Welcome to Laos!

Teekond Laosesse sai alguse Põhja-Tais asuvast Nani linnast ning selle esimene etapp kuni Laose piirini tuli läbida mikrobussiga. Neid väljub hommikupoole Nanist kolm tükki ning selleks, et kindlalt piletit saada, soovitati minna bussijaama nii kella neljast hommikul. Me läksime kuuest ja selguski, et pool seitse väljuv mikrobuss on välja müüdud ning ootama tuleb asuda pool kümme väljuvat. Keegi võiks neile müüa know-how´d, kuidas oma bussiliikluse ja -piletite süsteem nii korda teha, et inimesed ei peaks tundide kaupa bussijaamades vahtima. Seda isegi Tais, kus elu enamikus sfäärides arenenud maailmast ei erine, kuid bussipiletitega opereerimine (jättes välja mugavad pikamaabussid) vastab nii kolmekümne-aasta tagusele ajale.
  

Hommikuses Nani bussijaamas inimesed valdavalt tukkusid pingil, kuid kell 8 kargasid püsti nagu üks mees, sest kõlama hakkas Tai hümn. See pidada kõlama bussi- ja ilmselt ka mingites muudes jaamades ja avalikes kohtades igal hommikul kell kuus ja kaheksa ja mõistagi tuleb Tais ka kinnominekul arvestada, et enne filmi on tarvis püsti seistes riigihümn ära kuulata. Bussiootamise vahepeal sai siirdutud aega parajaks tegema kohalikule hommikuturule, kus iga kaupmees püüdis uurida, mis asju falang vara hommikul turul ajab, mida farang ka süüa võiks ning välja mõelda, milliseid teenuseid läbi oma sugulaste ja tuttavate veel farangile pakkuda saaks. Veelgi kinnitus sellest, et Nan ja selle ümbrus väga paljude valgete rändurite teele ei jää, kuigi on kohalike seas armastatud puhkusepaigaks. Bussijaamas konutamine tuli aga kasuks, sest diili tulid tegema samas suunas sõitvad Laose inimesed, kes teadsid rääkida, et piirilt esimese päeva sihtkohta Pakbengi väljub päevas üks buss, mis meie piirile jõudmise ajaks on ammu väljunud, ning ainus võimalus on tellida kamba peale vastu mingi auto. Nii saigi peale 30 dollari eest Laose viisa soetamist teekonda Laoses alustatud koos kohalikega mägede vahel lahtises autokastis sõites ning nende poolt pakutavaid puu- ja juurvilju manustades. Piirialadel bussidega rändavad kohalikud erinevad oma välimuselt ja olemuselt suuresti tavapärasest Tai elanikkonnast. Ilmselt on nende hulgas palju ka sealsetes mägedes elava hmongi rahva esindajaid, keda Laoses mingil ajal hoogsalt taga kiusati, kuna nad riigis esile kerkinud sotsialistlikest revolutsioonilistest ideedest väga vaimustuses ei olnud ja seetõttu valitsusjõududega sissisõda pidasid. Paljud neist põgenesid seetõttu Taisse, kuhu tekkis mitmeid pagulasasumeid. Hõimude traditsiooniline turismipiltidel eksponeeritav riidevalik on aga bussidega rändava kaadri järgi otsustades asendumas spordirõivaga, sest iga teine kandis seal Manchester Unitedi sümboolikaga särki, dressi või kotti.

Pakbeng tundus algul sinna saabudes falangidevaba külakesena (ka Laoses nimetatakse valgeid falangideks - üldse on tai ja lao keel niivõrd sarnased, et nende riikide inimesed saavad omavahel vabalt suhelda), kuid seda ainult niikauaks, kui sinna saabus õhtune paat. Enamik valgeid reisib nimelt Tai-Laose piirilt (mitte sellest punktist, kus meie üle tulime, vaid oluliselt lääne poolt) Laung Prabangi kahe- või kolmepäevase paaditripiga mööda Mekongi jõge, kusjuures ööbitakse kohalikes Mekongi äärde jäävates asulates, millest üks ongi Pakbeng. Sama paadiga Pakbengist mööda vana tuttavat Mekongi kuni Luang Prabangini liikusime järgneval päeval meiegi. Kui erinevate reisikirjade lugemisest jääb tihti mulje ja tekib kujutlusvõime, et see mööda Mekongi kulgev paat on kohalike sõiduk, kuhu vahel ka mõni valge pardale võetakse, siis tegelikkuses osutus paat massituristlikuks falange täis aluseks, kuhu vahel satub ka mõni kohalik. Aga ilusaid vaateid see paadisõit seal kindlasti pakub.

Pakbengi sadam Mekongi ääres ja paat, millega Luang Prabangi sõideti:

Luang Prabang on UNESCO maailmapärandisse kantud linnake, mis kuningavõimu aegadel oli Laose pealinnaks. Kuningad toimetasid seejuures linnas ka siis, kui territoorium ametlikult Prantsusmaa koosseisu kuulus, ning peale Laose iseseisvumist 1954. aastal ka kuni 1975. aastani, mil kommunistlikest ideedest vaimustunud revolutsionäärid juhtimise riigis enda kätte võtsid. Nende liider Kaysone Phomvihane on tänagi Laoses niivõrd austatud, et tema pildi võib leida igalt rahvusvaluuta kip´i rahatähelt. 

Hetkel on Luang Prabang paksult turiste täis, kus lisaks falangidele annavad tooni ka arvukad hiinlased. Üheks põhjuseks on äsja alanud hiina uus aasta, mis nii hiinlased kui ka teised hiina kalendrist lugu pidavad asiaadid rändele ajab. Selle tulemusel on ka hinnakirjad tõusnud Aasia kohta müstilistesse kõrgustesse ning kui vaba hotellituba ka kusagilt leida õnnestub, tuleb selle eest välja käia reeglina vähemalt 30 dollarit, sõltumata pakutava kvaliteedist. Ka muid hindu (söök, tänavasöök, rollerirent jne) võrreldes on tegemist seni kõige kallima Kagu-Aasia linnaga, kuhu senine tripp toonud. Eks näis kas samad hinnakirjad jätkuvad ka mujal Laoses.
  

Luang Prabangi tänavavaade ja bambussild, mida ületavad parajasti oranźi riietatud mungad, keda tänavapildis taaskord päris palju silma hakkab:

Kunagine kuningapalee on kujundatud kuningavõimuga seonduvat staffi presenteerivaks muuseumiks. Sees pilti teha ei tohtinud.

Midagi on odavat ka: pildil kohalik jook laolao, mille 300-grammise pudeli võib poest soetada 6000 kipi ehk umbes kolmveerandi euro eest. Mõnes allikas millegipärast viskiks nimetatav jook on pigem riisipuskar, mis millegi meeldivaga ei hiilga, ning üle kahe lonksu polnud isu seda juua.