultan sellegi saare inglastele, kes andsid saarele vabasadama staatuse. II maailmasõja ajal oli Borneole suhteliselt lähedal asuv saar jaapanlaste ja liitlaste vahel toimunud lahingute tallermaaks, mistõttu tuli see pärast sõda praktiliselt nullist uuesti üles ehitada. Malaisia andis 1980-ndatel saarele föderaalterritooriumi staatuse ja ühtlasi on tegu maksuvaba piirkonnaga, mis tähendab, et alkoholivaba Brunei alamad käivad seal hordide kaupa odavat napsi manustamas. Saare lähedal asub sõjaajast mitu laevavrakki, mistõttu on tegemist hinnatud sihtkohaga sukeldujate hulgas. Suur osa saare rannaribast on liivane, kuid hoolimata sellest ujujaid nädala sees väga ei paistnud. Bruneist Labuanile sõites oli suurel laeval vaid 10 isendit ja valgeid inimesi nägin ma suuremas koguses alles saarelt ära sõites - saare peal õnnestus silmata vist ainult ühte, kes valis endale tax free poes spraidi kõrvale sobivat viina. 

Panen siia ühe margi Labuani sümbolloomakesega. Tegemist siis harikrokodilliga (või inglise keeli lihtsalt soolase vee krokodill), keda pidada elama Borneol arvatavalt 12 000 tükki. Elavad jõgede suudmetes ja teinekord ujuvad ka päris kaugele avamerele. Kui kuuemeetrine ja kohati kaks tonni kaaluv elukas rünnata otsustab, siis võimalus ellu jääda praktiliselt puudub. Aeg-ajalt kohalikku lehte lugedes olen ma silmanud vähemalt kolme lugu krokodillide tegemistest Borneol, mis on kõik lõppenud kellelegi fataalselt. Nii, et peale nende juttude lugemist varvas vette minnes vähe väriseb, kuigi selle kohta kas Labuanil ja krokodillidel tänapäeval üldse mingeid seoseid on, ma kinnitust ei leidnud. 

Kuna viimane mootorrattalaenutus olla saarel suletud kolm aastat tagasi ja nende poolt laenutatavate jalgrataste jaoks olin ma juba kolmandas klassis liiga suur, sai pöördutud autolaenutusse. Kõigest 60 ringiti eest, millele lisandus ise ostetav kütus, mis Malaisias teadupärast midagi ei maksa, sai võetud 24 tunniks Proton ja seega ka Malaisia rahvaauto ära proovitud. 

 

Saare kõige tuntumaks museaaliks on korsten, mis kuulus tööstusele, kus inglased oma kuningliku laevastiku kütmiseks sütt valmistasid. Alumisel pildil aga II maailmasõja memoriaal.

Saare pealinn on täis vilkuvate tuledega asutisi, millede siltidele on kirjutatud „karaoke“, kuid on alust arvata, et sinna sisenevad kõrgetel kontsadel filipiini tütarlapsed seal just karaoket laulmas ei käi. Üldse on filipiinode järele tugev nõudlus, sest toitlustuskohtade uksel ei ole mitte sildid „vajatakse kokka“ või „vajatakse ettekandjat“, vaid „vajatakse filipiinlast“. Hotellitoast avastasin sellise huvitava asja nagu hiinakeelne Uus Testament ja üritasin retseptsioonist siira uudishimuga pärida, kes on teose sihtgrupp, kuid sealsed filipiinlannad ei olnud paraku kursis, mis raamatuid neil tubades leidub.

Sultaniriigis

Kuchingis oleksin äärepealt maha jäänud lennust, mis viis Sarawaki osariigi suuruselt teise linna Mirisse. Ma olen pea kindel, et taksomaffia maksab paljudes Kagu-Aasia linnades kellelegi või millelegi mingit raha, et ükski buss või mõni odav transport lennujaama ei sõidaks. Selleks, et Kuchingi taksistid rahalisest annetusest siiski ilma jätta, otsustasin leida mingi bussi, mis viiks lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuva suurema kaubanduskeskuse juurde, et sealt edasi juba jala lennujaama vantsida. Kuchingi bussijaamas juhatati lahkelt bussile, kus juba mingi osa reisijaid sees istus ja liikumahakkamist ootas. 40 minutit hiljem istus sama koha peal seisvas bussis veel rohkem reisijaid, aga juhti polnud endiselt ning kellelgi polnud halli aimu, mis kell sõiduks võiks minna. Samas nägin kõrval sõiduvalmis ja juhiga päevinäinud bussi, millel samuti vajalik objekt sildil kirjas ning kargasin sinna peale, jõudes lennujaamast paari kilomeetri kaugusel asuvale ristmikule nii 15 minutit enne välja reklaamitud boarding´uaega. Peas juba erinevaid stsenaariumeid läbi töötades, mida mahajäämise korral teha, sain lennujaama suunas astuda kiirkõnnil paar sammu, kui peatas suvaline auto, mis mind peale korjas ja lahkelt päeva päästes lennujaama viis. Muuhulgas tagab viimasel hetkel lennujaama jõudmine, et kellelgi pole aega vahtida su kotti, mis on konstantselt poole raskem, kui Air Asial käsipagasisse lubatud (koti äraandmine jälle maksab päris korralikult). 

Miris sai ronitud mäe otsa, kus paikneb Malaisia esimene naftapuurtorn. Nimelt oli Sarawaki osariik esimene paik tänase Malaisia territooriumil, kus eelmise sajandi algul naftat puurima hakati, ning peamiselt Shellile kuuluvad erinevad harukontorid teevad seda seal tänaseni. Hüüdnime Grand Old Lady kandev puurtorn, mis alustas tööd 1910. aastal, on viimased 40 aastat juba pensionil, kuid Malaisia majandusajaloo olulise esindajana on tal auväärne koht tänase Malaisia naftamuuseumi tiiva all. Kuigi muuseum polnud viimasel ajal uuenduskuuri läbinud, andis ta päris huvitava ülevaate naftaga seonduvast. 

Pühapäeva hommikul bussiga ca 400 000 elanikuga ja 5765 km² suuruse Brunei poole sõites näis enamus liiklusest kulgevat vastassuunas. Väidetavalt käivad Brunei riigi kodanikud nädalavahetustel Malaisia kaubanduskeskustes soetamas kaupu, mida rangemalt islamistlikus sultaniriigis müüa ei tohi. Bruneid roolib sultan Hassanal Bolkiah, kes pärast Tai kuninga surma on maailma kõige kauem võimul olnud valitsevate riigipeade edetabelis kuninganna Elizabethi järgi teisel kohal, tänavu täitub tal troonilesaamise 50. aastapäev. Seda küll mööndustega, sest päris iseseisvuse saavutas Brunei briti protektoraadi alt alles 1984. aastal. Riigi pealinna Bandar Seri Begawani, mille nimi paikneb kõrgel kohal maailma kõige raskemini meeldejäävate pealinnanimede seas, tuntumateks objektideks on kaks mośeed, mis vaatavad vastu igalt Bruneiga seonduvalt turistivoldikult (hoolimata sellest olen ma kahe päeva jooksul siin riigis näinud kokku umbes 10 turisti). Mõlemad mośeed – üks, kesklinnas paiknev, ehitatud 1950-ndatel ja teine, riigi suurim, mis veidi eemal – on suurejoonelised tõesti ja samuti on nafta- ja gaasiraha paigutatud teiste avalike objektide ehitamisse, kuid riigi elu-olult tervikuna ma millegipärast eeldasin suuremat luksuslikkust. Siltidel vahetab Miriga võrreldes hiina keele välja araabia keel ja kesklinna kaubanduspindadel valitsev putkamajandus meenutab rohkem mõne Euroopa linna araabia linnaosa kui näiteks Malaisia korralikke ärikeskusi. 

Sultani elulugu ja teiste riikide asjameeste poolt talle antud kingitusi võib näha Regalia galeriis (hoone pildil). Kahjuks pole seal välja pandud ühtegi sultani 500st või rohkemast Rolls Royce´ist, milliste maailma suurima kogu poolest on ta kantud Guinnessi Rekordite Raamatusse. Sultani enda paleed, mis väidetavalt maailma suurim riigipea residents, ma vaatama ei läinud, kuna see asub veidi kaugemal ja väidetavalt pole sealt värava tagant ka suuremat midagi näha. 

Teisel päeval sai vaatama mindud kolme muuseumi, mis püstitatud kesklinnast rohkem kui 5 kilomeetri kaugusel asuvale looduslikule alale. Neist Brunei muuseumi nime kandev asutus pidada olema kõige vingem, kuid seal käisid parajasti ehitustööd ja muuseum oli kinni. Nii tuli leppida meremuuseumiga, mis tutvustab kunagise merekaubanduse suurjõu Brunei tegemisi meredel, ning tehnoloogia muuseum, kust millegipärast eeldasin miskeid hi tech väljapanekuid, kuid mis tegelikkuses oli keskendunud bruneilaste traditsiooniliste kalapüügitehnoloogiate tutvustamisele. Tagasi tulles korjas mind peale taas kord juhuslik auto, mille islamirõivastuses juht tundis huvi kas Eestis elab ka palju moslemeid ja kas Eurovisiooni veel peetakse. Ta oli nimelt 70-ndatel olnud Inglismaal ja elanud kaasa punktide jagamisele ja ABBA võidule, kuigi laulu nimi, millega üritus toona võideti, talle meelde ei tulnud.

Borneo: kassilinna ümbruses

Borneo, mida mõnedes geograafiaõpikutes ka Kalimantaniks nimetatakse, on Gröönimaa ja Uus-Guinea järel maailma suuruselt kolmas saar. Saarele ebatüüpiliselt jaotub ta suisa kolme riigi vahel. Siin võib sattuda Indoneesiasse, kuhu ma seekord algsetest ideedest hoolimata üldse ei satu; võib sattuda külla Brunei sultanile, kelle riik ei olegi nii väike, kui kaardi pealt välja paistab; ja muidugi võib sattuda ka Malaisia kahte suuremasse osariiki Sarawaki ja Sabahi, mis muust Malaisiast eraldi just siin asuvad. 

19. sajandi keskel aitas inglise alam James Brooke Brunei sultanil kohalike pärismaalaste ülestõusu maha suruda, mille tulemusel andis sultan talle valitsemiseks tükikese maad. Brooke pani seejärel oma värsketes valdustes aluse valgete radźade dünastiale, kes asusid oma territooriumi jõudsalt laiendama ning tänaseks on sellest välja kujunenud Malaisia suurim osariik Sawarak. Ise maandusin Borneol kõigepealt Sarawaki pealinna Kuchingi, mille nimi tähendab malai keeles „kassi“ ja kus kasside kujutamisega linnapildis just tagasi pole hoitud. Krooniks paikneb linnas end maailma esinduslikumana tutvustav kassimuuseum, kus eksponeeritakse kõikvõimalikku kassidega seonduvat träni ja tutvustatakse erinevate nurkade alt kasside rolli maailma ajaloos. Linna nimetatakse Malaisia puhtaimaks, tänavatel liigub rahvast Aasia linnade standardeid arvestades meeldivalt vähe ja inimesed on väga sõbralikud. Islam oma tõekspidamistega ei domineeri (Sarawakis olla islamiste 30% kristlaste 40% vastu, potti sulanduvad edukalt ka animistidest põlisrahvad nagu ibanid) ja kohalik rahvas tśillib baarides ka nädala sees pärast keskööd. Mu hotellist kahekümne meetri raadiuses on selliseid baare neli tükki (ilma, et ma majutust broneerides sellest midagi teadnud oleks), jooke kallatakse seal välja Malaisia standareid arvestades väga odavalt ja kui hind ikkagi liiga kallis peaks tunduma, on võimalik väisata kohe kõrval asuvat hiinlaste poodi. Ka söögikohti on linnas kõikvõimalikus suuruses ja valikus, paljud neist paiknevad linna läbiva jõe kaldapealsel, kus kohalikele samuti hängida meeldib. Ühesõnaga olen ootamatult avastanud Kagu-Aasiast ühe väga mõnusa vibe´iga linna. Võib-olla annab lisaefekti ka asjaolu, et pärast kolme kuud Tais, Myanmaris ja Laoses on vajalikku infot võimalik lugeda arusaadavas alfabeedis ja teenust pakutakse välismaalase üldjuhul sama hinnaga mis kohalikule. 

Õhtuse linna nautlemine tähendas paraku seda, et selleks kellaajaks kui ma järgmisel päeval Borneo dźunglisse jõudsin, magas wildlife juba lõunaund. Väisatud sai nimelt läheduses asuvat Bako rahvusparki, mis eelkõige tuntud seal elavate ninaahvide ja habesigade poolest. Viimaste tegevusest andis lõunatunnil märku üksnes mõni vängelt haisev roojahunnik. Ninaahve, keda kohalikud omal ajal hollandlasteks kutsusid, kuna nende välimus neile just seda euroopa rahvast meenutas, sai mõne puu otsas isegi märgatud. Seda aga mitte dźungliradadel, vaid rahvuspargi peakorteri ja paadisadama (parki saab ainult paadiga) ümbruses. Samas liikusid ka mõned eriti pika sabaga tundmatut marki ahvid, kes erinevalt ninaahvidest end ka pildistada lasid, ning paar varaani. Dźunglis endas sedakorda mõnest ämblikust kedagi suuremat kohata ei õnnestunud. Aga jutud on kõvad, näiteks ei tohi üheski rahvuspargi rannas enam ujuma minna, sest oht on trehvata krokodilli.  

Otsi pildilt ahve:

Teha oleks siin veel - näiteks paikneb Kuchingi lähedal ka orangutanide nn rehabilitatsioonikeskus, kus kusagilt päästetud ahve poolvabaduses hoides järje peale aidatakse ja kus neid söötmisaegadel parki külastades suure tõenäosusega näha saab. Aga millegipärast sai just siit lennupilet järgmisesse kohta, tunniajase lennu kaugusel asuvasse Mirisse, varakult ära ostetud. 

Kusagil Tais

Blogis on mõnda aega vaikus olnud, sest streikima hakkas blogimisvahendiks oleva Lenovo Miix tableti väline klaviatuur. Miljonist putkast koosnevas IT-tsentrumiks nimetatavaks kohalikus Tai sipelgapesas tunnistati juhtum lootusetuks, kuid pärast sealt aparaadi äratoomist ühendus klaviatuuri ja tableti vahel siiski vahelduva eduga töötab. 

Aga asjast. Viimased poolteist nädalat olen veetnud taas Tais, kaardi pealt vaadatuna Bangkokist kagusse jäävatel aladel. Väike puhkus trippimisest sai maha peetud Ko Changi saarel, mis on Ko Samui ja Phuketi järel Tais suuruselt kolmas. Iga Tai populaarseima õlle sõber ilmselt teab, et Chang tähendab kohalikku keeli elevanti ja Ko Chang on tulenevalt sellest siis „elevandisaar“, kuigi saarel leiduvad vähesed elevandid pole üldse kohalikku päritolu, vaid on sinna turistide sõidutamiseks kusagilt sisse tassitud. 

Veel paarkümmend aastat tagasi turismindusest puutumata saarel leidub mõneks ajaks tegevust igaühele: on erinevas mõõdus randasid, on basseinibaare, kuskil on õhtust pidu, on bungalosid kärarikkamates ja vaiksemates kohtades. Võib külastada saarel asuvaid koskesid, millest veebruarikuuks on küll enamus kuivanud. Taide hulgas on eriti populaarne Tham Mayomi nimeline kosk, kuna seda olla mitmel korral väisanud kuningad Rama V ja Rama VI, kes sealsetele kividele ka oma nimed kriipisid. Kui välismaalane tahab kividel asuvat kuningate käekirja uudistama minna, peab ta selle eest välja käima 200 bahti, mistõttu mõnda Kagu-Aasia koske juba näinuna nende väisamisest loobusin. Küll sai Kai Bae rannast laenutatud kajakk ja sõidetud sellega paari-kolme kilomeetri raadiuses asuvatele saartele, milles ühe ümbruses sai snorgeldada ja uurida kõikvõimalikes värvitoonides ja suuruses kalu. 

Eraldi väärib tähelepanu saare teedevõrk, sest tõusu- ja langusnurgad on mõnedel lõikudel sellised, et kiirelt tekib kujutluspilt sellest, mis juhtub, kui mõni väiksema mootoriga pisiauto või vähemakubatuuriline võrr mitme inimesega pardal tõusul otsad annab, ja mis juhtub veel siis, kui tema taga juhtub olema sõidukitejada. Seda enam, et suurema osa aastast sadada saarel vihma. Ettekujutamine sai reaalsuseks hetkel, kui vahetult pärast pimenemist kaks falangi tõusukurvis võrriga otse meie ees kaldast alla panid. Sai auto peatatud ja asja tsekkama mindud - õnneks oli järsak vaid mõned meetrid, alla sadanud motosõiduk isegi töötas ja selle otsast kostus ehmunud saksakeelset juttu. Läheduses viibinud kohalikud peatasid tõusul või langusel võrrid, tõttasid appi ja ilmselt lõppes asi seekord vaid vigastuste ja fritsude rahakoti kergendamisega rolleriga seotud kahjude kinni maksmiseks.

Kuigi sarnaselt muudele Tai turismipiirkondadele võis ka Koh Changil kohata ohtralt venekeelseid silte ja lõunaks juba või alles auru all olevaid idanaabritest turiste, oli saarel viibivate turistide arvukus võrreldes näiteks Phuketiga mõõdukas. 

Ko Changile suunduvale teele jäävas Chantaburi linnas, mille läheduses valmivat Tai parimad durianid, sai ka see legendaarse lõhnaga puuvili ehedal kujul ära proovitud ja ütleme nii, et kuigi selle maitse oli täitsa hea, siis protsessi tervikuna ei nautinud, sest söömise järelmid sarnanesid sibula või küüslaugu haukamisele. Kahte ülejäänud „suurde kolmikusse“ kuuluvat puuvilja, rambutani ja Tais puuviljade kuningannaks (kuningas on durian) peetavat mangostani saada polnud, kuna polevat hooaeg, puuviljade suurem valmimine ja manustamine leiab siin aset mais või juunis. Jõe ääres asuva omapärase vanalinna ning Tai suurima katoliku kiriku poolest tuntud Chantaburit ja selle ümbrust peetakse üheks parima toiduga piirkonnaks Tais, parimaid mereandidest valmistatud roogasid sai seejuures kohtadest, kus menüüd muutusid üksnes taikeelseks ja falangidel sealt oma peaga midagi välja loosida oli väga keeruline. 

Natuke pildimaterjali ka mõnest hõrgutisest, mida endale Taimaal sisse on aetud: