teisipäev, 13. detsember 2016

Kotkasaarel

Mu hetke viimaseks peatuspunktiks Malaisias on riigi loodeosas asuv, Kedahi osariigi koosseisu kuuluv Langkawi saar või õigemini rohkem kui sajast saarest koosnev arhipelaag, mis pindalalt nii poole Hiiumaa suurune. 1986. aastal tuli Malaisia viimaste aastakümnete ehk kurikuulsamal peaministril Matathir Mohamadil mõte rajada seni üsna vaikselt tiksunud saarekesele mõni kuurort ning nii pannud ta väidetavalt selleks vajalike uute ehitiste projekteerimisel ka ise käe külge. Tänapäeval väisab 65 000 elanikuga peasaart aastas üle kolme miljoni turisti (võrdluseks vaatasin järele, et nt Saaremaa puhul on see number 400 000). Saare nimi tähendab malai keeles `punakaspruuni kotkast` ning kotka kuju võtab kõiki laevadelt saabujaid ka saare halduskeskuses Kuah´is kenasti vastu.

Esimeste päevade kogemusel ei saa öelda, et liikudes turiste kahe käega laiali peaks ajama, muidugi suuremat tiiru mööda saart pole seni veel teha saanud. Esimesed kaks ööd sai viibitud Kuah´is mingis korteri tüüpi majutuses, kuna soovitud sihtkohas, rannapiirkonnas Pantai Cenang´is polnud nädalavahetuseks enam midagi broneerida, sest malaislastel on holiday season. Esmaspäeval kulgesin siiski Pantai Cenang´i, pidades selleks sooritama kogu reisi esimese taksosõidu. Langkawil nimelt ametlikku ühistransporti pole, mingid salajased bussid siiski liikuvat (näinud küll ühtegi pole), kuid nende marsruute ja sõiduaegu turistile keegi ei avalda. Taksistid liiguvad fikseeritud hinnakirja alusel ning neid saab värvata taksopunktidest, kuhu on välja pandud suur tabel erinevate liikumiskohtade vaheliste hindadega. Pantai Cenang´i guesthouse on selline mõnus nõuka-rannapiirkondadest tuntud kodumajutuste kontseptsiooniga, kus hoovi peal asuvates katusealustes leidub ohtralt igasugu tube. On aga paar sellist huvitavamat reeglit: näiteks kell üheksa õhtul läheb kogu teenindav personal koju ja hoovi jäetakse korda valvama neli (sõbralikku, vähemalt klientide suhtes) suurt koera. Üldkasutatavas külmkapis aga võib hoiustada kõike peale alkoholi ja sealiha, seda ilmselt moslemitest klientuurile vastu tulles. Guesthouse´i lähistel asub ka eraldatud vaikne rand, nii kilomeeter-poolteist pearannast eemal (nagu guesthouse ise), selline suht vähese rahvaga, looduslikult mõnus ja korraliku lainega.

Kui turismindusest tulenevalt on Langkawil näiteks söögid ja majutused keskmiselt tiba kallimad kui mujal riigis, siis näiteks kärakas (ja veel mingid kaubad, mida eurooplane ilmselt siia just ostma ei tule) on tänu tax-free tsoonile kontrastina väga odavad. Esimesel õhtul tuli juba kellegi hiinlase poolt peetavasse liqueri-kauplusesse asja uurima minna ja selgus, et pooleliitrise õllepurgi saab kätte nii 50-60 eurosendi vääringus. Öeldes hiinlasele, et pärast kuud aega Malaisias on heameel selliseid hindasid näha, tuli vastuseks: "Crazy Government" ja paluti esitada dokument. ID-kaardilt läksid andmed tšeki tagaküljele kirja ja küsimuse peale, kuhu need tšekid saadetakse ja kes seda infot töötlema hakkab, tuli uuesti: "Crazy Government! Crazy Government". Kuna iga taolise poe ukse peal on suurelt kirjas "NO HALAL", siis äkki küsitakse Eestist välja rahvaloenduse andmed ja veendudakse, et religioossete tõekspidamiste lahtrisse `moslem` pole kirjutatud.

Saare peale ringsõitu tegema pole aga jõudnud seetõttu, et organism andis alla soojade maade kombinatsioonile palavus+meri+konditsioneer ja korraga ilmnesid kõik hädad tatitõvest kuni peavalu ja lahtise kõhuni. Kui nii paari päeva jooksul organism oma jõududega asja paremuse poole ei keeranud, tuli vanarahva tarkusele tuginedes suunduda abi otsima tax-free poest. Seal asjaomaseid riiuleid läbi kammides selgus, et maitsestatud kilose margiviina võib poest soetada nii 6 euro vääringus ja peamiselt sealt kiloseid tooteid haaratigi, ma sobivas suuruses pudeli leidsin alles kolmandast poest. Aga vanarahva jutu õigsus sai taaskord tõestatud, täna kannatas juba rannas olla, ujumas käia ning ka söök tundus jälle isuäratav.

Sööginurgas täna roti´dest, mis on siis india päritolu pannkoogitaolised küpsetised, mida saab sobiva kraamiga täita. Kuna hommikul pole mingit tahtmist nuudleid ega riisi sisse vohmida, siis olen hommikusöögina eelistanud just "rotte". Enamikus india ja kohalikes söögikohtades on hommikul ukse juures ahju kõrval spetsiaalne rotimees, kes tellimuse peale sobiva asja kiirelt koha peal valmis küpsetab. Ise olen peamiselt varieerinud roti cheese (juustuga roti), roti canai teluri (munaga roti) ja roti pisangi (banaaniga roti) vahel, muidu on populaarsed ka igasugu sibulaga värgid (nt roti bawang). Täna hommikul jalutasin rõõmsalt esimesse ettejuhtuvasse pärismaalaste söögikohta ja tellisin roti cheese´i ning teh-o (nii nimetatakse siin tavalist kuuma teed suhkruga). Ajal, mil ma seal sõin, astus mööda mitu komplekti ilmselt värskelt riiki saabunud välismaalasi, kes vaatasid, et kuna valge istub sees, siis peab järelikult väärt koht olema. Mõne aja pärast muutusid nende näod aga mõistmatuks, kuna mingit menüüd kellelgi neile anda ei olnud, rotivärgist ei jaganud nad veel midagi ja nii järgnesid põlastavad pilgud minu suunas. Kogu selle kuu aja jooksul olen korduvalt mõelnud, et siinkandis oleks kuradi keeruline reisida koos inimestega, kes väga täpselt tahavad teada, mis nende toidu sees saab olema ja söögikohas "pimedat" kunagi ei pane.

"Lugejakirjades" on juhitud tähelepanu, et käsitlemata on ka see põletav küsimus, et palju siis ikkagi raha kulub. No näiteks 1 euro eest võib saada (ei tähenda, et igalt poolt saab) Malaisias järgmist:
- hommikusöögi (roti + tee vm kuum jook);
- pesumajas lasta ära pesta oma riided, mis tagastatakse triigitult ja lõhnastatult;
- universaalse töötava adapteri, mida saab kasutada üleminekuna Euroopa omalt kohalikule (Eestis Euronicsis maksab nii 13 eurot);
- umbes kaks ja pool liitrit bensiini;
- bussiga päris pika maa sõita.
Enda kulude üle olen arvestust pidanud ja tuvastanud, et seatud orientiir töötab hästi, mis tähendab, et varsti ilmselt ei viitsi enam pidada ja võib julgelt samas stiilis edasi lasta. Täpsemaid numbreid ei hakkaks lahkama, et mitte laskuda arutlustesse teemal, et miks ei ole odavat asja saadud veel odavamalt.

Aga tagasi Langkawi juurde tulles: sellest, mida veel saare pealt leiab, teen eraldi postituse, kui selle välja selgitanud olen. Millal see kirja saab, ei tea praegu lubada, sest lebotamise ja kirjatöö juurest tuleb nüüd naasta aktiivse reisimise manu.

1 kommentaar:

  1. :) päris tõsine viitsimine peab ikka olema mingeid õlle tsekke kuhugi andmebaasi sisestada.. leStatistica? Calculus? või siis huvi eks. Riigist lahkudes saad nagunii paberi kinnitusega mitu liitrit rüübet panid. Tulevikus kaovad tsekkid ja siis on vastav app raudselt.

    VastaKustuta