Melakas peatumiskohaks olnud Guesthouse´i perenaine pakkus reedel, kui minekule sättisin, et jääksin veel mõneks ajaks sinna, kuna nädalavahetusel leidvat linna peamisel kauplemistänaval aset kuulus ööturg. Mul oli aga juba broneeritud nädalavahetuseks öömaja Kuala Lumpuri "Kuldsesse kolmnurka", kus "ööturu" puudumise üle ei saa samuti kurta - tõsi küll, pakutavate kaupade ja teenuste segment on pisut teine.
Mulle see tüütult sebiv meelelahutuskolmnurk mingit erilist muljet ei jätnud. Kõrtsides on ametis lugematul arvul kohalikke: esimene tirib särgist, teine vehib kätega ja karjub midagi happy hour´ist, kolmas juhatab tuppa, neljas sätib tooli, viies toob õllealuse, kuues klaasi, seitsmes laseb selle täis, kaheksas võtab raha, üheksas jalutab sellega kassasse, kümnes opereerib kassat jne. Ja nii ei käi see mitte ainult Eriti lollide välismaalaste kõrtsis, vaid kõikides ümbruskonna kõrtsitänavate joomakohtades. Eriliselt pinda käib see tüütu sebimine asutustes, millele on nimeks pandud näiteks Iiri pubi ja millelt eeldaks mitte ainult euroopalikku sisustust, vaid ka mingit tuttavat attituudi. Ühesõnaga, sellist kohta, kus tänava ääres rahulikult tiksuda ja öiseid tuiksooni jälgida, tollest piirkonnast ma ei leidnud.
Samas, eks pettumuse ajendiks on ka kallid õllehinnad. Kui umbes kella üheksani õhtul on mitmetes kõrtsides happy hour ja kannu (silma järgi 0,33 liitrit) Tiigrit saab endale sisse keerata nii 12 ringgiti eest, siis pärast seda hind pea kahekordistub. Kallis hinnas ei saa süüdistada kõrtsmike ahnust, vaid riigi poliitika ja aktsiisid lihtsalt on sellised. Kui arvutada, mida kõike sama raha eest siin näiteks süüa saab, siis tundubki see õlle joomine ja vastavas sektoris meele lahutamine suhteliselt ebamõistliku ettevõtmisena.
Eile mängis Malaisia vutikoondis Kagu-Aasia meistrikate (ametliku nimega Suzuki Cup) otsustavat alagrupimängu, mistõttu suundusin kõrtsitänavatele vaatama, et kas kohalikud mängu jälgides möllu ka teevad. Ei midagi, kaasaelamine mängule praktiliselt puudus, passiti osavõtmatute nägudega ja pooled kõrtsid näitasid samal ajal hoopis mingeid inglise liiga mänge. Kohalikud, kellega juttu tegin, justkui olid sündmustega kursis, aga ei saanud aru, mistarvis nad peaksid jooksvalt jalkamängule kaasa elama. Mida siinne spordielu endast üldse kujutab ja milline poliitiline trall selle eilse mängu ümber käis, sellest teen mingi hetk eraldi postituse.
Täna sai vaatamas käidud muud laadi meelelahutust. Putrajayas kohatud hindu rääkis, et kõige lahedam atraktsioon Kuala Lumpuri piirkonnas on Gentingi mägismaale rajatud kuurort ja sinna viiv köisraudtee. Selle ülevaatamiseks tuli kõigepealt sõita bussiga tunnikese linnast välja. Džungli kohale rajatud köisraudtee pikkuseks oli kirjade järgi 3,4 kilomeetrit ja sõit kestis oma veerand tundi, enne kuni jõuti mäe otsa, kuhu üks hiinlasest tööstur oli 20. sajandi teisel poolel otsustanud kohaliku Las Vegase rajada. Džunglist puhastatud alal asuvad mitmed luksushotellid, teemapark ja riigi ainsad kasiinod, viimaste pindala ning ka laudade ja aparaatide taga istunud mängusõprade arv ei olnud just väike.
Lisaks köisraudteele pildil ka üks mäe otsas olnud hotelle, mis vaevu kaadrisse ära mahtus.
Söögiteemat ka, seekord siinkandis enim tähelepanu pälvivast puuviljast, milleks on durian. Tänavapildis on teda päris palju ja kui kuskil temaga mässatakse, siis on korralik parfüüm õhus. Seetõttu on mitmetes avalikes hoonetes ja ühistranspordis sildid, mis keelavad durianiga siseneda. Praeguse hotelli sisekorraeeskirjas on punkt, et kui toas on toa tagastamisel duriani lõhnad, on kuri karjas ja kopsakas trahv soolas. Mu subjektiivse arvamuse kohaselt on maailmas siiski märksa hullemaid lõhnasid. Ise olen proovinud durianit kohaliku magustoidu cendol´i koostises (müüjad sättisid ennast kohe vaatama, et kas juhtub midagi põnevat, kui ma seda sööma asun) ja see oli täitsa hea, järge ootab fritüüritud durian, mida on mitmel puhul tänavatel pakkumas nähtud.
Mööda ei pääse kuidagi ka religioossetest küsimustest. Eile oli metroojaamas huvitav episood, kui kõrvale laekus moslemirõivais tütarlaps ja hakkas küsimusi esitama: selgus, et ülikoolis läbi viidava uurimistöö tarbeks. Alustuseks, et mida sa arvad moslemitest jne, kuni lõpuks jõuti küsimuseni, et kas moslemiriideid kandvad naised võivad olla ilusad. Ja no mida sa siis tudungikandjale vastad, et teda mitte isiklikult pahandada - "teoreetiliselt muidugi võivad, aga selleks, et mingit hinnangut anda, tuleb tudung ära võtta..." Aga noh, päris huvitav.
Edasi on plaan siirduda Cameroni mägismaale, mille kohale on kohalikus ilmateates järgmiseks nädalaks joonistatud suur vihmapilv. Eks näis, kas kannatab mõned dźunglirajad ja teeistandused üle vaadata, või valab nii hullusti, et peab katuse all istuma.
Pildil keset agulit asuv praegune elupaik (nende majade taga juba elu keeb) ja vaade hotelli aknast, kus agul seguneb kõrghoonetega.
Siga ja kägu ehk Kaksiktornide lähistel 35-kraadises kuumuses lõõskav novembrikuine näärikuusk:
Kohaliku väljapaneku nägemus Eestis käibel olevast valuutast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar