Mudases jõesuudmes

Pildil on koht, kus Gombaki jõgi voolab Klangi jõkke. Just nende jõgede ühinemiskohale otsustasid hiinlased XIX sajandi keskpaigas linna rajada, pannes sellele nimeks „mudane jõesuue“, mis malai keelde tõlgituna tähendab Kuala Lumpur. Jättes Singapuri kõrvale, on tegemist tänase Kagu-Aasia moodsaima metropoliga ning seega sellesse regiooni sisseelamiseks sobiva kohaga. Nüüdseks olen siin oma viis päeva olnud ja on seega paras aeg esmamuljed kirja panna.

Kõrghooneid on linnas tõesti palju ja nad on suhteliselt laiali pillutatud, kuid natuke eemalt vaatab erinevalt reklaamiklipis „Welcome to Malaisia“ näidatavatest piltidest vastu tavapärane Aasia kogu oma eheduses koos tänavainimeste, urkamajanduse ja prügihunnikute vahel sibavate rottidega. Elamine õnnestus ilma erilise süvenemiseta organiseerida linnaosasse Chow Kit, mis on kuulus oma turgude poolest ja kus liigub ringi erinevaid rasse hiinlastest ja malaidest hindude ja araablasteni, kuid valge lõusta kohtamine on erandlik juhus.

Aga esmalt kõrghoonetest, sest enne veel kui siinset päevavalgust olin näinud, hakkas juba laekuma küsimusi, et kas Kaksiktornides (Petronas Tower) käidud ja kui ägedad need siis on? Väljast õnnestus torne imetleda nii valges kui pimedas, asi on vaatamist väärt ja tornide kõrvale jääb ka kena rekreatsiooniala koos purskkaevudega, kus hämardudes hakkab toimuma omalaadne valgusshow. Tornidega on ühendatud üks linna arvukatest suurtest kaubanduskeskuskest ja ka selles sai ringi jalutada. Kahte 452 meetri kõrgust torni ühendab 170 meetri kõrgusel asuv ühendussild (Skybridge) ning sealt linnavaate nautimine on üks KL-i peamiseid turismiatraktsioone, eeldades siiski meeletutes järjekordades seismist ja kohalikku hinnataset arvestades soolase piletihinna tasumist. Selle asemel eelistasin linna vaadelda enne Kaksiktorne Kuala Lumpuri kõrgeimaks ehitiseks olnud 421 meetri kõrguse teletorni (KL Tower või Menara Kuala Lumpur) 276 meetri kõrguselt vaateplatvormilt. Alternatiivne vaatlemine Petronasest ilmselt midagi juurde ei annaks - kui siis ainult seda, et selle ajaga, mis kulub ühelt platvormilt teisele minemiseks, jõuavad nad ilmselt kuhugi vahepeale paar torni juurde ehitada.

Kaksiktornid, valmisid 1998. aastal,
arhitektiks argentiinlane Cesar Pelli

KL Tower (pilt Wikipediast),
valmis 1995



Üldjoontes on esimesed päevad kulunud öö ja päeva paika sättimiseks, mis ida poole lennates tuleb alati kuidagi väga raskelt. Ilmselt ei soosi ajavööndi timmimist ka siinne kliima, sest pärast keskpäevast „riietega saunas“ viibimist lahmab pärastlõunal iga päev korralikku äikesevihma, mistõttu on sel ajal hea hambad laiali magada ja öösel siis oodata, et kuhu uni jääb. Aga ehk saab pikapeale paika. Hommikul kella viiest aktiveeruvad hotellis peatuvad moslemid, kes esimese seti Allahi auks eelistavad anda oma toa asemel kusagil koridoris.

  

Läbi on muuhulgas jalutatud linna keskväljak koos ümbrusega, Hiina ja India linnaosad, botaanikaaed pargiga ning hindu jumalusele Muruganile pühendatud Batu koopad linna ääres. Kõige rohkem avastamisrõõmu on seni pakkunud vast Islamistlikke Kunstide Muusem, kus muu pudi-padi kõrval presenteeriti näiteks informatiivseid ekspositsioone erinevate moslemirahvaste ajaloost ja traditsioonidest ning makette maailma olulisematest mośeedest koos sinna juurde kuuluvate stooridega. Ühistransport on linnas suht loogiline (kuigi üksikpiletisüsteemi kõrval kasutuses oleva kaardisüsteemi poindist arusaamine võttis aega) ja kohalike taksistidega läbirääkimisi pole pidanud veel avama.    

Hetkel tellingutes Murugani kuju,
vasakult lähevad trepid Batu
koopasse

 Malaisia rahvuslille hibiskuse
kuju botaanikaaias

Tagaplaanile on jäänud meelelahutussektoriga tutvumine, kuna selle teadaolevad põhialad jäävad elupaigast pisut kaugele. Mingi õhtu varajasel tunnil sai väisatud peamist seiklejate kogunemisala ehk Kuldset kolmnurka (Bukit Bintang), kus aga muu linna kogemust arvestades ei osanud absoluutselt valmis olla massööride ja sisseviskajate pealetükkivuse tasemeks ning nii ei õnnestunud linnakust läbi kõndides ka silmanurgast tihti nii palju kiigata, et kõige olulisematest aspektidest esmase ülevaate kätte saaks. Selgus vaid, et kohalikus massaaźitööstuses pidada viimaste aastate hitiks olema juustumassaaź, kus patsient üle keha sulajuustuga kokku määritakse ning juustusõbrast „massöör“ seda kihti siis teadagi kuidas eemaldama asub.

Mida siis ka söödud ja joodud saab? Püüan samm-sammult uusi roogasid ette võtta, aga toredates todiuurgastes, kuhu tihti satub, on see veits komplitseeritud, sest taldrikusse pandav sünnib inglise, malai ja viipekeele sugemetega dialektis peetavate läbirääkimiste teel ja see, kas lõpptulemus mõne seinal kirjas oleva nimetusega kokku läheb ja kas taldrikusse saanud kraamil üldse mingi nimi on, pole alati arusaadav. Seega on vahetevahel mõistlik külastada kaubanduskeskuste toidunurki, sest sealt saab tellida pildi ja nimega toidu ja siis on võimalik vaadelda, kuidas mingi nimega toit välja näeb ja hiljem huvi korral siis selle kohta kuskilt tausta uurida. Jookidest hakkab hommik traditsioonilise teh tarik´iga, mis on keema aetud kondetspiimaga segatud tee, mis siinkandis suisa rahvusjoogi staatuses. Väga maitsvat mahla või siirupilaadset jooki annab teha ka kõigist teadaolevatest ja tundmatutest puuviljadest ning neid saab samuti ükshaaval läbi proovida. Kombo toit (põhiroog + riis/nuudlid) + jook eest on tulnud välja käia 10-25 ringgitit (1 EUR = 4,6 ringgitit). Abivahenditest kasutatakse siinkandis kahvlit ja lusikat, viimasega tuleb ära täita noa jaoks mõeldud funktsioonid. Kui esimesed levelid sai selles osas lihtsalt läbitud, siis täna toodi ette pea ja luudega kala ning läheduses polnud ka ühtegi sama toiduga ametis olevat kohalikku, kelle pealt tehnikat saaks õppida. Lõpuks see kala, mis ühtlasi osutus väga maitsvaks, siiski läbi nüsitud sai. Ainsaks kalliks kaubaks toidu- ja joogisektoris on alkohol ning kuna mingeid huvitavaid eksootilisi õllebrände senini kuskilt paistnud pole, ei tundu selle joomine Malaisias esialgu eriti mõistliku väljaminekuna. Moslemienamusega riigis on mitmetes kaubanduskeskustes asjaomasel kapil muide sildid, et see kapp on ainult uskmatutele ja moslemid hoidku oma näpud sealt eemale.

Teh Tarik

Täna õnnestus lähedalt näha ka revolutsioonilaadset ettevõtmist. Nimelt organiseeris vabade valimiste eest seisev liikumine Bersih ulatusliku meeleavalduse, millega nõuti peaministri tagasiastumist. Üritus kandis alapealkirja Bersih 5.0 ehk tegemist on viienda meelavaldusega sarnaste ettevõtmiste sarjast (esimene leidis aset 2007. aastal). Kohalik ajakirjandus (siin on meeldiv komme hotellis hommikuti värske ajaleht ukse taha visata) hoiatas kogu nädala suurema mürgli eest ja hommikul mööduski autosignaalide ja pasunahelide saatel hotelli aknast keskväljaku suunas musttuhat salka punastes särkides pooleteistmeetriseid revolutsionääre, kellest enamikul ilmselt kooli lõputunnistus veel saamata. Peatselt selgus, et punasärklased on hoopis kontrarevolutsionäärid, kes toetavad valitsust ja vastanduvad meeleavaldajatele ning meeleavaldajad ise kannavad hoopistükis kollaseid särke. Hiljem rongi oodates nähtus, et rongijaamad olid täis punasärklasi, kes ootasid kesklinna poole suunduvat rongi, mille peale nad ei mahtunud, sest rongid olid omakorda paksult täis kollasärklasi. Kõrvalt sai seda vaadata justkui filmi ja oodata, et kohe järgneb rongide õhkulaskmine. Siiski mitte... Valdavalt olid kollastes särkides hiina päritolu inimesed, kes üldjoontes nägid välja kuidagi intelligentsemad kui malai noorukitest punasärgid. Kuala Lumpuri tänavapildi järgi tundub üldse, et kohalikus kastisüsteemis on hiina sugemetega inimesed veidi kõrgemal kui malaid ja hindud. Aga meeleavalduse tulemused  selguvad millalgi hommikul.

 



Tundub, et aeg ei ole Malaisias Eestist mitte kuus tundi, vaid
üks kuu ja kuus tundi ees.