Bohol

Mindanaost põhjas asuv Bohol on Filipiinidel pindalalt 10. saar, kuid ikkagi umbes poolteist korda suurem kui Saaremaa. Ära mahub sinna elama aga terve Eesti jagu inimesi. Klassikud ütleks selle saare kohta, et on ka koledamaid saari nähtud – mis tähendab, et koledamad on nii 95%. 

Mindanao põhjaosas asuvast Cagayanist, kuhu tuli kõigepealt Davaost kaheksa tundi bussiga sõita, viis mind Boholi saarele öölaev. Magamisasemetega täidetud praam, kus oli võimalik ainult seista või lamada, meenutas kõige enam üht suurt haiglapalatit (seda mitte inimeste, vaid ruumipaigutuse mõttes). Kuigi ühtegi tekki ega patja ette polnud nähtud, tuli uni seal sellegipoolest hea, kuni mõni aeg pärast seda, kui eelmises postiuses mainitud kukk oli rahva üles ajanud, kõlas ka laevasignaal, mis teatas sadamasse saabumisest. Kell oli 4 öösel ja selleks, et kusagil edasi magada, suundusin saare keskusesse Tagbilarani viivasse bussi, mis tagantjärgi logistiliselt vaadatuna ei olnud kõige targem otsus. Saare suurus on selline, et seda on kõige parem avastada võrriga, kuid Tagbilaran asub mitte keskel, vaid ühes ääres, ja kui tahta sealt üheks päevaks ka teises ääres asuvaid asju vaatama minna, siis läheb liialt kangutamiseks ära. 

Esimesel päeval sai üle vaadatud kaks Boholi peamist kaubamärki - filipiini kandlased ja Ṧokolaadimäed. Filipiini kandlane ehk inglise keeli tarsier on endeemne elukas, kes päriselus on nii väike, et oma originaalsuuruses „Tähesõdades“, kus jedi armeelased väidetavalt just tema eeskujul loodi, vaevalt mõnele võitlejale ohtu oleks kujutanud. Käisin neid vaatamas kahes kohas, üks vähem ja teine rohkem turistikam. Kui esimeses kohas magasid öise eluviisiga elukad varjulises oksavahes und, ja juurde räägiti, et iga isend on sedavõrd individuaalne, et vajab päris suurt territooriumi, siis teises paigas passisid tüübid kõrvuti puudel päikese käes päranisilmi. Võimalik, et vastavad tõele jutud, et seal antakse neile midagi sisse, et turistid ilusaid pilte saaksid. Ṧokolaadimäed on „śokolaadist“ aga seetõttu, et teatud päikesevalguse korral meenutab nendel asuva muru värv just śokolaadi. Sai neid vaateplatvormilt jõllitada ja hiljem ka nende vahel natuke motikaga ringi sõita, aga veelgi parem oleks asi siis, kui saanuks ka neist mõne otsa füüsiliselt ronida. 

Ülejäänud päevadel hakkas kiusama vihm, mida Filipiinidel ikka ette tuleb. Nii ei saanud asja plaanist sõita kajakiga lähedalasuvatele väikestele saartele ning võrrimaraton saare teise otsa (ca 100 kilomeetrit ots) kujunes vaid uhamiseks, sest mingi osa päevast ei saanud tugeva vihma tõttu üldse sõita. Aega ei jäänud taevatreppi meenutavate riisiterrasside ülesotsimiseks ja üksnes pisteliselt sai väisata koopas asuvat ujumiskohta, kuhu on võimalik 4-5 meetri kõrguselt sisse hüpata (panen ka pildi, iseasi palju ta tegelikkust edasi annab). 

Üks huvitav ollus on Boholi sümboliks veel. Nimelt lillat värvi jamss, kohalike poolt ubiks kutsutav kraam, mida interneti andmetel eesti keeli vesijamsiks peaks nimetama. Seda topitakse näiteks pirukate sisse ja poes saab osta ka sellest tehtud komme meenutavaid maiuseid, mis lahti pakituna osutusid niivõrd pudedaks, et nende söömise nippe peab õppima.