Mindanao

Juba lennujaamast Filipiinide suuruselt teise saare Mindanao pealinna Davaosse sõites pidas taksojuht sütitava kõne sellest, kuidas Davao on Filipiinide kõige turvalisem linn. Seda tänu mehele, kes pidas 23 aastat Davao linnapea ametit ja valiti eelmisel aastal esimese davaolasena Filipiinide presidendiks. Rody Duterte on oma kodulinnas nimelt jumal. Neid kohti, mida Laose revolutsioonilembesed autojuhid eelistasid oma sõidukitel ehtida kadunud Che Guevara piltide ja kirjadega, kaunistvad siinkandis olevikumehe Duterte omad. Tõsi küll, vaheldumisi Piiblist välja kirjutatud sõnumitega, mida jeepney´dele ja kolmerattalistele võrridele ehk trikśadele samuti ohtralt kritseldatud on. Duterte olla nimelt linnast välja juurinud narkokaubanduse, lisaks on ta keelanud suitsetamise avalikes kohtades ning napsuvõtmise ja -müümise pärast kella ühte öösel (seda, et viimase reegli rikkujaid leiab, õnnestus tõestada). Kõike seda soovib ta oma valimislubaduste kohaselt presidendina ellu viia Filipiinidel tervikuna, lisaks juurida riigist välja korruptsiooni. Kui välismaaga asju ajavad filipiinod valdavalt leiavad, et president on pisut tricky ja Manila ajalehed tegelevad tema üle ironiseerimisega, siis kõik minu poolt küsitletud taksojuhid on tema truud valijad ja nii mõnigi pakkus ennast viima tema maja vaatama (vahemärkusena, et takso on siin odav, ei huiata, ja sinna on kotiga mugavam sisse ronida kui veelgi odavamasse jeepney´sse). Davao, mille linnapea ameti on Rody Duterte pärandanud nüüd oma tütrele, on enda arvates lisaks veel üks maailma suurema territooriumiga linnasid (nn city´t pole siiski laiaks venitatud, tegemist on pigem piiride tõmbamise tulemusel kujunenud olukorraga) ja maailma puhtaima joogiveega linn. Kõigele eelnevale vaatamata meeldib siingi inimestele tänavale soristada ja seal magada ning lastele kerjata, kuid kõik need tegevused toimuvad siiski oluliselt väiksemas mastaabis kui Manilas. 

Mindanaole tulin ma tegelikult seetõttu, et ronida härra Karuga koos Filipiinide kõrgeimasse tippu Apo mäele. Kuidas me sinna ei jõudnud, kirjutab Karu ka vast oma blogis. Nimelt küsiti meilt mäe all asuva linna turismivalitsuses, et poisid, kas teie üldse ajalehti ei loe ja telekat ei vaata? Mägi olla metsatulekahjude tõttu suletud juba aasta tagasi ja avatakse 12. aprillil. Huvitav on pigem see, et seda fakti ei teadnud varem mainida ükski filipiinlane, kellele plaanist räägitud sai, mistõttu tuli edasi-tagasi nii kaheksa tundi bussiga sõita ja vahepeal ööbida baaslaagri asemel vulkaanilise järve ääres asuvas resordis, mis kahtlemata läheb ajalukku 1 dollari maksnud kohaliku Tanduay rummiga (375-grammine pudel). Ülejäänud 2900+ meetrisele Apole ronimiseks ette nähtud päevad sai veedetud Davao lähedal asuval Samali saarel, kus muuhulgas õnnestus vallutada sealne kõrgeim, Apost umbes nii neli korda madalam tipp. Aga saarel sai läbi viie auguava vaadatud ka koobast, kus elavat maailma tihedaim nahkhiirte kogukond. Guinessi rekordite raamatusse kandmise tarvis oli keegi seal nad üle lugenud ja saanud tulemuseks kaks miljonit. Selle numbri õigsust me kontrollida ei suutnud.  

Kõigile selle saare külastamine nii edukalt lõppenud ei ole, sest mõni aasta tagasi pani filipiinlaste tuntuim islamirühmitus Abu Sayyaf saarelt mõned turistid tuuri. Väidetavalt ISIS-ega mestis olev organisatsioon, mille peamisteks tegevusvaldkondadeks on terrorirünnakute korraldamine ja lunaraha eest inimeste pantvangi võtmine, võitleb enda sõnul Filipiinide lõunaosas asuvale moslemienamusega Sulu saarestikule suurema iseseisvuse andmise eest. Selle tulemusena ei soovita paljude riikide esindused oma kodanikel Mindanao lõunaossa nina toppida ja kohapeal eelneb ükskõik mis avalikku kohta sisenedes kohaliku armee esindajate poolt korralik koti kontroll. 

Lubasin eelmisel korral kirjutada ka korvpallist, kuna eeldasin, et olen praeguseks ära näinud ka mõne kohaliku kossuliiga mängu, aga vaatasin kalendrit vähe valesti ja mängupaikadega ei sedakorda ei vedanud. Filipiinid on nimelt Leedu kõrval teine riik maailmas, kus korvpall on populaarseim spordiala. Kohalike ajalehtede spordikülgi täidab muu Kagu-Aasiaga võrreldes inglise vuti asemel NBA ja endalgi on tänavavestluses tulnud vastata korvpalliteemalistele küsimustele. Mõned aastad tagasi elas korraliku uuenduse läbi kohalik korvpalliliiga, misjärel seal osalevad 12 tiimi kannavad neid sponsoreerivate ettevõtete nimesid ja kus võistkonnad minu arusaamise järgi ei ole seotud konkreetsete paikadega ning mängivad oma nn kodumänge erinevates hallides. Ühe võistkonna ametlikuks mängivaks peatreeneriks on seejuures Filipiinide kuulsaim sportlane, poksihunt Manny Paquiao, kes on päriselus siiski andnud oma treenerikohustused abitreenerile ja eelistab ise vahetusmängijate pingi asemel istuda hoopis kohalikus senatis. Kossu väliväljakuid ja mängijaid nendele väljakutele siin riigis samuti jagub ning ehk saab mõne järelejäänud saare peal ka ise kusagil kätt proovida. Teiseks filipiinlaste lemmikalaks on kukevõitlus, võitlejad kuked on turul hinnas ja nii reisib igas teises transpordivahendis pappkasti pakendatuna ka mõni kukk. Näiteks Mindanaolt mind juba järgmisele saarele Boholile viinud öölaeva iga nurga peal oli punasega läbi kriipsutatud kuke pildiga silt, kuid võib kolm korda arvata, mis helid hakkasid tulema keset ööd ühest reisijatesalongi nurka paigutatud pappkastist.  

Söögist ja joogist ka. Olen filipiinide köögi kohta lugenud erinevatest blogidest igasugu irinat, aga ju tuleb see peamiselt inimestelt, kellele liha ei meeldi. Viimast oskavad filipiinlased kahel juhul kolmest päris hästi teha (minu väga subjektiivsel hinnangul), lihakõrvane küll jätab soovida. Kaks Filipiinidele omast rooga, mida on saanud eri variantides päris palju proovida, on adobo ja sisig. Esimene neist võib sisaldada mistahes liha, nimetusele adobo vastavaks teeb temast äädikast, paprikast ja küüslaugust kokku segatud marinaad. Sisig on aga väikesteks tükikesteks lõigatud sea pea ja -maksariismed, mida praetakse koos erinevate maitselisanditega ja mida ühe teenindaja jutu kohaselt süüakse alati koos riisiga ja teise andmetel alati ilma selleta. Loomakaitsjate lemmikroog balut ehk keedetud pardiloode on ehedal kujul veel proovimata. Muust Kagu-Aasiast rohem hakkab Filipiinidel silma igasugu toidukette, ilmselt on tegemist ameeriklaste kultuuripärandiga. Ja õlledest pakutakse siin kõikjal eelkõige San Migueli ning 6,5-voldist Red Horse´i.

Järgmine jutt juba kandlaste ja śokolaadist mägede saarelt Boholilt.