Pärast Kuala Lumpuri nädalat mõistan, et õigus võib olla ka inimestel, kes peale KL-is käimist on raporteerinud, et linn koosneb üksnes kõrghoonetest, kõnniteid õieti pole ja inimesi tänaval ei liigu. Tõsi, need raporteerijad on viibinud ilmselt ühes linnakus, aga sellised linnakud on täiesti olemas ning kui siin näiteks äri- või konverentsiturismi harrastada ja/või mõnest nooblimast hotellist mitte väga kaugele minna, siis võibki linnast selline mulje jääda. Ise sattusin ärilinnakusse kolama seoses Malaisia panga juurde loodud muuseum-galerii külastamisega, kus on siinse majanduse edulugu ilusti pulkadeks lahti võetud ehk teisisõnu on mõõdukalt interaktiivsete ning faktirikaste väljapanekute abil külastajatele selgeks tehtud, kuidas Malaisiast tiiger sai. Lühidalt on märksõnadeks kumm, tina, nafta, islamipangandusel põhinev vabakaubandus ja uuemal ajal elektroonikatööstus. Kui siia juurde lisada ka rahvusmuuseumi väljapanekud Malai arhipelaagi ja Malaisia riigi ajaloost, saabki natsiooni kujunemisloost korraliku pildi ette. Ei saa märkimata jätta, et mulle väga meeldivad muuseumid, mis jutustavad mingit konkreetset huvitavat lugu ja ei ole väga laialivalguvad, selles osas on malaislaste pakutu olnud seni üllatavalt kiiduväärt.
Pildil on muuseumisse välja panduna Malaisia rahvusliku autotööstuse pioneer ehk Proton Saga, mis 1980ndate keskel masstoodanguna välja tuli. Praeguseks vurab tänavapildis "prootonitest" rohkem isegi teist Malaisia automarki Perodua, mis on selline väiksemat sorti rahvaauto, mille rooliratta seest paistab tavaliselt naisterahva pearätt ehk tudung.
Siin üks kehvapoolne pilt ka ühel rööpal jooksvast monorail´ist, mis liigub Kuala Lumpuris alates 2003. aastast ja mis on kujunenud endagi üheks peamiseks liikumisvahendiks.
1990ndate keskel otsustati Kuala Lumpurist mõnekümne kilomeetri kaugusel kuivendada suur hulk sood ja rajada sinna moodne kaksiklinn, mille ühes osas (Putrajaya) asuvad valitsusasutused ja teises paikneb kohalik Silicon Valley (Cyberjaya). Valitsemisest huvituva kodanikuna sai ka ise asja uudistamas käidud. Kuna linn asub nii suure lahmaka maatüki peal, et seda on jala ette võtta võimatu ja mingit suuremat ühistransporti seal pole, on huviliste jaoks pandud kahel korral päevas käima tuuribuss, mis 20 ringgiti eest kõik huvitavamad kohad läbi sõidab ja igas peatuses ka piisava aja kolada laseb. Modernlinnas tuuritamise vastu turistidel siiski suuremat huvi ei paista olevat, sest pärastlõunal Putrajaya bussijaamast väljuvale seansile ilmus peale minu ja bussijuhi ainult veel üks Keralast pärit hindu (kes juba mõnda aega siinkandis kolab ja kellelt sai nii mõnegi avastamisväärse paiga kohta huvitavat infi). Linnas paiknevad valitsusasutused on mastaapsed ja linn korralikult läikima löödud, meenutades pigem suurte juhtide poolt roolitavate Aasia riikide pealinnasid, kui mõnd tööstusriiki.
Sellise bussiga sai ringi vuratud:
Siin peaministri residents:
Linna esindusmośee (objekt ise on oluliselt võimsam kui ühegi pildi pealt välja paistab):
Kullasugemetega sild:
Näide peaallee tänavakivist:
Keskväljakul sai maha peetud ka reisi esimene pikkuseteemaline fotosessoon. Kõigepealt soovis grupp hiinlasi, et ma neist pilti teeksin. No tulin ju ikka vastu. Seda juhtus aga pealt nägema samast turismigrupist pärinev alamõõduline hiinane, kes nüüd soovis juba koos minuga pildile jääda. Märganud huvitavat tegevust, vudisid kiiresti ligi ka kõik nende kaasturistid ning nii pidin enam-vähem terve bussitäiega paarikaupa poseerima. Lõpuks ütlesin, et nad võiks oma grupiga hoopis Yao Mingi üles otsida, see on veel 30 cm pikem, saaks huvitavamaid fotosid.
Tähelepanu väärib ka asjaolu, et alates Kuala Lumpuris Hiinalinnas Putrajaya poole mineva bussi peale istumisest kuni õhtul samas sealt maha tulekuni ei olnud päeva jooksul au kohata mitte ühtegi valget isendit.
Hommikused ajalehed tegid kokkuvõtteid ka laupäeval toimunud meeleavaldusest ning tunnistasid selle üksmeelselt läbikukkunuks. Rahvast olnud vähe, protestijaid kõigest 15 000 ja teist samapalju punasärke (pagan, ilmselt võimud valetavad ka, minu meelest marssis neid juba üksi mu hotellist samapalju mööda). Ilmselt siis need, kes kesklinna suunduvatele rongidele ei mahtunud, jäidki linnaäärsete kaubanduskeskuste juurde hängima või läksid koju tagasi. Paarkümmend nii kolla- kui punasärklaste liidrit olla pistetud pogrisse, et tulevaste revolutsiooniplaanide üle järele mõelda.
Minust jääb KL nüüd mõneks ajaks maha, seiklus on plaanitud jätkuma kunagise Malaka poolsaare võimsama sultanaadi ja hiljem käest-kätte käinud koloniaallinna Melaka territooriumil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar