Songkran

Aprilli keskel tähistatakse enamikus Kagu-Aasia budistlikes riikides uue aasta saabumist. Pidustused kannavad igal pool erinevat nime, kuid tuntuimaks on ilmselt Tai üritustesari, mil pealkirjaks Songkran. Kulminatsioon saabub igas linnas erineval päeval, kuid kontorid on kinni ja enamik rahvast puhukusel kogu riigia ligi nädal aega. Sai siis ka ise erinevates paikades asja tśekata ja kui muud mitte, siis nüüdseks olen vähemalt saanud vastuse ammu piinanud küsimusele, miks on tailastel vaja nii palju kastiautosid nagu Toyota Hiluxid ja muud sarnased. Neid on vaja selleks, et saaks Songkrani ajal mööda linnasid ringi sõita, kastis veetünn ja nii 12 nägu kohalikku kärakat joomas ja tantsu löömas. Veetünnist pritsitakse möödakäijaid, eriti julgeks muutunud tegelased avavad seejuures mööduvate autode uksi ja viskavad sinna vett sisse. Ja rohkem nagu polegi Songkranist midagi kirjutada. Kirjutan siis lühidalt linnadest, milles ja mille ümbruses ma käisin. 

Kõigepealt Ayutthaya, mis oli 14. sajandist kuni aastani 1767, mil birmalased selle puruks peksid, tailaste pealinn ja väidetavalt mingil hetkel isegi maailma suurim linn. Birmalaste sajanditetagust tegu pole taid neile senini andestada suutnud ja ei suhtu tänaseni Myanmari kodanikesse just lugupidavalt. Pealinna ajast on Ayuthhayas säilinud mitmed toonased templid, mis asuvad mööda taas suureks kasvanud linna laiali ja mis on peapõhjuseks, mis turistid tänagi Ayutthaya´sse kohale toob. Templid on kaugelt vaadatuna vägevad, kuid kahjuks ei lubata enamiku otsa neist turnima ning võrreldes näiteks Myanmari Bagani templitega oli minu jaoks seetõttu tegemist suhteliselt lahja elamusega.   

Edasi Kanchanaburi. Selle linna ja tema ümbruse kuulsus seostub II maailmasõjaga, mil jaapanlastel oli vaja sõbralikust Taist enda poolt vallutatud Birmasse läbi dźunglite raudteed ehitada. Selleks puhuks rakendati tööle lugematu hulk asiaate ning inglastest, ameeriklastest ja austraallastest sõjavangid. Äärmiselt rasketes tingimustes kulgenud ehitustöö käigus andis otsad üle 100 000 inimese ning kui arvestada, et raudtee sai lõpuks kasutuses olla vaid aasta ja üheksa kuud, kuni liitlased suure osa sellest õhku lasid, polnud kogu ürituse kasutegur just eriti suur. Kõige karmimasse kohta, inglisekeelse nimega Hellfire Pass, rajati austraallaste eestvedamisel mõnda aega tagasi muuseum-jalutusrada, mis sellest kõigest päris huvitava pildi annab. II maailmasõda avab Aasias üldse uue telje, millele koolis ja Eesti kirjastuste poolt välja antavates Hitleri-Stalini kesksetes raamatutes ülearu tähelepanu ei pöörata, kuid milest on kogu siinne ajalugu läbi imbunud. 

Kanchanaburi linna lähedal viis raudteesild üle Kwai jõe, mis andis inspiratsiooni sealkandis väidetavalt spioonitööd teinud ja hiljem ka „Ahvide planeediga“ maha saanud Pierre Bouille´le oma teise kuulsa teose kirjutamiseks. Teose järgi väntas David Lean omakorda 1957. aastal filmi ja kuigi algse puust silla on tänaseks välja vahetanud raudbetoonsild, toob just raamatust loetu või filmilinalt nähtu sillale nii mõnegi inimese kohale. Muide, kohaliku suslaga on ka kaasajal võimalik rongiga silda ületada. Kanchanaburi ümbruses sai vaatamas käidud ka kahte koske, mis pidada olema Tai vingeimad, kuid aprill on paraku kuu, kus veevarustuse seisukohalt hõisata pole. Huvitavaima elamuse pakkus hoopis ühe kose all suplevate turistide kõrvale kümblema jalutanud metssiga. 

Siis Lopburi, mis ka ajalooliselt kunagi ammu Tai pealinn olnud. Selle linna suurimaks vaatamisväärsuseks on ahvid, kes linna keskel asuvas templis ja selle ümbruses segamatult ringi jõlguvad. Neid võib näha elektrijuhtmete otsas rippumas, rõdudel kõõlumas ja teed ületavate inimeste koti sisu inspekteerimas. Kohalikel on käepärast õhupüss, kui ahvid liiga jultunuks lähevad. Ka endal ei möödunud templi territooriumile sisenedes just palju sekundeid kui üks ahv eikuskilt õlgadele kargas, ilmselt eesmärgiga kontrollida ega seljakotis leidu mõnd banaani. 

Ja lõpuks Bangkok. Seal ma olin varem käinud ja seal sai üles otsitud mõni varasemast tuttav koht, maitstud Khao San Roadi paralleeltänavas tuttavat ämbrijooki, kuhu alkoholi valamisega ei koonerdata, tśekatud Soi Cowboy meelalahutustänavat, mis osutus oodatult sama ebameeldivaks nagu Pattaya Walking Street, sai sõidetud mööda linna läbivat Chao Praya jõge paadiga. Kuningalossi territoorium, mis jäi ka eelmisel korral väisamata, jääb ootama järgmist korda, mil tai rahvas eelmise kuninga surmaga seonduvast leinast üle saab ja kuningalinnaku inimestele avab. 

Toidu kohta ikka ka. Mitmel korral olen pidanud vastama küsimusele, millises riigis on (minu arvates) kõige parem söök. Ma ei tea, olen head toitu leidnud nii ühest, teisest kui kolmandast. Kuid ühes asjas on Tai ületamatu. Sõltumata kellajast (olgu 6 hommikul või 3 öösel) leiad paarisaja meetri raadiusest mingi toidukohtade rea ja sellest reast toidu, mis tol hetkel näib isuäratav.   

Ja vahel on muidugi tee äärest võimalik osta grillitud rotti: