Põhja-Tai

Kuigi blogisse kirjutamise jaoks tundub aega üha enam nappivat (või aega nagu oleks, saab ju tunde kuskil bussides ja mingeid asju oodates molutatud, aga enamikus neist on ebamugav kui mitte võimatu kirjatööga tegeleda, kirjatööks sobivates paikades on aga muudki teha), püüan siiski lubadust pidada ja kuni Eestisse naasmiseni seda asja siin käigus hoida. Panen seegi kord kirja kiire ülevaate objektidest, mida vahepeal külastatud on. 

Chiang Maist nii 150 kilomeetrit põhja pool asub Chiang Rai nimeline linn ja selle lähedal kuulus modernistlikus stiilis Valge Tempel, mille üks Tai kunstnik 1990-ndatel aastatel kavandas, ehitada lasi ja seda praegugi omab. Tempel sai hoobilt populaarseks ka külastajate seas ning nüüdki tungles seal laupäeva hommikul kell 9 juba hordides turiste. Asja väline külg on vaatamist väärt, sisemuses on tegemist suvalise budistliku pühakojaga. Kusagilt jäi silma Margna & Jõekalda & Co Kagu-Aasia seiklusi kokkuvõtva sarja reklaam ja sealtki jooksis Valge Tempel läbi, mis tähendab, et suuremad huvilised Eestis saavad selle omalaadse kunstitaiese peatselt ka teleka vahendusel ära kaeda. 

Lisaks sai ära käidud Kuldses Kolmnurgas, kus saavad kokku Tai, Laose ja Myanmari piirid ning mis oli aastakümneid maailma oopiumikaubanduse üheks sõlmpunktiks. Samasse lähedale on rajatud ka Tai üheks atraktiivsemaks muuseumiks peetav Oopiumi hall, mis annab mahuka ülevaate oopiumi kasvatamise ajaloost, oopiumisõdadest ja oopiumi kasutamisviisidest kuni narkootikumide kahjulike mõjude tutvustamiseni välja. Ajaloost on huvitav mainida, et 19. sajandi lõpust kuni pea eelmise sajandi keskpaigani teenis Tai kuningriik pea veerandi oma kogutuludest oopiumimaksudelt.  

Kolm riiki ühel pildil ehk esiplaanil Tai, vasakul üle jõe Myanmar ja paremal üle jõe Laos:

Lõpuks sai Taist üles leitud ka koht, kus ühtegi teist farangi ei olnud ehk Doi Samer Dao mägi, mis tailaste hulgas on kultuslikult populaarne öise tähistaeva ja päikesetõusu vaatamiseks. Kohale sai sinna loksutud mitme lokaalse iseloomuga bussiga ning viimane ots tuli võtta pimedas mootorrattaga mäkke sõites, telkimisvarustus nii kaheksasse kotti jaotatuna mootorrattal. Huvitav on märkida, et kohalike mõttemaailm ei tööta mitte selles suunas kuidas kottide arvu vähendada, vaid kuidas kõikvõimalik kola kõige efektiivsemalt motikale ära paigutada, ise uudishimulikult jälgides, kuidas sa sellega sõitma hakkad. Mäe otsa oligi pühapäeva ööseks kogunenud hulgaliselt kohalikke, aga nii kui hommikune päikesetõus möödas, pani umbes kolmveerand neist sealt keravälgu kiirusel leekima ja mingi aja möödudes oligi püsti ainult meie telk. 

Nüüd aga plaan seada sammud või õigemini bussi- ja hiljem paadinina Laose poole ja  Luang Prabangis püüan siis ka esmamuljed sellest riigist kirja kribada.