Kohalikust spordielust

Kuna vihma täiega lahmab ja džunglis ei pista ilmselt tiigergi oma nina urust välja, oleks paslik teha  lubatud tubane postitus kohaliku spordielu teemadel. Teisipäev on ju ikka spordianalüütika ("Mehed ei nuta", "Spordiprisma" jne) päev olnud. Allikateks siis kohalik Malaisia ajakirjandus ja enda silmade läbi nähtu. Kuigi mingeid tervisespordiga tegelejaid siin tänavatel väga tiksumas ei näe, siis spordist vähemasti kirjutatakse ja seda näidatakse palju.

 

Eelmise nädala kajastatuimaks sündmuseks oli autotootja Suzuki poolt sponsoreeritav jalgpalliturniir, mida nimetatakse Kagu-Aasia riikide meistrivõistlusteks. Osaleb seal siis kaheksa siinse regiooni riiki, kellest MM-ile on läbi aegade olnud asja vaid Indoneesial ja sedagi 78 aastat tagasi, kui oldi ametlikult veel koloniaalvaldus ja kanti Hollandi Ida-India nime. Erilist edu pole ükski osalejatest saavutanud ka Aasia meistrivõistlustel, mistõttu peaks käimasolev turniir olema regiooni jalgpallielu kõrgsündmuseks. Turniiriks moodustati kaks alagruppi ning Malaisia mängis oma alagrupimängud ühes Vietnami, Kambodźa ja Myanmariga Myanmaris (ehk siis vana nimetusega Birmas). Enne viimast alagrupivooru olid nii Malaisia kui Myanmar Vietnamile kaotanud ja Pol Poti kunagisi alamaid võitnud ning pidid mängima otsustava mängu omavahel alagrupi teise koha peale, mis viinuks veel alagrupist edasi, poolfinaali. Nüüd aktiviseerusid kõikvõimalikud rühmitused, kes andsid mõista, et kuna Birma kiusab sealset moslemirahvast rohingjasid, siis  ei tohiks birmalastega üldse jalgpalli mängida. Malaisia ajalehed nõretasid selleteemalistest sütitavatest kolumnidest ning veel paar päeva enne mängu toimumisaega tundus, et mäng jääbki ära, kuni mängueelsel päeval võttis asja arutamiseks ette riigi valitsus ja otsustas, et ikkagi mängitakse.

 

Mängus endas tegi Malaisia väravavaht küll võrratuid pantritõrjeid, kuid ründajad polnud tasemel, mäng kaotati 0:1 ja kukuti turniirilt välja. Ja kõige selle toimumisajal vahtisid kohalikud (kui nad üldse jalgpalli vaatavad) hoopis inglise vutti, kusjuures Premier League mänge näidatakse lisaks kõikvõimalikele kõrtsidele ka otseülekandes kinodes suurelt ekraanilt (mis on võimalik seetõttu, et erinevalt UEFA CL-i mängudest toimuvad need kohalikku ajavööndit arvestades sobival ajal).

 

Ajalehest jäi silma ka uudis, mis rääkis, et riigi valitsus on just välja käinud kohaliku spordipoliitika eesmärgid ning põhieesmärk on üks: võita lõpuks olümpiakuld. Selline asi on olemas kõikidel naabritel, pärast Rio mänge ka väikesel Singapuril, Malaisial aga mitte. Kõige lähemal on sellele olnud sulgpallur Lee Chong Wei, kes on viimastel kolmedel mängudel meeste üksikmängu finaalis mõnelt hiinlaselt pähe saanud. Sulgpall ongi riigi ülekaalukalt edukaim ala nii olümpia- kui Rahvaste Ühenduse mängudel (Commonwealth Games) ning erinevad sulgpallurid figureerivad kõikvõimalikel reklaamplakatitel aitamaks paremini turustada ühte või teist tarbekaupa. Rahvaste Ühenduse mängudel on edukuselt teiseks alaks tõstmine ja kuigi seal on saavutatud ka omajagu kuldmedaleid, pole sellest alast kohalikus meedias eriti juttu, ja nii puudub ka selgitus, millistest riisi ja nuudlite kõrvale manustatud droogidest malaislaste jõud tuleb.

 

Üllatavalt palju leheruumi kogub Malaisias Lõuna-Aasiale iseloomulikult rahvusvahelise kriketielu kajastamine, tähtsamad sõnumid tulevad veel maahoki-, keegli-, golfi- ja squashiradadelt (viimast harrastab Malaisia läbi aegade kuulsaim naissportlane Nicol David). 

 

Huvitavaks viimase aja uudiseks võib pidada ka teadaannet, et Malaisia ja Singapur kavatsevad peatselt loobuda F1 etapi korraldamisest. Tundub, et tegemist võib olla märgilise suunanäitamisega selles vallas: olid ju need riigid ühed esimesed "muu maailma" riigid, kes jagasid 1990ndatel ära, et taoliste võistluste korraldamine võib riigile tuua feimi, mis avab ukse erinevatele rahavoogudele. Tänaseks on aga ürituse korraldamisega seotud kulud muutunud ebamõistlikuks ning jällegi on Aasia tiigrid ühed esimesed, kes julgevad Bernie´le välja öelda, et sellist luksust taolises vormis neile edaspidi vaja pole.  

KL-i meelelahutusest ja muust

Melakas peatumiskohaks olnud Guesthouse´i perenaine pakkus reedel, kui minekule sättisin, et jääksin veel mõneks ajaks sinna, kuna nädalavahetusel leidvat linna peamisel kauplemistänaval aset kuulus ööturg. Mul oli aga juba broneeritud nädalavahetuseks öömaja Kuala Lumpuri "Kuldsesse kolmnurka", kus "ööturu" puudumise üle ei saa samuti kurta - tõsi küll, pakutavate kaupade ja teenuste segment on pisut teine.   

 

Mulle see tüütult sebiv meelelahutuskolmnurk mingit erilist muljet ei jätnud. Kõrtsides on ametis lugematul arvul kohalikke: esimene tirib särgist, teine vehib kätega ja karjub midagi happy hour´ist, kolmas juhatab tuppa, neljas sätib tooli, viies toob õllealuse, kuues klaasi, seitsmes laseb selle täis, kaheksas võtab raha, üheksas jalutab sellega kassasse, kümnes opereerib kassat jne. Ja nii ei käi see mitte ainult Eriti lollide välismaalaste kõrtsis, vaid kõikides ümbruskonna kõrtsitänavate joomakohtades. Eriliselt pinda käib see tüütu sebimine asutustes, millele on nimeks pandud näiteks Iiri pubi ja millelt eeldaks mitte ainult euroopalikku sisustust, vaid ka mingit tuttavat attituudi. Ühesõnaga, sellist kohta, kus tänava ääres rahulikult tiksuda ja öiseid tuiksooni jälgida, tollest piirkonnast ma ei leidnud.  

 

Samas, eks pettumuse ajendiks on ka kallid õllehinnad. Kui umbes kella üheksani õhtul on mitmetes kõrtsides happy hour ja kannu (silma järgi 0,33 liitrit) Tiigrit saab endale sisse keerata nii 12 ringgiti eest, siis pärast seda hind pea kahekordistub. Kallis hinnas ei saa süüdistada kõrtsmike ahnust, vaid riigi poliitika ja aktsiisid lihtsalt on sellised. Kui arvutada, mida kõike sama raha eest siin näiteks süüa saab, siis tundubki see õlle joomine ja vastavas sektoris meele lahutamine suhteliselt ebamõistliku ettevõtmisena. 

 

Eile mängis Malaisia vutikoondis Kagu-Aasia meistrikate (ametliku nimega Suzuki Cup) otsustavat alagrupimängu, mistõttu suundusin kõrtsitänavatele vaatama, et kas kohalikud mängu jälgides möllu ka teevad. Ei midagi, kaasaelamine mängule praktiliselt puudus, passiti osavõtmatute nägudega ja pooled kõrtsid näitasid samal ajal hoopis mingeid inglise liiga mänge. Kohalikud, kellega juttu tegin, justkui olid sündmustega kursis, aga ei saanud aru, mistarvis nad peaksid jooksvalt jalkamängule kaasa elama. Mida siinne spordielu endast üldse kujutab ja milline poliitiline trall selle eilse mängu ümber käis, sellest teen mingi hetk eraldi postituse. 

 

Täna sai vaatamas käidud muud laadi meelelahutust. Putrajayas kohatud hindu rääkis, et kõige lahedam atraktsioon Kuala Lumpuri piirkonnas on Gentingi mägismaale rajatud kuurort ja sinna viiv köisraudtee. Selle ülevaatamiseks tuli kõigepealt sõita bussiga tunnikese linnast välja. Džungli kohale rajatud köisraudtee pikkuseks oli kirjade järgi 3,4 kilomeetrit ja sõit kestis oma veerand tundi, enne kuni jõuti mäe otsa, kuhu üks hiinlasest tööstur oli 20. sajandi teisel poolel otsustanud kohaliku Las Vegase rajada. Džunglist puhastatud alal asuvad mitmed luksushotellid, teemapark ja riigi ainsad kasiinod, viimaste pindala ning ka laudade ja aparaatide taga istunud mängusõprade arv ei olnud just väike.

 

Lisaks köisraudteele pildil ka üks mäe otsas olnud hotelle, mis vaevu kaadrisse ära mahtus.

 

 



Söögiteemat ka, seekord siinkandis enim tähelepanu pälvivast puuviljast, milleks on durian. Tänavapildis on teda päris palju ja kui kuskil temaga mässatakse, siis on korralik parfüüm õhus. Seetõttu on mitmetes avalikes hoonetes ja ühistranspordis sildid, mis keelavad durianiga siseneda. Praeguse hotelli sisekorraeeskirjas on punkt, et kui toas on toa tagastamisel duriani lõhnad, on kuri karjas ja kopsakas trahv soolas. Mu subjektiivse arvamuse kohaselt on maailmas siiski märksa hullemaid lõhnasid. Ise olen proovinud durianit kohaliku magustoidu cendol´i koostises (müüjad sättisid ennast kohe vaatama, et kas juhtub midagi põnevat, kui ma seda sööma asun) ja see oli täitsa hea, järge ootab fritüüritud durian, mida on mitmel puhul tänavatel pakkumas nähtud.  

 

Mööda ei pääse kuidagi ka religioossetest küsimustest. Eile oli metroojaamas huvitav episood, kui kõrvale laekus moslemirõivais tütarlaps ja hakkas küsimusi esitama: selgus, et ülikoolis läbi viidava uurimistöö tarbeks. Alustuseks, et mida sa arvad moslemitest jne, kuni lõpuks jõuti küsimuseni, et kas moslemiriideid kandvad naised võivad olla ilusad. Ja no mida sa siis tudungikandjale vastad, et teda mitte isiklikult pahandada - "teoreetiliselt muidugi võivad, aga selleks, et mingit hinnangut anda, tuleb tudung ära võtta..."  Aga noh, päris huvitav.

 

Edasi on plaan siirduda Cameroni mägismaale, mille kohale on kohalikus ilmateates järgmiseks nädalaks joonistatud suur vihmapilv. Eks näis, kas kannatab mõned dźunglirajad ja teeistandused üle vaadata, või valab nii hullusti, et peab katuse all istuma.

 

Pildil keset agulit asuv praegune elupaik (nende majade taga juba elu keeb) ja vaade hotelli aknast, kus agul seguneb kõrghoonetega.

 

 

 

Siga ja kägu ehk Kaksiktornide lähistel 35-kraadises kuumuses lõõskav novembrikuine näärikuusk:

 

 

Kohaliku väljapaneku nägemus Eestis käibel olevast valuutast:

 

 

Melaka

 

Viimased päevad on saanud veeta Melakas, kuhu sai pealinnast vuratud 10 ringgiti eest kaks tundi liinibussis, kus igal istmel oli jalgade jaoks umbes meeter ruumi. Arvestades kunagisi aasiasiseseid bussisõidukogemusi, ei osanud seesugust luksust küll oodata.

 

Melaka oli teise aastatuhande keskpaiku Kagu-Aasia võimsaim sultanaat ning tänu soodsale asukohale toonastel kaubandusteedel väidetavalt ka maailma kõige tihedama liiklusega sadam. Seejärel vallutasid selle kordamööda portugallased, hollandlased ja inglased, kelle kõigi koloniaalpärandit on sinna täna olulisel määral maha jäänud. 

 

Tänane Melaka, mille ajalooline osa kuulub UNESCO Maailmapärandi nimekirja, on turistikas, aga seda heas mõttes. Asjad on turistile hästi arusaadavaks tehtud, vaatamisväärset on palju, hinnakiri seevastu mõistlik ja mingit erilist soovi võõraid pealetükkivalt huaiata ei paista kohalikel olevat. Ehk on põhjus selles, et eeskätt moodustavad siinse turistide kogumi siseturistid, nende järel tulevad muud asiaadid ja alles siis oma kunagisi koloniaalvaldusi inspekteerivad valgenahalised välkarid. Võrreldes KL-iga hakkavad tänavapildis oluliselt rohkem silma hiina keel ja hiina kogukond.

 

Pildil olev guesthouse, kus peatun, kannab numbrikombinatsiooni 1511. Sarnast numbrit silmasin linnas veel mitmel kohvikul, poel ja võõrastemajal. Mingil hetkel sain pihta, et tegemist on aastaarvuga, mil portugallased Melaka sultanaadi vallutasid. Miks portugallaste tegevus nii austust vääriv on, selle kohta pole omanikule (kuna teda pole praktiliselt üldse näha) veel järelepärimist jõudnud esitada.

 

 

Portugallased ehitasid linna ka Malaisia ühe võimsaima kindluse A Famosa, millest täna on järgi vaid üks nurgavärav ja mäe otsas asunud kiriku varemed. Viimastes algab reedel festival, mille programmi põhiosaks on kuulutuste kohaselt tai chi õpetamine igaühele. Juuresoleval kiriku varemetest tehtud pildil on instruktor pikali maas oma etteastet ette valmistamas.

 

  

Linna 17. sajandil portugallastelt üle võtnud Hollandi kolonisaatorid ehitasid linnasüdameks oleva raekoja (Stadthuys) ja Malaisia vanima tegutseva protestantliku kiriku, nende auks kannab linna peaväljak senini Hollandi väljaku nime.

 

 

 

Linna peamiseks kaupmeeste tänavaks oli kunagi Jonker Street. Kõikvõimalikku träni, nüüd juba peaasjalikult hiinlastest kaupmeeste käest, saab tänavalt soetada ka tänapäeval.

 

.

Ajaloolise linnaosa tüüpiline tänav on kitsas ja ääristatud kanalitega, sinna peavad mahtuma nii autod kui jalakäijad

 

 

Paar pilti ka sultani elamisest: kompleks ise on ehitatud küll 19. sajandil, kuid peaks kujutama sultani elu-olu just sultanaadi hiigelaegadel.

 

 

 

Asiaatidest turistidele pakuvad sõidurõõmu velotaksole sarnanevad rikshade ja kolmerattaliste ristsugutised, mida trikshadeks nimetatakse. Pimedas pannakse nende kaunistused blinkima ning kui klient sisse istub, keeratakse mängima ka tümm, mis kostub mitmesaja meetri raadiusesse.

 

 

Lõpetuseks hämarduvas valguses tornist tehtud pilt ajaloolisele Melaka väinale (üle väina asub Sumatra saar), kus sarnaselt eelmise aastatuhande keskpaigale tulevat ka praegusel ajal aeg-ajalt ette piraatide rünnakuid.

 

 

Kuhu tiiger on hüpanud

Pärast Kuala Lumpuri nädalat mõistan, et õigus võib olla ka inimestel, kes peale KL-is käimist on raporteerinud, et linn koosneb üksnes kõrghoonetest, kõnniteid õieti pole ja inimesi tänaval ei liigu. Tõsi, need raporteerijad on viibinud ilmselt ühes linnakus, aga sellised linnakud on täiesti olemas ning kui siin näiteks äri- või konverentsiturismi harrastada ja/või mõnest nooblimast hotellist mitte väga kaugele minna, siis võibki linnast selline mulje jääda. Ise sattusin ärilinnakusse kolama seoses Malaisia panga juurde loodud muuseum-galerii külastamisega, kus on siinse majanduse edulugu ilusti pulkadeks lahti võetud ehk teisisõnu on mõõdukalt interaktiivsete ning faktirikaste väljapanekute abil  külastajatele selgeks tehtud, kuidas Malaisiast tiiger sai. Lühidalt on märksõnadeks kumm, tina, nafta, islamipangandusel põhinev vabakaubandus ja uuemal ajal elektroonikatööstus. Kui siia juurde lisada ka rahvusmuuseumi väljapanekud Malai arhipelaagi ja Malaisia riigi ajaloost, saabki natsiooni kujunemisloost korraliku pildi ette. Ei saa märkimata jätta, et mulle väga meeldivad muuseumid, mis jutustavad mingit konkreetset huvitavat lugu ja ei ole väga laialivalguvad, selles osas on malaislaste pakutu olnud seni üllatavalt kiiduväärt. 

 

Pildil on muuseumisse välja panduna Malaisia rahvusliku autotööstuse pioneer ehk Proton Saga, mis 1980ndate keskel masstoodanguna välja tuli. Praeguseks vurab tänavapildis "prootonitest" rohkem isegi teist Malaisia automarki Perodua, mis on selline väiksemat sorti rahvaauto, mille rooliratta seest paistab tavaliselt naisterahva pearätt ehk tudung.

Siin üks kehvapoolne pilt ka ühel rööpal jooksvast monorail´ist, mis liigub Kuala Lumpuris alates 2003. aastast ja mis on kujunenud endagi üheks peamiseks liikumisvahendiks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1990ndate keskel otsustati Kuala Lumpurist mõnekümne kilomeetri kaugusel kuivendada suur hulk sood ja rajada sinna moodne kaksiklinn, mille ühes osas (Putrajaya) asuvad valitsusasutused ja teises  paikneb kohalik Silicon Valley (Cyberjaya). Valitsemisest huvituva kodanikuna sai ka ise asja uudistamas käidud. Kuna linn asub nii suure lahmaka maatüki peal, et seda on jala ette võtta võimatu ja mingit suuremat ühistransporti seal pole, on huviliste jaoks pandud kahel korral päevas käima tuuribuss, mis 20 ringgiti eest kõik huvitavamad kohad läbi sõidab ja igas peatuses ka piisava aja kolada laseb. Modernlinnas tuuritamise vastu turistidel siiski suuremat huvi ei paista olevat, sest pärastlõunal Putrajaya bussijaamast väljuvale seansile ilmus peale minu ja bussijuhi ainult veel üks Keralast pärit hindu (kes juba mõnda aega siinkandis kolab ja kellelt sai nii mõnegi avastamisväärse paiga kohta huvitavat infi). Linnas paiknevad valitsusasutused on mastaapsed ja linn korralikult läikima löödud, meenutades pigem suurte juhtide poolt roolitavate Aasia riikide pealinnasid, kui mõnd tööstusriiki. 

 

Sellise bussiga sai ringi vuratud:

 

 

Siin peaministri residents:

 

 

Linna esindusmośee (objekt ise on oluliselt võimsam kui ühegi pildi pealt välja paistab):



Kullasugemetega sild:

 

 

Näide peaallee tänavakivist:

 

Keskväljakul sai maha peetud ka reisi esimene pikkuseteemaline fotosessoon. Kõigepealt soovis grupp hiinlasi, et ma neist pilti teeksin. No tulin ju ikka vastu. Seda juhtus aga pealt nägema samast turismigrupist pärinev alamõõduline hiinane, kes nüüd soovis juba koos minuga pildile jääda. Märganud huvitavat tegevust, vudisid kiiresti ligi ka kõik nende kaasturistid ning nii pidin enam-vähem terve bussitäiega paarikaupa poseerima. Lõpuks ütlesin, et nad võiks oma grupiga hoopis Yao Mingi üles otsida, see on veel 30 cm pikem, saaks huvitavamaid fotosid.  

 

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et alates Kuala Lumpuris Hiinalinnas Putrajaya poole mineva bussi peale istumisest kuni õhtul samas sealt maha tulekuni ei olnud päeva jooksul au kohata mitte ühtegi valget isendit.

 

Hommikused ajalehed tegid kokkuvõtteid ka laupäeval toimunud meeleavaldusest ning tunnistasid selle üksmeelselt läbikukkunuks. Rahvast olnud vähe, protestijaid kõigest 15 000 ja teist samapalju punasärke (pagan, ilmselt võimud valetavad ka, minu meelest  marssis neid juba üksi mu hotellist samapalju mööda). Ilmselt siis need, kes kesklinna suunduvatele rongidele ei mahtunud, jäidki linnaäärsete kaubanduskeskuste juurde hängima või läksid koju tagasi. Paarkümmend nii kolla- kui punasärklaste liidrit olla pistetud pogrisse, et tulevaste revolutsiooniplaanide üle järele mõelda.

 

Minust jääb KL nüüd mõneks ajaks maha, seiklus on plaanitud jätkuma kunagise Malaka poolsaare võimsama sultanaadi ja hiljem käest-kätte käinud koloniaallinna Melaka territooriumil.   

 

Mudases jõesuudmes

Siit ta tuleb!

Niisiis, kuna sai antud lubadus oma seiklusest Aasia kaguosas kokkuvõtteid edastada, siis olen sunnitud pisut internetti reostama ja siinkohal uue blogi avama. Kuna blogimise igasugu headest ja halbadest tavadest ei tea ma midagi ega viitsi neid ka endale selgeks teha, siis olgu kohe öeldud, et järgnevad kirjutised ei pretendeeri olema mingid reisijuhid või muud taolised asjad, vaid annavad huvitatud sõpradele ja tuttavatele edasi seda, mis teoksil.

Panen teksti juurde ka mõned telefoniga klõbistatud või kuskilt kättesaadavad pildid, aga mingit suuremat fotokunsti mult endiselt oodata pole mõtet.

PS! Google esines blogi avamisel huvitava ettepanekuga:

„Miks mitte blogida malai keeles?

Malai keelt kõneleb üle maailma enam kui 220 miljonit inimest ja vaatajaskond suureneb jõudsasti, mistõttu võib malaikeelne sisu tuua teile uusi lugejaid. Malaikeelse sisu monetiseerimiseks võite luua uue konto või kasutada olemasolevat AdSense'i kontot. Alustage kohe.“

Jah, krt huvitav, et ma ise selle peale ei tulnud.