Farang

Tais hüütakse valgeid välismaalasi teadupärast farangideks (mis taide suust öelduna kõlab küll pigem „falang“, sest r tähe väljahääldamine pole neist enamiku tugevaks küljeks). Keegi täpselt ei teagi, kust see alguse on saanud, enimlevinud versiooni kohaselt on tuletatud nimest Frank. Seljakotiga ja veidi räpakaid välismaalasi eelistavad puhtust armastavad taid kutsuda aga farang khi nok, mis siis peaks tähendama `linnusita farang` või midagi sellist. Ja seljakotiga rahvast liigub siin palju.

Teekonda Taisse alustasin Langkawi saarelt laevaga, mis veidi rohkem kui tunniajase sõidu järel maabus Satuni nime kandvas Tai linnas. Seal tuli seista järjekorda, et oma paberid riiki sisenemiseks ära vormistada, aga et asja huvitavamaks teha, ei hoitud nn agente mitte piiritsooni sees, vaid lasti rõõmsalt juba selle järjekorra kallale. Nii pead sa seal seisma ja kuhugi minna ei saa, samal ajal kui neli venda ripub küljes ja uurib kuhu sa ikka minna tahad, et siis oma pakkumist teha. Ja vastus, et tahan minna Satuni bussijaama, et sealt siis rahus odavalt bussiga edasi sõita, neid muidugi ei rahulda.  

Kohalike ühissõidukeid: esimene vuras Satuni sadama ja bussijaama vahet, teised on Trangis ühistranspordi eest (näiteks kui vaja bussijaamast tsentrisse sõita).

Üks huvitav tähelepanek: seni külastatud bussijaamades müüakse küll kõikvõimalikku söögikraami, aga puudub koht, kus müüdaks näiteks ajalehti. Mitte, et Tai alfabeedist midagi aru saaks, aga teadaolevalt ilmub neil siin ka mõni inglisekeelne leht. Ja bussis pole veel kohanud ühtegi kohalikku, kes ajalehte või raamatut loeks. Peab uurima, mis teema neil selle lugemisharjumusega siin on.

Satunist Trangi viivas mikrobussis istus kõrvale tüüp, kes enda sõnul oli lisaks kodumaale käinud küll vaid Malaisias ja Laoses, kuid rääkis erinevalt enamikust Tai lõunaosa kaadritest inglise keelt ja kuuldes, et olen Eestist, teatas „oo, tean Eestit küll, Ragnar Klavan!“ Tüüp esitas küsimuse Malaisia ja Tai asjade võrdluse kohta ning kui bussijuht vahepeal hoopis rohkem taksot mängima hakkas ja parajasti sõitis ka mööda veoauto, kus mingid vennad lihtsalt püsti taga rippusid, siis vastas ise „Näed, see on Thailand, Malaisias nii teha ei saa.“ Mistahes sõidukis on aukohal ka vana kuninga pilt, mis hetkel siis leinalindiga kaunistatud, kuigi kuninga surmast on möödas juba üle kahe kuu. Trangi bussijaamas oli suure kuninga pildi juures laud ja tool, kus võisid kirjutada välja pandud raamatusse kaastundeavalduse, ning Trangis nägin ka poodi, kust sai soetada sobivas mõõdus kuninga pildi, et see siis leina märgiks välja panna. Uue kuninga pilte väga müügil ei näinud, ju siis vara veel.

Trangi nimelise linna väisamise eesmärk oli soetada sealt endale tuusik pääsemaks Koh Muki (alternatiivne kirjapilt Koh Mook) nimelisele nii Ruhnu mõõtu saarele. Tõlkes Pärlisaart tähendava saare peamiseks ataktsiooniks on Morakot Cave ehk siis Smaragdkoobas. Tehing õnnestus sõlmida juba esimeses „agentuuris“ ning loomulikult sai odavaima pakkumise otsimise peale välja mindud („Selle hinnaga visatakse sind hotelli ära, cheap, cheap“; „Tänan, aga ma võin sadamast jala ka minna“ jne). Tehingu tulemusel korjas mind järgmisel hommikul Trangi hotellist peale mikrobuss ning see ei olnud sugugi turiste täis, vaid bussis sõitsid ainult kohalikud ja sadamas jätkus sõit saarele kütuse järgi lehkava ning kõikvõimaliku träni vedamiseks kasutatava kohalike paadiga. 

Saar ise on selline sümbioos kohalike elukeskkonnast ja farangide teenindamiseks loodud äridest ning kuurortitest. Autosid saarel igapäevaseks kasutamiseks ei ole ja olemasolevatel teedel nendega ka sõitma ei mahuks, transport toimub võrridega, milledest osadele on farangide vedamiseks meisterdatud ka külgkorvid. Saarel on mitmeid söögikohti ja baare, pimedas on nende vahel lahe käsikaudu ringi liikuda. Kui Langkawil domineerisid välismaalastest sakslased, siis siin hakkas viskama väga palju põdrarahvast, kelle tuttavat keelt kohtas igal sammul, õnneks olid nad suhteliselt kained. Odavuse huvides valisin saarel elupaigaks bungalow ehk bambushüti, kus püsti seisma ei mahtunud, ent uni oli see-eest magus.

Sheff oli jälgida kohalike elu ujuvkülades, kuid kuna tahaks austada ka nende privaatsust ja ma üldiselt leian, et teiste inimeste elamist pildistada pole viisakas, siis pilte kohalikust päriselust pakkuda pole. 

Aga tagasi koopa juurde, kuhu on kõige vingem sõita kajakiga ja teha seda õhtupoole, kui kõik turistid (keda viiakse sinna otse laevalt ja inimjorus) on sealt välja toodud. Nii sai ka tehtud, koopas oli samal ajal veel vaid üks kajakk, kellele sai teekonnal oma kaasa võetud lambist näidatud valgust, sest tüübid polnud eelnevalt viitsinud süübida, kuhu minek. Kuna polnud just kõige õigem aeg hakata testima oma telefoni veekindlust, siis kahjuks sellest meeldejäävast tripist mul midagi välja pole panna. Aga panen siia ühe Youtube´i lingi atraktsiooni kohta.

https://www.youtube.com/watch?v=rRVYJ_fgNBY&t=181s

Hetkel on bambushütt selja taha jäetud ning pärast kuuetunnist bussisõitu laekusin Phuketisse, kus juba iga teine kohalik millegipärast arvab, et mul on kange tahtmine nende transpordiga sõita. Plaan on hoopis natuke võrriga saarel ringi vurada ja võib-olla vaadata turisminduse korras üle ka mõni filmimaailmas kuulsust kogunud legendaarne lähisaar.